Aastavahetuse mõtteid

Uus aasta on käes, seekord saabus ta minu jaoks Eestis. Viimati olin talvel seal aastal 1988. Nii et omajagu aega võttis, et uuesti tagasi olla. Tüdrukud mul samuti kaasas. Mõlemad pakkusid kohe välja, et tuleks ka, kui sügisel sellise mõtte välja käisin. Sest esiteks olen tahtnud nii väga just talvel jõulude ajal olla “kodus”, ja teiseks, saaksime Toomase emal pühade ajal natuke seltsi pakkuda, sest teised jõulud ilma kaasata. Meil küll see seltsiks olemine on natuke üle kivide ja kändude läinud, sest vanaema kukkus ja tegi liiga oma käele. Lisaks oli Kirkel külmetus, ning me polnud kindlad ega Mariga nakkust saanud. 90sele võib isegi väiksem haigus mitte just kõige paremini mõjuda.

Aga Eesti on kena, isegi kui alguses üsna vihmane on olnud. Uuest aastast näeme nüüd lõpuks natuke rohkem lund. Mitmed küsivad, kuidas me küll pimeda ja halli taevaga toime tuleme. Selle peale oskame vaid õlgu kehitada. Tõepoolest, olen nii palju ennegi kuulnud seda pimeduse juttu. Ka minusuguste rändajate käest. Ning pole julgenud eriti kaasa rääkida, sest ikkagi pikk vahe viimasest korrast. Nüüd võib öelda, et vist olen loodud sellise ilma jaoks 🙂 Isegi päikest armastav Mari ei tee kogu asjast numbrit.

Nii tore on kõige selle kõrval oma õe-poolse perega koos olla. Aastavahetusel olime koos õepoja ja ta partneriga Vabaduse väljakul. Arutasime, et ega meil ilmselt niipea sellist võimalust uuesti ei tule. Las jääda siis see mälestus.

2024 kohta võin öelda, et polnud eriti mu aasta, sest sain ju diabeedi diagnoosi. Ning ma pole õieti ikka veel suutnud mingisse paremasse rütmi sellega saada. Samas sundis haigus rohkem enda peale mõtlema. Kuigi pean selles osas veel tööd tegema, ning mitte liiga kergesti “jah”-isid laiali jagama. Uuelt aastalt tahaksingi suuremat stabiilsust ja endaga sõbraks saamist.

Väike pildiülevaade möödunud aastast. Kirke inspireeris mind seda tegema. Eestist kirjutan veel, kui koju jõuan.