Ainult Kanada uudiseid

sest miks mitte

See nädal on Kanada jaoks märgiline. Õieti muidugi rohkem USA jaoks, kust saadeti üle mitme aasta taas kord Kuu poole teele lihast ja luust inimesed. Nende hulgas on keegi Jeremy Hansen, kes puhastverd kanadalane (ehk siis nii puhastverd nagu me siin kõik oleme oma erinevate taustadega). Minust vaid 13 aastat noorem, hariduselt füüsik, kel ka piloodi paberid ning kes on töötanud NASA programmis akvanaudina ehk on olnud sukelduja, kes viibib pikka aega vee all. Igal juhul loodame, et praegune ettevõtmine õnnestub. Eks sealt siis jälle edasi päriselt Kuu peale kõndima ehk. Toomas juba nimetas, et ta eriti ei mäleta seda 1969.a. toimunud külastust. Aga mul on nii selgelt meeles, kui pisikeses toakeses terve perega seda Soome TV kaudu vaatasime. Mõned asjad jäävad eriti teravalt meelde isegi kuuesele väikesele tüdrukule.

Maa peale tagasi tulles ja konkreetselt Torontosse, siis 2.aprillil tähistas linna peaaegu et sümbol - CN Torn - oma 50ndat sünnipäeva. Sel puhul lasti käibele uus “toonie” ehk siis 2-dollarine münt, mis pimedas helendab. CN Torn on üks sellistest kohtadest, mis tead, et on olemas, ja kui ta juba seal on, siis las ollagi. Igal ajal võib ju minna külastama. Kuni mitte kunagi sinna ei jõuagi. Mina küll jõudsin, aga mul võttis üheksa aastat. Toomas polegi kordagi minu meelest teekonda sinna üles ette võtnud. Olen kokku ikka mõned korrad koos külalistega sinna jõudnud ja lapsed ka kaasa vedanud. Kõige viimane külastus jääb aastasse 2017, kui toimusid Invictus Games. Ja mul oli erikutse koos väljavalitud Eesti tiimi esindajatega sinna prints Harry nimel korraldatud vastuvõtule minna. Jagasin siin ka naljakat tunnet, kui sammusime mööda punast vaipa, mida ääristasid piirdeaiad. Nende taga seisvad inimesed vaatasid väga uudishimulikult, kes seal täpselt kõnnivad. Kuigi loomulikult oli peamiseks huviobjektiks kõrgest soost prints. Printsi nägin ära. Aga see polnud mängude ajal muidugi ainukeseks korraks. Oli igal juhul väga-väga kena kõigiga, kellega seal rääkis. Õnneks polnud mingit trügimist tema ümber, ega ka suurt imetlust. Ikkagi kindlameelsed sõduripoisid koos ning mõned nende saatjad.

Kuninglikest kõrgustest rääkides võiks nimetada, et Kanadas on mõned kohad tõstatanud üles küsimuse, et eemaldada “prints Andrew” nimi mõnedelt geograafilistelt paikadelt. Eks neid printside ja printsesside nimesid ole siin rohkem tänu Briti kuninga kõrgele staatusele Kanadas. Aga kui ikka üks prints end väga halvast küljest näidanud, siis ehk tasub sellistele austusavaldustele kriips peale tõmmata. Mina vastu pole, sest ausalt öeldes pole ma kunagi eriti aru saanud, miks peaks mingite inimeste nimedega paiku tähistama. Võtame või Toronto tänava, mis pikalt idast läände jookseb ja mis erandlikult ka jõnksutab (sest olevat põliselanike radadele rajatud). Dundas tänav kannab mingi mehe nime, kes kuulu järgi takistas orjakaubanduse lõpetamist (kindlasti enda huvides). Kui need asjad siin ühel hetkel rohkem jutuks tulid (nagu black lives matter), siis kaaluti ka nime muutust. Kindlasti on lihtsam muuta ülikooli nime (Ryersoni ülikoolist Torontos sai näiteks Metropolitan, sest R olevat ka üks paha mees olnud), aga kui hakata ühe kilomeetreid pika tänava silte vahetama, siis võib tekkida küsimus, kas kõik see raha (peaaegu 13 miljonit dollarit), mis kuluks, on ikka kogu asja väärt. Linn otsustas, et parem mitte. Dundas-Yong platsil muudeti küll nimi ja selle jaoks käidi välja kusagil 600 tuhat taala. Uus nimi mulle aga meelde ei jäägi - Sankofa plats. Ghaana akani hõimu keeles tähendab, et minevikust tuleb õppida, sest nõnda saad paremini (leplikult) tulevikus elada. Kaks aastat arutati sellel teemal ja jõutigi hoopis Aafrikast pärit nimeni. Nõnda näitame, et oleme siin Kanadas tõesti üks paras kirju pott erinevaid rahvaid, kes kõrvuti koos elades omavahel ka hästi läbi saavad.

