Elu on nagu kasutatud peegel – paraja mõõduga ja veidi vildakas

Ma ei teagi, mispärast ma selline olen, aga kui kõik kodust ära, siis tekib mul eriline koduloomise tunne. Nagu linnuke, kes usinalt pesa ehitab. Õieti vist teen tagasi kõik need aastad, mis me elasime peaaegu nagu laagris. Ei tahtnud eriti midagi koju osta ega seal teha, sest “me läheme kohe Eestisse tagasi”. Õnneks pole see enam ammu peamine elu mõte, nii et võin pisut rahulikumalt asju enda käe järgi mõnusalt mugavaks seada. Samal ajal ka aastatega kogunenud ei tea kuhu kasti põhja peitu jäänu annetada või ära visata. Mis ei tähenda, et ma samal ajal midagi juurde ei ostaks. Näiteks sulepadja, mille najal on mõnus filmi vaadata. Ja veel mõned nipet-näpet asjad.

Mille hulka kuulub ka üks peegel. Vaatasin igat sorti inimeste pakkumisi, aga lõpuks otsustasin, et IKEA peegel pole liiga kallis. Ja on just parajat mõõtu. Natuke tegemist oli seina peale saamisega, sest ma ei teagi, mis imematerjalist see tehtud on (eelmise sajandi keskpaigast). Tüübleid sisse panna on täielik piin, nii et lõpuks keerasin kruvid otse seina sisse. Imelik, et need nii hästi kinni jäid. Eks me näe, kas kukub alla või mitte. Siiani on vastu pidanud.

Kuigi Toomasel on töötoas hästi palju erinevaid kruvisid, siis käisin siiski eraldi midagi paremat otsimas. Sain kruvid kätte Kanada Kummist (Canadian Tire). Sealt väljudes jooksis üks krussis jusutega pikk vibalik mustanahaline noormees minu juurde ja hakkas mingit autopesuvahendit pähe määrima. Ma küll proovisin kuidagi minema hiilida, aga ta ütles, et ettenäitamine võtab ainult mõni minut. Lubasin siis tal oma auto peal demonstreerida, kui hea see on. Oli tõesti, aga hind oli ka soolane. Ütlesin, et uurin pigem oma autohuvilisest tütre käest, mis ta arvab, jättes targu mainimata, et tütar juba teispool maakera Jaapanis. Mispeale lubas mulle odavama hinnaga lausa kaks anda. Naljakas, kuidas hind nii kergesti kõikuda võib. Läksin siiski ostmata minema. Sest minu jaoks on auto abivahend ühest kohast teise saamisel ja ei pea super ilusasti läikima 😊 Ei pea ka olema mingi super-super asjandus, kuhu sisse istun. Kõige külmemaks jätab mind automark, ning ühtegi inimest ei defineeri ma selle järgi, millega ta täpselt sõidab. Pigem mõtlen, et vaat kus asjalik, ei kuluta oma raskelt teenitud raha mingite uhkete masinate peale (mul üks tuttav on hädas oma mehega, kelle garaazhis mitu autot lihtsalt istuvad, sest tal on just sedasorti masinaid vaja). Tegelikult ju Mari küll kulutas, aga tal muu eesmärk, kui et uhkelt tee peal sellega eputada. Saab rajale sõitma minna, ning samas pole sedasorti autode seas mitte see kõige kallim. Eriti jälgis, kui palju ühe või teise kindlustus on. Sest Kanadas tuleb silmad kinni pigistada, kui kindlustusdokumentidele alla kirjutad. Nii kõrged on hinnad. Õnneks pole Eesti selles osas meile järgi jõudnud.

Juba nimetasin, et tüdrukud lendasid reede varahommikul Tokyosse. Viis tundi Vancouverisse, seal kaks tundi ootamist ja peale seda veel kümme tundi lendu otsa. Kohale jõudes olid läbi kui läti rahad. Läksid õieti kolmekesi, neidude Hong Kongi päritolu väga hea Toronto sõber. Kolmekesi tegid nad sügisel Content Warning kostüümid (üks väike video siin). Tokyos said nad kokku oma Kalifornia sõbraga, kes meie juures suve alguses paar nädalat peatus. Neil on plaanis kohe väike reis ette võtta, kahe autoga, sest Kalifornia sõber soovib mingit teatud automarki proovida. Tema on ju see, kes Marilgi autohuvi äratas. No ma ei kujuta ette, kuidas saab sõita “valel pool”. Olen vahel mõttes proovinud ette kujutada, aga jõuan ainult sinnamaani oma mõtetega, kuni pean teelt ära pöörama. Siis läheb aju lühisesse. Enne minekut istusime tüdrukutega korraks maha. Olin millalgi kevadel lihtsalt niisama ostnud ühe rose veini, kui käisin alkopoes vaatamas, kuidas see peale USA alkoholi ärakorjamist välja näeb (nägi enam-vähem samasugune välja, ainult USA valik oli kadunud, ning sildid suunasid hoopis Kanadas toodetu poole). Nüüd siis saime Kirkega klaasikese juua. Loodetavasti läheb neil kõik hästi ja Kirke karate võistlused kulgevad pigem uusi sõpru leides kui üksteisega jõudu katsudes.

