Digtaalsed varjud naisperest
Natuke fototöötlust
Mängisin siin ühe rakendusega, kus saab ennast Instagrami-nägu teha või mitte. Sest see lubas lisaks end igas suuruses näidata, hästi lopsakana või hoopistükkis piitspeenikesena või isegi treenitud kehaga. Mul on tegelikult üks sarnane rakendus juba pikemat aega olemas olnud, mida ikka aegajalt oma lõbuks kasutan. Olen neid vahel siia kirjutistesse toppinud. Nüüd on nemadki tulnud AI-ga välja, mis lubab muuhulgas lühivideosid tekitada. Panen kaks tükki allapoole, esimene on tantsiv mina (peaaegu et oleks võinud selline nooruses ju ollagi, kuigi ilmselt nõndaviisi poleks tantsinud; ja teise tegin Toomase emale ühe ta noorepõlvepildi põhjal, ta oligi nii kena, midagi polnud juurde vaja lisada).
Siia vahele ütleks, et mulle ei meeldi väga, kui tänapäeva postitajad filtreid kasutavad, kuigi ega alati ei saa ju sellest esimese hooga arugi. Samas, kui see teeb neid õnnelikumaks, siis miks mitte. Ühe põhjusena võiks ju ka olla soov pisutki anonüümseks jääda. Näiteks alati ühte ja sama filtrit kasutades. Minu enda jaoks on see nagu mäng, justkui teise kingadesse astumine, aga ka vahel enesetunde tõstmine. Eriti kui kasutada mingit meigifiltrit ja mulle tundub, et vastu vaatab piltilus modell 😄 Ma ju ei värvi ennast üldse. Ainult ripsmed teen pähe, sest muidu kaoksid mu silmad täielikult ära. Samas isegi sellega olen tagasihoidlikumaks läinud. Huulepulka olen vist oma elu jooksul nii umbes kord aastas kasutanud. Põsepuna veelgi vähem. Kulmudest ma ei hakka rääkimagi, sest need on nii heledad, et kui natukenegi värvi peale panen, siis näen enda joaks juba kloun välja. Ega ma õieti sellest meikimisest eriti aru ei saanud, kuni Mari sattus ühel fotosessioonil krohvikorra alla. Ja nüüd on ka ju levinud videod, kus pikad jutud meigirituaalide saatel ära räägitakse. Nii et olen sedasorti, kes Pamela Andersoni “naturaalsel kujul” väga tervitab.
Aga tagasi fotode juurde. Igal juhul tekkis mul ühel hetkel mõte, et ei pea siin muudkui enda piltidega mängima ja imetlema. Ning hakkasin hoopis oma ema ja teiste sugulaste fotosid muutma. Eriti hoogu läksin oma vanavanaema fotot leides (lisaks von Focki kaudu loodud piltidele on neid veelgi, teen eraldi postituse). Sealt arenes eile mõte edasi, ning ma võtsin kaks pakutud formaati, ning kasutasin lisaks oma tütarde, ema ja vanaema fotot (viimane on küll üsna kehva kvaliteediga, nii et ei anna ehk täit teda välja).
Huvitav on see, et kuigi otseselt ei ütleks ehk kohe ära, kes on kes, siis näen ikkagi läbi tuttavaid jooni nendelt, keda ma tean. Proovisin ka võrrelda, kui sarnased me oleme, kas saab öelda, et sama suguvõsa (ei ole ideaalne, sest oleme eri vanuses). Tundub, et olen nagu valge vares nende hulgas, vähemalt mulle näib nii (ma ütleks, et kaldun rohkm oma isa suguvõsasse). Kirke ja tema vanavanavanaema on ehk kõige lähemal. Nii et siin nad on: vanavanaema (emapoolse vanaisa ema), (emapoolne) vanaema, ema, mina, Mari, Kirke.
Siin siis liikuvad pildid minust ja Toomase emast: