Ehmatust, kurbust ja nalja (või peaaegu)

Mari sai sel nädalal päris tõsise ehmatuse osaliseks. Sain õhtul kiire kõne, aga kuna ühendus polnud millegipärast kõige parem, siis jäin mõtlema, kas kuulsin ikka õieti. Ta ütles, et kohe tema kõrval oli autoõnnetus, aga kõik on temaga hästi. Mu aju hakkas aga oma trikke tegema, ning jõudsin juba mõelda, et autoga on ikka mingi jama, kuigi temaga on kõik korras. Kui koju sai, siis oli üsna läbi raputatud. Oli oma sportautoga rohelise tulega natuke välja sõitnud vasakulepöörde reas, kui üks auto temast punase tulega nibinnabin mööda kihutas ja põrkus kokku teisega, mis oli hakanud rohelisega liikuma. Igasuguseid variante võiks nüüd mõelda, kui halvasti kõik lõppeda võinuks. Õnneks jäi Mari igatpidi puutumata, kuigi kodus tuli hetkeks mõte, kas annaks talle suhkruvett (see vana emade tarkus ju), aga lõpuks tegin kakaod. Õigesti sõitnud auto roolis oli üks nooruke sõitja, kel ilmselt palju kogemust polnud. Kuigi sellises situatsioonis ei tähenda kogemus mitte midagi, ainult õnn. Kihutajaks oli olnud vanem naine. Mari sõnade järgi sai noor neiu autost ise välja ning politseiga rääkida, selle teise naise kohta ei osanud Mari midagi arvata. Politsei kuulas ka Mari üle kui tunnistaja.

Kõik see pani muidugi mõtlema, kui kergesti võib meie elu pea peale keeratud saada, või ka katkeda, nagu ühe minust vaid mõned aastad vanema blogija oma just hiljuti autorataste all. Olen teda jälginud juba fotojahi päevilt, blogimise “kõrghooajal”. Nii armas ja kena tundus, kuigi ma polnud ju ihusilmaga näinud. Kurbus on ikka sees. Blogidega ongi selline huvitav olukord, et kui me ära kaome, siis mis edasi saab. Mõned postitavad, et nad lõpetavad ära kirjutamise, kuid jätavad blogid üles, teised kustutavad hoopistükkis ära. Ja siis on ju hulk neid, mis jäänud seisma. Ning päriselt ei teagi, mis kirjutajast täpselt saanud on. Mäletan, et üsna alguses sattusin ühe ameeriklase blogi peale, kus viimased postitused keerlesid vähi ümber, mis tal hiljuti avastati. Ning siis tuli viimane postitus, mille juba mees üles laadis. Sellisel puhul on lugeja jaoks olemas justkui otste kokkutõmbamine. Aga kui lähed tähtede juurde ootamatult? Olen vahel mõelnud, et võiks teha ühe mingi “viimase” kirjutise, mille avaldamise kuupäev on ettepoole seatud. Hüppab üles, et olen nüüd näiteks inglite seas. Kuigi läheb natuke keeruliseks, sest siin ilma peal ikka edasi tegutsedes peab silma peal hoidma, et see kogemata valel ajal ei ilmu, st et avaldamise aega peab kogu aeg muutma.

Sel nädalal saime peaaegu et öökülma. Alles ma siin higistasin suure kuumaga, ja nüüd siis hakkab vist varsti kohe lund sadama. Aga mulle meeldib jahe. Sammul on hoopis teine hoog sees. Mis tähendab, et otsustasin hakata oma peatusest varem maha tulema. Nii umbes kaks peatust varem, sest üks peatus tähendaks täpselt sama kiiret kojujõudmist ja ainult umbes 300 meetrit pikemat kõndimist. Nüüd pean arvestama vähemalt poole tunniga, kuigi vahepealsed ülekäiguraja juures ootamised lisavad pisut aega juurde. Olen siin kaalunud igasuguseid variante. Ka kunagist varast hommikust kõndimist proovinud elustada. Aga leidsin, et olen varajase ärkamisega õhtuks liiga väsinud. Õhtul on aga nii raske end välja ajada, et pikemalt kõndida. Koeraga vanasti väga tavaline, aga nüüd on nagu sõda temaga uksest õue saamine. Nii et jalutan koeraga ainult üsna lühidalt. Nõnda ma siis jõudsingi otsuseni, et parem juba pikendada laste juurest tulles oma teekonda. Päeva peale kokku saan keskmiselt 8-10km. Mis pole liiga paha. Avastasin, et lausa ootan neid õhtusi käimisi. Koos taskuhäälingu kuulamisega. Üks osa teest läheb mitmetest poodidest ja restoranidest mööda, siis on põnev neisse pilku heita. Ühel õhtul ostsin kaasa alpikannipoti. Nii imelik, kui väga olen hakanud neid lilli armastama. Vist mingist nostalgiast, kui nõuka ajal õieti midagi muud lillepoest saada polnud.