Olen seda omavahelist läbisaamist varemgi kirjeldanud. Kuigi ega see alati hästi ei õnnestu, kui näiteks eriti praegusel ajal juudid oma pühakodadel natuke rohkem silma peal peavad hoidma. Selle kõrval on aga vahva olnud, kui suurte võistluste ajal näiteks erinevad rahvad koos neid vaatavad. Torontosse jõuavad ju suvel FIFA osa mänge (kuigi mõned ütlevad, et need peaks tänu USA “eriliselt soojale väljamaalaste vastuvõtule” toomagi Kanadasse üle). Kohalike itaallaste kurvastuseks aga ei jõuagi nende meeskond juba kolmandat korda järjest maailmakarika võistlustele. Võistlustulle astuvad hoopis Kanada ja Bosnia-Hertsogoviina. Millegipärast arvan, et viimane võidab 😏

Kanada osas veel nii palju, et Toomase leivaisa ehk siis Kanada Post tahab nüüd lõpuks kirjade kojutoomise peatada. Endiselt on neid, kes on vastu (st ametiühingutegelased), ja eks vanemad inimesed vist ka ei rõõmusta. Aga minu meelest oleks võinud juba ammu asja ära teha. Kirjad hakkavad endiselt käima, aga lihtsalt ühistesse postkastidesse. Mul pole midagi selle vastu, kui pean kuhugi natuke jalutama. Ja kui vaja, siis võin ju oma vana naabri jaoks ka kirjad ära tuua. Eks näeme, kuidas sellega edasi läheb. Kuus miljonit kodu saab Kanadas just nõnda kirjad kätte, neli miljonit on vaja veel ümber muuta.

Eks seda raha kokkuhoidu jätku mujalegi. Näiteks pandi maha, et Kanada pangad ei tohi teatud teenustasusid ei tea mis kõrgustesse ajada. Ma olen ausalt öeldes sellega väga nõus. Kuigi tean pangatöötajana, kui tüütu võib olla, kui osade klientide pärast pidevalt ekstra tööd pead tegema. Üks nendest on see, kui inimene on kirjutanud välja katteta tsheki. Paberile võid ükskõik, mis joonistada (kasvõi kümme miljonit), aga kui tshekk panka jõuab, siis tuleb see tagasi saata, sest raha ju kontol pole. Iga kord, kui see juhtub, võetakse teenustasu, mis ulatus juba mõnel pool viiekümne dollarini näiteks. Ühelt poolt mõtlesin alati kurvalt, et me võtame raha nendelt, kellel tegelikult seda niikuinii pole, teisalt jällegi on asi selles, et sedasorti inimesed on paadunud sarikattetatshekikirjutajad. Ning sa tüdined väga ära kogu asjast. Nemad saavad ehk mõni nädal või paar kuud hingamisaega, aga probleem rahaga sellega ära ei kao. Õnneks oli meie pank üldiselt palju parem võrreldes suurpankadega, sest me tavaliselt helistasime inimesele, et hoiatada (et nad näiteks saaks uue katteta tsheki kirjutada oma teisest pangast, selline süsteem on ka neil selge, kuigi teatud aja jooksul võime siis otsustada, et enam ei helista, ning saadame tsheki kontakti võtmata tagasi). Me olime tihtipeale ka kenad, ning ei võtnud teenustasu, või võtsime vähem. Kui oled pisike pank ja tunned neid, kes panka kasutavad, siis on seda palju lihtsam teha!