Vahepeal sai ka natuke leiba küpsetatud, sest juuretis vajab aegajalt värskendamist. Lisaks olin lubanud kuivatatud juuretist posti panna. Peangi nüüd ühe ümbriku üles otsima. Olen mõned korrad saatnud “värsket juuretist”, aga sellega on ikkagi tegu ja pole kindel, kui kiiresti läheb ja kuidas vastu peab. Nüüd olen katsetanud kuivataud kujul ja pean ütlema, et päris hästi läheb uuesti käima. Aga eks see ole sama nagu meie esivanemad küpsetasid, kui jätsid leivateost tainast puuastjasse järgmiseks korraks. Kus ta muidugi ära kuivas. Mu enda kõrvale pandud juuretis läks aga väga elama. Hea et õigel ajal jaole sain, muidu oleks terve laud seda täis olnud. Ainuke hea asi väga sooja ilmaga. Kõik kerkib imehästi.

Proovisin ka külmutatud keefirist toorjuustu teha. Tuli välja küll, kuigi mitte just päris toorjuustune. Olen siin ka vaadanud, kuidas mõned teevad sama piimaga. Panevad selle keema ja lisavad äädikat või sidrunimahla. Ning nõrutavad siis vadaku välja. Otsustasin, et ma jään siiski poest ostetu juurde. Kuigi ega ma seda sealt õieti ei ostagi. Lisasin enda tehtud soolalõhet ja siis maitses hulga parem. Sest kala mulle meeldib. Kui ma mingi ime läbi suudaks sulatatud juustu valmistada, siis see oleks juba suur asi. Lugesin, et nad kasutavadki päris juustu, aga lisaks on kindlasti veel tuhat saladust, mida pole kerge kodus järgi teha.

Siin suures asjades tuhnimise tuhinas jäi mul aga ühel hetkel keskkooliaegne plokkflööt näppu. Oleksin pidanud telefoni filmima panema, sest kui hakkasin häält välja võluma, siis pidi kass ehmatusest püksi tegema. Kui kassid küll sellist asja teevad. Hetk hiljem oli ta küll minu piiksatustega harjunud ning läks väga ükskõikselt saba püsti toast välja. Mul on ju keskkoolist juba üle neljakümne aasta möödas, aga nii imelik, kuidas õiged näpuasetused ikka meeles. Kunagi sai esinetud koolis, kuigi ma olin alati väga närvis sellest. Ei teagi miks. Samas on just see plokkflööt teinud häält Estonia kontserdisaalis. Ning võrreldes kooli aulaga oli tunne hoopis midagi muud. Toimus õpetajate kongress, ja kui me neljakesi lavale astusime, siis olin nagu vana rahu ise. Saal oli üsna pime, sest valgus eredalt meie peale suunatud. Olime nagu täiesti omas mullis, kus midagi ei häirinud. Sellega siiski ongi piirdunud minu kuulus muusiku karjäär 😄

Kuna viin asju taaskasutusse, siis astun ikka sisse ka. Peamiselt oma üheksasele teatud raamatuid otsima. Aga ma ei saa ka kuidagi mööda minna köögi- ja nõudeosakonnast. Kuigi pean end kõvasti näpistama, et midagi sealt kaasa ei võtaks. Samas nii huvitav näha, mis inimeste kodudes leiduda võib. Seal kõrval oli hulgaliselt tehnikat, muuseas ka üks selline tore vanaaegne kettaga telefon. Nii imelik mõelda, et sellest ajast pole ju eriti palju mööda läinud. Huvitav, kas on tehtud statistikat, kui paljudel inimestel ikka traadiga telefonid olemas. Meie ütlesime selle niipea ära, kui sain oma kodutelefoni numbri enda mobla peale üle kanda. Ning mõnes kohas on ikka meil traadid majas. Kuigi olen proovinud neid ära korjata. Vaevalt et neid kunagi enam vaja läheb. Telefonilainel jätkates jäi mul silma üks taksofon metroos. Neid ikka veel on. Enamasti on juures silt, mis kutsub abitelefonil helistama, kui plaanis endalt elu võtta. Pole sugugi ebatavaline, et just metroos inimesed rongi ette hüppavad. Tahaks samas uskuda, et need üleskutsed aitavad, ning kurvad mõtted lähevad ära kellegagi raskes olukorras rääkides. See tähendab, et ikkagi helistatakse, mispeale inimene kenasti koju kõnnib.