Kanada uudistest käis läbi muidugi meie Ontario juhi Fordi üllitis kasutada Ronald Reagani kõnet, milles endine president räägib, kuidas tollitariifid võivad esialgu head tunduda, kuid pikas plaanis tähendab see majandussõda ning töökohtade kadumist. Youtubeis leiab originaalvideo. Selle all on toredad kommentaarid, et parem video alla laadida, enne kui see ära koristatakse. Igal juhul lasi Ford reklaami kokku panna, mida ka paljudes USA kanalites näidati, kaasa arvatud pesapallimängude ajal. Kogu asi ajas USA tippkuke eriliselt närvi, mispeale ta lajatas, et nüüd on lõpp majandusläbirääkimistele ning paneme kohe 10% tollitariifid peale. Sest selline kanadalaste käitumine ja valeinfo levitamine ei kõlba mitte kuhugi. Mul on küll tunne, et oleme kanadalastena juba üsna kõva naha endale peale kasvatanud. Ning kogu ta jutt jookseb niisama mööda külgi alla. Iga sellise lahvatamise peale loen meeriklaste vabandusi või siis küsimisi, kas neile ei leiduks meie maal üks väike kohake nende jaoks.

Meie peaminister esines kõnega, milles rõhutas, et peame jätkama uut teed, kus USA pole enam peamine äripartner ja ka sõjaline toetaja. Silma jäi näiteks selline number, et ühest sõjakaitse dollarist läheb seitsekümmend USAle. Et peame ise rohkem hakkama tootma, või teisi partnereid leidma. Teisalt on neid, kes arvavad, et uue USA juhtkonnaga võib vabalt kõik tagasi väljakujunenud rütmi liikuda. Omamoodi tahaks, et see ei juhtuks. Sest kui lõunanaabrid taas hakkavad mingit jura ajama, siis oleme palju paremal positsioonil. Elame-näeme!

Seoses ameeriklastega ja Kanadasse tulemisega, sattusin siin vaatama kanadalaste uudiste ringvaadet - saadet The National, kus räägiti USA meditsiiniõdede ja arstidega. Kui ma poleks ilusti diivanil istunud, siis oleks kindlasti istuli potsatanud. Ainult suu vajus imestusest lahti. Nimelt olen harjunud, kuidas nii mõnedki Kanadas koolituse saanud med.töötajad leiavad parema palga ja töö lõunanaabrite hulgas (kuigi tundub, et arstid on selles osas eelistatud). Isegi Kirke on öelnud, et USAs saaks ta palju parema palga. Ja nüüd siis oli saade, milles räägiti, kuidas päris suur hulk USA spetsialiste on võtnud vastu otsuse hoopis siia kolida. Mitmega oli ka intervjuu, milles nad nimetavad, et praeguses USAs ei näe nad endal head tulevikku. Et tahavad teha tööd, mida armastavad ja ei pea näiteks hakkama patsientidele seletama, et paratsetamooli võib siiski valuvaigistina kasutada (siin Tylenol nime all). Nimelt teatas nende oranzh kõrvits, et see on väga-väga halb. Igal juhul, kui juba sellised inimesed põgenevad USAst, siis on seal ikka tõesti midagi väga mäda.

Kanadalased hõõruvad rõõmust käsi, sest meil on paras meditsiiniõdede puudus. Viimaste arvamiste järgi lahkub lausa 40% õdedest oma töölt või hakkab muud eriala õppima, sest lihtsalt põletakse läbi. Huvitava märkusena ei juhtu seda eriti immigrantide hulgas. Aga eks me ole ka pisut teist sorti rahvas, sest peame ju kuidagi siin uues riigis hakkama saama. Küll me siis mõnekümne aasta pärast või kanadalaseks hakata ja nende moodi käituma :-)