Selle kõrval jällegi tuli aga hoopis uudis, et Torontos on kohvik, kus ainult kaheksa kohta (mis pead enne külastust kinni panema), ning kohvitass võib maksta uhked 68 dollarit. Samal ajal muidugi proovivad teised kohvikud kuidagi pinnal püsida, ning alandavad oma hindu. Roasters Pack Lab kohvik avas uksed veebruaris, ning eks me näe, kui palju neid suure rahakotiga kohvigurmaane leidub, et nad pikalt edasi tegutseks. Õnneks olen täiesti külma kõhuga, kes võib rõõmsalt aiast korjatud piparmündist teed nautida.

Puudutan veel ühte väga ameerikalikku kommet, mis ajab üha rohkem kanadalasi närvi. See on jootraha. Muidugi oleme harjunud seda tegema söögikohtades, teatud teeninduse juures, aga nüüd on asjad ikka väga käest läinud, sest kui näiteks ostad kohvikuletist endale saiakese või mullitee kohast joogi, siis keeratakse sinu poole makseterminal, kus annab esimese valikuna, kui palju jootraha tahad jätta. Ausalt, võtab igasuguse huvi sinna edaspidi minna. Olen vahel midagi valinud, aga enamasti pannud 0. Mis mõne arvates ongi õige, sest järgmisena hakkame näiteks liha- või juurviljaletis ka jootraha jätma. Äkki peaks hoopis sularaha peale täielikult üle minema, et sellised elektroonilised võimalused silma alt ära saada 😄

Ameerikast rääkides - mõtlen siin USA - siis viimase statistika järgi ütleb 43% kanadalastest, et vaevalt nad lähemas tulevikus üle piiri reisivad. Kuna hetkeolukord Kuubas ja Mehhikos pole ka just kõige parem, siis valitakse puhkuseks uusi paiku. Nagu näiteks Costa Rica, aga ka Kreeka ja Portugal. Nii mõnigi koht, mis on paljuski just Kanada turistide peal elanud, teevad meile eripakkumisi. Hiljuti teatas isegi Las Vegas, et nad on nõus kasiinodes ja hotellides võtma vastu Kanada dollareid üks-ühele! Jah, mingil ajal see oligi nõnda, või isegi nii, et meie dollar pisut kõvem, aga hetkel peame kusagil 30-40 senti peale maksma. Ameeriklased ise aga otsivad võimalusi, kuidas üldse Kanadasse kolida. Kuna hiljuti võeti meil vastu immigratsiooniseadus, mis lubab Kanada kodakondsust taotleda, kui sul mõni varasemast põlvkonnast esivanem kanadalane oli (peab olema tõestusmaterjal, ei aita suusõnalisest kinnituses). Kuna üha rohkem on neid, kes tahavad Washingtoni hampelmani pärast riigist lahkuda, siis ma ei imesta, kui neid avaldusi hakkab aina juurde tulema. Immigratsioonikonsultandid nimetavadki, et alates 2024.a. novembrist on tohutult kasvanud ameeriklaste huvi Kanada vastu. Lausa nii palju, mida pole viimase pea 20 aasta jooksul nähtud. Alati ei tarvitse see tähendada, et kohe pakitakse kohvrid, tahetakse vaid igaks juhuks kõik võimalused lahti hoida.

