Minu abikaasa perel (ema-isa, õde, onu jne) on kõigil traadiga telefonid. Või õigemini on neil landline aga aparaadina selline variant, millega saab ringi kõndida.
Ehk et ma oma ämmale helistangi tavalisele telefonile. :) Nats naljakas aga neil on nii mugavam. Ei pea kõike kogu aeg paaniliselt muutma. Las mõni asi kestab ja püsib muutumatuna ka.
Kirjutasid: "Ei tahtnud eriti midagi koju osta ega seal teha, sest “me läheme kohe Eestisse tagasi”."
See ringikäimise variant telefonidega oli meil ka pikalt. Võis isegi aeda jalutada ja lobiseda. Aga me olime hirmus halvad telefonile vastajad. Peaaegu kõik kõned läksid masina peale. Mõned sõbrad hõivasid, et Ene, võta telefon 😄 Nii et meie jaoks kerge muudatus. Kanadas võttis õieti tükk aega, enne kui moblad sama tavaliseks said kui Eestis või Euroopas.
"Eestisse tagasi" on minu jaoks ehk kõige rohkem tagaplaanile läinud. Tütred jääksid siia, ning emana ära minna tundub kuidagi raskem. Oleme üsna lähedased. Kuigi tänapäeval on suhtlemine hoopis kergem. Nii et saaks ka sellest üle.
Lisaks meeldib mulle mu kasuvanaema roll kahele tüdrukule. Seda jagub veel nii mõneski aastaks 🙂
Teine põhjus on mu tervis, mis vingerpussi visanud. Kuidagi turvaline tunne on olla siin, kus kõik tuttav ja tean, et olen "kontrolli all". Pean iga aasta mammograafias käima, ja eelmise aasta diabeedi diagnoos tähendab, et olen iga kolme kuu tagant arstikabinetis. Ka selles osas ei peaks ilmselt muretsema, sest ema oli mul ju Eestis sama haigusega.
Nõnda on hetkel kuidagi lihtsam siin oma rada kõndida.
Kõige selle kõrval võtan elu nagu see tuleb ja kunagi ei tea, mis edaspidi juhtub.
Minu abikaasa perel (ema-isa, õde, onu jne) on kõigil traadiga telefonid. Või õigemini on neil landline aga aparaadina selline variant, millega saab ringi kõndida.
Ehk et ma oma ämmale helistangi tavalisele telefonile. :) Nats naljakas aga neil on nii mugavam. Ei pea kõike kogu aeg paaniliselt muutma. Las mõni asi kestab ja püsib muutumatuna ka.
Kirjutasid: "Ei tahtnud eriti midagi koju osta ega seal teha, sest “me läheme kohe Eestisse tagasi”."
Kas enam ei ole sellist mõtet?
See ringikäimise variant telefonidega oli meil ka pikalt. Võis isegi aeda jalutada ja lobiseda. Aga me olime hirmus halvad telefonile vastajad. Peaaegu kõik kõned läksid masina peale. Mõned sõbrad hõivasid, et Ene, võta telefon 😄 Nii et meie jaoks kerge muudatus. Kanadas võttis õieti tükk aega, enne kui moblad sama tavaliseks said kui Eestis või Euroopas.
"Eestisse tagasi" on minu jaoks ehk kõige rohkem tagaplaanile läinud. Tütred jääksid siia, ning emana ära minna tundub kuidagi raskem. Oleme üsna lähedased. Kuigi tänapäeval on suhtlemine hoopis kergem. Nii et saaks ka sellest üle.
Lisaks meeldib mulle mu kasuvanaema roll kahele tüdrukule. Seda jagub veel nii mõneski aastaks 🙂
Teine põhjus on mu tervis, mis vingerpussi visanud. Kuidagi turvaline tunne on olla siin, kus kõik tuttav ja tean, et olen "kontrolli all". Pean iga aasta mammograafias käima, ja eelmise aasta diabeedi diagnoos tähendab, et olen iga kolme kuu tagant arstikabinetis. Ka selles osas ei peaks ilmselt muretsema, sest ema oli mul ju Eestis sama haigusega.
Nõnda on hetkel kuidagi lihtsam siin oma rada kõndida.
Kõige selle kõrval võtan elu nagu see tuleb ja kunagi ei tea, mis edaspidi juhtub.