Eesti sünnipäev
Palju õnne meile! Palju õnne Eestile! Südamest soovin, et jääksime püsima veel pikkadeks aastateks. Ja kuri naaber enam nii kuri ei oleks. Mõni on öelnud üleolevalt, et mis mul enam Eestist, sest elanud juba praeguseks pea 37 aastat eemal, 35 aastat sai jaanuari lõpus Kanadasse saabumisest. Aga Eesti on ja jääb alati tähtsaks ja kalliks. Sest ta on iga päev minuga. Juba ainuüksi eesti keele kaudu, mida kõigi nende eemal elatud aastate jooksul kindlasti kõige rohkem kasutanud olen. Ikka tänu sellele, et saabumise aasta detsembris alustasin tööd Toronto Eesti Majas asuvas kanada-eestlaste pangas. Mingil hetkel hakkas siiski inglise keel tugevalt sisse tungima, eriti veel, kui me pank lätlaste omaga ühines, aga sellest hoolimata on eesti keel ikka pangas au sees. Ja meie peres muidugi ka.
Ma olen kuulanud taskuhäälingut, mida veavad kaks noort eestlast (Hans ja Brenda), kes praeguseks seitse aastat Austraalias elanud - Miks mitte podcast. Nii huvitav on võrrelda nende läbielamusi uues riigis sisseseadmisel. Muidugi on Austraalia hoopis teine riik, ning paratamatult on erinevusi, lisaks ka algne põhjus, miks üldse teise riiki mindi. Paljud noored käivad ju Austraalias pikemat või lühemat aega seiklemas. Vaid üksikud jäävad siiski pidama. Ning kuigi meid lahutab pikk vahemaa, ning lisaks ka aeg ehk vanus, siis tunnen ära nii mõnedki mõttekäigud, kogemused ja mured, mis käivad kaasas võõrasse riiki elama asumisel. Nad on enam-vähem sama vanad kui mu tütred, aga kindlasti hoopis teistmoodi ellusuhtumisega. Juba sellepärast, kui pead noorest peast põhimõtteliselt üksi uues kohas hakkama saama.
Ning siis on päris huvitav kuulata, kuidas nad meenutavad oma suvist Eesti reisi, mille jooksul olid kogenud päris mitmeid ebameeldivaid hetki just teeninduses. Kusjuures nad nimetavad, et noored on hoopis teistmoodi ning palju paremad. Mis tegelikult paneb mindki kaasa noogutama, kuigi nii arvasin ma juba paar aastakümmet tagasi 😄 Mäletan, kuidas olin peale ühte reisi üsna väsinud ja pettunud kõiges ja kõigis, eriti ilmselt sellepärast, et kui väikesed lapsed reisil kaasas, siis oled kuidagi eriti tundlik iga natukenegi tõsisemalt või kurjemalt öeldud sõna või mühatuse pärast. Aga… ma ei jäänud sinna kinni, ning järgmisel korral läksin Eestisse mõttega, et eestlased on nii väga toredad ja armsad. Ning imede ime! Seda nad just olidki!!! Ja on!!! Peale seda polegi mul enam ühtegi ebameeldivat kogemust olnud. Ning siis avastan, kui avali ja sõbralikud nad hoopis võivad olla. Kui ise ka avali ja sõbralik oled. Ei saa olla tüüpiline tõsine ja kurja ilmega eestlane, siis saad samasuguse vastuse.
Nii palju siis sellistest heietustest. Loomulikult ei saa enam üle ega ümber Ukrainas käivast sõjast. Ja kuigi ma ei jälgi seda enam sama pingsalt kui esimesel aastal, sest vaim väsib lõpuks ikka väga ära, siis proovin neid natukenegi toetada ning loomulikult põhiasjadega kursis olla. Tean, et isegi kui sõda kohe-kohe lõppeb, siis jääb Eesti sünnipäeva alatiseks varjutama kurja idanaabri käitumine.
Aga… Rõõmsamal teemal rääkides avastasin, et vähemalt teist aastat juba kutsutakse üles kandma eesti kindaid. Ning loomulikult pidin sahtlipõhjast välja otsima oma “antiiksed” kindad. Kudusin need millalgi umbes 50 aastat tagasi kooli käsitöötunnis. Mäletan veel hästi mustri valimist ja kudumist. Kandsin neid mõnda aega, aga siis jäid kuhugi seisma. Läksin ju ka Tallinnast Tartusse õppima ning hiljem juba üldse Eestist ära. Mingil hetkel tõin Torontosse, aga nüüd juba ei raatsinud igapäevaselt kätte tõmmata. Õieti polnud nad mu päris esimesed enda tehtud kindad. Need päris esimesed said küll ribadeks kantud. Kuigi ei näinud sama kenad välja. Sest mul oli ikka kõvasti tegemist, et mitte liiga kõvasti lõnga varda ümber tõmmata. Nüüd olen pigem see, kes koob ehk liigagi lõdvalt. Mida parandan lihtsalt peenemate varraste kasutamisega. Allpool siis väike moedemonstratsioon kinnastega. Leidsin veel ühelt Eesti käigult klõpsatud foto sini-must-valgetest kividest. Võis olla ERMi juures, sest sealtsamast on ka muistne söögilaua foto.
Ma vaatan täna kindlasti nii palju saateid kui võimalik, mida Eesti üle kannab. Ka pidulikku vastuvõttu. Ma ei ole kunagi tundnud, et peaks ise üks neist külalistest olema. Olen ju maininud, et peod ja rahvarohked kohad pole just midagi, kuhu suure rõõmuga ruttan. Aga sellest hoolimata võin siin arvuti taga korraks ette kujutada, kuidas ma seal võiks välja näha. AI abiga sain päris minuliku kleidi selga ja juuksed on soengus, mille sarnast ma nüüd endale küll pole osanud teha 😏 Kui nüüd veel tähelepanelikult vaatad, siis telefonil on pael, mis Eesti lipuvärvides. See pole küll AI välja mõeldud, vaid selline mu telefon ongi. Ise oma kätega punusin.
Lõppu veel kinnaste kandmise lühike video. Küll on vahva, et hetkel meil ikka lumi maas, soojemad ilmad pole päriselt ära viinud (ega ei jõuagi, sest seda valget asja meil üsna palju maha sadanud). Kindad kuluvad väga kätte ära. Jäin ka mõtlema, et tegelikult on nii vahva, kuidas läbi selliste üleskutsete ehk õpime märkama ja hindama seda, mis meil olemas on. Minul igal juhul on tekkinud idee meile kõigile uued kindad kududa. Mul ju lausa kindaraamat koju muretsetud.