Kanada uudistest jäi silma üks piiril asuv raamatukogu (Haskell Free Library and Opera House), mille peasissekäik asub USA poolel. USA oma suures tuhinas kõike piiriäärset kontrollida ütles, et nüüd on nii, et unustage ära USA-poolne sissepääs. Kiiruga avati väike uks kanadalastele. Nende koduleht ütleb, et USA piirivalve võib nõuda dokumente ja neil on õigus igaüht kinni pidada, kui nad nii heaks arvavad. Kas tõesti arvatakse, et just sealt tuuakse tonnide viisi narkotse USA poolele (millegipärast on numbrid absurdselt kõrgeks aetud, kui tegelikult tuleb USAst Kanadasse hulga rohkem seda kraami sisse). Teine absurdne olukord juhtus ühe kalamehega, kes juba üle 40 aasta samades (Kanada) vetes ja kenasti USA piirist eemal kalal käinud. USA piirivalve põhimõtteliselt sisenes Kanada poolele ja hakkas väitma, et mees on USAs illegaalselt. Mis iganes seal juhtus, aga vana mehe paat aegi kummuli, kuigi õnneks ikka õngitseti ta välja. Samas ei tea mis õnn see ka oli, sest järgmisena istus ta mitu tundi kinni. Õnneks lasti ta siiski vabaks ja ei saadetud kuhugi “koonduslaagrisse”. Mingis teises uudises kurtsid ameeriklased, et kanadalased meelitavad kõik nende kalad ära, ja neile ei jää midagi. Ainult et, mis teha, kui kalad self-deport ehk siis vabatahtlikult lahkuvad puhtamatesse vetesse, sest siinpool on selles osas suurem kontroll.

Mul on lihtsalt nii valus kõike seda vaadata, kuidas sõbralikust naabrist on saanud keegi, keda vaatame hoopis teise pilguga. Paljud kanadalased mõtlevad ja tunnevad samamoodi. Millest kõik ameeriklased üldsegi aru ei saa. Nende meelest on kõik ju suurepärane. Ja meie teeme lihtsalt sääsest elevandi. Nii mõnigi arvab, et kanadalased ootavad palavalt USA rüppe heitmist. Millegipärast tuletab meelde ühte teist suurriiki, mis praegu sõda peab ja muu hulgas ihub ka hammast Eestile. USA president teatas hiljuti, et Kanada on tema meelest mean and nasty, sellepärast et ei külasta USA nagu vanasti ja ei osta nende alkoholi. Ei tea, kes selles süüdi on…?!?

Alumisel pildil on üks tore savist paar, mis mu sõbranna kunagi menoniitide juurest meile kingiks ostis ja mis palju aastaid köögis seinal olnud. Kahjuks kukkus üks neist katki. Omamoodi kurb, aga vähemalt on alles foto, mida saan aegajalt vaadata. Üldse mõtlesin, et asjadest, mida olen pikalt hoidnud, ja mida just mälestuste pärast alles tahan hoida, võivad ju piltidena minu juurde jääda. Kuigi mul on kaks eset, mida siiski hoian. Üks on põll, mis mu esimene “päris” õmblustöö, millele tikitud jällegi mu esimene “päris” tikand. Mu ämm heegeldas kunagi sellele ääre ja kui ma alguses mõtlesin kurjalt, et harutan kohe lahti, siis hiljem jällegi tekkis tunne, kuidas see võib just nii jääda. Sest mitu põlvkonda justkui ühes töös. Teine on minu ema kootud punane kampsun, mille tegi õetütrele, aga mis minu laste jaoks kaasa tuli. Kui need koristamise käigus kätte jäid, siis jutustasin Marile nende lood. Ja ütlesin, et eks lapsed ise teavad, mis nendega teevad tulevikus. Lisaks on ema kootud peenvillasest lõngast valged sõrmkindad, mis millegipärast kappi jäänud, kuigi olid mõeldud tüdrukutele. Annan need nüüd neile. Eks nad ise või otsustada, kas kannavad või hoiavad. Samas on ju hea, kui asju kasutatakse.