Kanada osas aga on kasvanud suur huvi Euroopa Liiduga ühinemise vastu. Õieti üle poolte elanikest poleks sellele üldse vastu! Kui kanadalased täna vaatavad erinevate riikide poole, siis mitmed on meie silmis äkki ootamatult “heaks” saanud. Nende hulgas britid, mehhiklased ja hiinlased. Euroopa Liidusse positiivselt suhtujaid 66% ja ainult 16% on negatiivsed (18% neutraalsed). Mehhiko - 51% vs. 27% (20%), Hiina 33% vs 50% (18%), USA 24% vs 78% (7%). Nende numbrite põhjal on ilmselgelt näha, et kanadalased on ikka üsna korralikult solvunud, kuidas ameeriklased meiega käitunud on. Vaid 7% jäävad neutraalseks, kui küsitakse USA kohta. Tundub, et seal juhtkonnas pole hästi aru saadud, mis tähendab, kui sa sülitad oma naabri ja liitlase peale. Hetkel tuleb see muidugi Iraani sõjaga eriti välja. Ma ei tea, milliselt planeedilt sa pead pärit olema, et kõigepealt vihastad liitlased roheliseks oma tariifide ja annekteerimise juttudega ja ma ei tea, millega veel, ning siis oled pahane, kui mitte keegi ei taha sind toetama tulla.

Kanada osas on muidugi tegemist täieliku ämbrisse astumisega. Aastakümneid on üles ehitatud ühised arusaamad ja sidemed. Ning piisas vaid aastast, et neid lõhkuda. Ilmselgelt loodeti, et Kanada “annab alla”. Aga tuleb välja, et meil on ikka selgroogu. Loomulikult ei kao naabriga täielikult kõik sidemed, kuid silmad on meil avali, et kõiki mune ühte korvi me enam kindlasti panema ei hakka. Eks see vihastab neid, et miks nüüd sõlmitakse lepinguid hoopis ei tea kellega selle asemel, et põlvitada USA ees. Kui veel eelmisel aastal oli tugevalt paigas arusaam, et USA on üks kõige tähtsamaid partnereid, siis nüüd näitavad numbrid, et kuigi 56% arvab hetkel endiselt samamoodi siis 75% peab Euroopa ühendust kõige olulisemaks. Tulevikuperspektiivis aga peaks Euroopa Ühendus tõusma esimesele kohale, selle kõrvale Hiina, siis alles USA, ning UK ja Mehhiko. 67% kanadalastest arvab, et usakad pole väga usaldusväärsed liitlasena!

Nii palju siis siia lõppu vihast valjuhäälset pahandamist. Ma tean, et pole ainuke siin, kellele ei mahu pähe, kuidas selline asi üldse juhtuda sai. Kuigi ei peaks ju imestama, sest suured riigid on varemgi oma kõrgelt kohalt kolinaga või natuke väiksema kolinaga vaikselt mandudes kadunud. Ma tean ka, et minu arvamused ei muuda seda, mis USAs toimub ja juhtuma hakkab, aga vahel on lihtsalt hea natuke oma pead tuulutada.

Tuult jällegi mahub meile päris palju, sest suure reede 20 pluss soojakraadid on asendunud mingite miinuskraadidega. Õnneks said Toomas ja Mari natuke aias askeldada ning puid ja hekki lõigata. Mina küpsetasin muna-sibulapirukat ja valutasin natuke pead. Ilmselt oli liiga hea ilm, et seda nautida 😏

📸

• Lihavõtete puhul on mõni maja ikka kaunistuse saanud.

• Soojad ilmad on pesukarud välja toonud. Ainult pisikese varsti kolmeseks saava terav silm tabas ära, et midagi imelikku puu otsas. Ta küll arvas, et on linnupesa.

• Üks väike punane eestimoodi oravake lippas ringi (väga udune pilt).

• Vaatame koos Hedi Aimsalu kokkamise videot. Ma juhtumisi tean teda. Mine ka vaatama. Instagram ja Youtube.

• Kui puu on väga vanaks saanud. Täpselt samasugune känd oli meie maja ees. Tahtsin küll aastarõngaid lugeda, aga selle puhul ei saa midagi teha. Hea, et linn kontrollib.

• Mõned pildid kesklinnast ja kuninglikust muuseumist, kus avatakse varsti näitus mesilastest.

• Kiisu tundis vist, et ma ei tunne end hästi ja puges minu juurde teki alla. Toomas pidi peaaegu et otsa istuma.