Emadepäeva lainel
Ma ei teagi, mis puust ma tehtud olen, sest ei oska lasta end hoida ja poputada :-) Nii et kui Mari tuletas meelde, et pühapäeval ta sõbrad keskpäeval läbi astuvad, siis ei tundnud, et jään millestki ilma. Olin nõus oma traditsioonilisi pannkooke hoopis laupäeval sööma. Nosisime kookide kallal ja vaatasime Ma näen su häält. Üks toredamaid sedasorti saadetest. Maskis laulja on iseenesest huvitav, aga kui vaatan, siis ei viitsi kohtunike arutlusi jälgida ;-) Ma pole ka tundnud huvi teiste maade sama võistluse vastu, sest sealsed inimesed on siiski kauged ja võõrad. Eesti omad hulga lähemal. Samas võiks aga mujal tehtud häälesaateid siiski vaadata.
Laupäeva õhtupoole läksime Mari “mänguautoga” - Mazda Miata sportauto - poodi, sest sõpradele vaja midagi pakkuda, nagu krõpsusid. Astusime ka jäätiseleti juurest läbi, ning avastasime mingi uue toote: pinacolada sorbet. Ma muidugi ei söö enam väga jäätist (tegelikult pole ma kunagi suur fänn olnud), aga maitsen ikka natuke. Päris hea! Panin tilga rummi ka peale. No peaaegu et polegi seda päris jooki vaja. Parkimisplatsilt lahkudes sõitis sisse mingi teist sorti sportauto, mille juht Marile tunnustavalt noogutas ja lehvitas. Justkui nagu oma salaselts! Tuletas mulle meelde mu kaugliine sõitva isa, kes alati vastutulevale bussile lehvitas. Väikese tüdrukuna tekkis mingi imelik uhkusetunne sisse, kui tähtis isa on, ja kuidas ainult bussijuhid nõnda teedel üksteist tervitavad.
Mari uuris, kas tahan ka ilma katuseta sõita, aga mulle tundus ilma liiga jahe. Ta võttis ikka pealt ära, ütles, et paneb minu jaoks toolisoojenduse sisse :D Imelik tunne oli nõnda tee peal olla. Arvestades, et istumine üsna madal, siis olin justkui lehvivate juustega sipelgas kõigi teiste masinate vahel. Aga lõpuks oli armas, et ta minu kaasa kutsus. Ühe korra varem olen veel sõitnud, ja pean ütlema, et Mari sõit manuaalkäigukastiga on hulga paremaks läinud. Ta käib ju rajal kihutamas. On esimesed korrad koos instruktoriga teinud. Nende käest on saanud häid näpunäiteid. Mõtlen vahel, et minu isa oleks kindlasti head meelt tundud lapselapse huvi üle.
Väike popurrii nädala piltidest. Oleme siin hakanud esiukse kallal pusima. Alguses oli plaan ära vahetada, aga siis arvas Toomas, et ta võtab hoopis värvi maha, ning vaatame siis edasi. Kuna uksed päevakorral, siis märkasin seal rajoonis, kus käin lapsi hoidmas, silti, mis reklaamis vanade uste restaureerimist. Uurisin, et sealsed majad on pärit 19.sajandi lõpust ja 20. sajandi algusest. Neil olid ees puidust uksed, mis tihtipeale väga kena mustriga. Siis hakkasingi äkki neid rohkem märkama. Läbi “tormiukse” on raske kogu ilu kätte saada, aga natuke ehk on näha. Meil on ka puidust uks, kuigi üsna tavaline. Mõne arvates on nende eluiga kusagil 60 aastat (mis oleks juba meie puhul ületatud), aga samas tehakse neid ju korda! Viimast ikka selle nimel, et ei oleks liiga palju prügi, aga tegelikult on ju päris kurb eriliselt kaunist uksest ilma jääda.
Ülemisel keskmisel pildile jäädvustasin hommikuse metroojaama. Ega ei saanudki aru, mis toimumas oli, et kogu tee kinni. Ohkasin ainult kergendusest, et olin seekord teispool teed tulnud. Muidu oleksin pidanud suure ringi tegema. Sama pildi kõrval on reklaam trammi pealt: noori tüdrukuid valmistatakse ette esimeseks kuupuhastuseks, aga mitte viimaseks. Mis on omamoodi tõsi. Vahe on kindlasti selles, et tihtipeale pole enam emasidki, kes võiks meile nõuga toeks olla. Ning eks me oleme juba nii kõrges vanuses, et eeldatavasti teame isegi. Kui teame, ja kui viitsime natuke uurida. Enda kogemusest pean ütlema, et ootasin kõiki neid hullumeelseid sümptomeid, aga lõpuks polnudki eriti häda midagi. Tõenäoliselt oli tujude kõikumist, kuigi mitte nii nagu näiteks mu töökaaslasel, kelle puhul vahel oli tunne, et täna oleks tema või mina võinud küll koju jääda ;-)
Kevad tuleb suure hooga. Puud peaaegu kõik lehes. Isegi minu istutatud lilleseemned näitasid elumärki! Peaasi, et lõpuks lilledki ilmuksid. Oma pisikese peagi kaheseks saava neiuga jalutades märkame igat sorti asju. Näiteks seda nukku, mis tuimal pilgul ühe aiast möödakäijaid jälgib. Nii imelik, kui creepy see on. Ei teagi, kust mul see arvamine on tulnud, aga sedasorti nukud on tõesti natuke hirmutavad. Tuletab mulle meelde hoopis ühte naist, kes korjab tänapäeva nukke, millel eriliselt tugev make-up peal. Puhastab näod ära, ning maalib peale “normaalse” lapsenäo. Kui mu lapsed nooremad oleks, prooviksin ise sama teha vist. Vaata Tree Change Dolls. Iga kord, kui ta uutega välja tuleb, müüakse need väga kiiresti läbi. Ta müüd oma Etsy poes ka instruktsioone, kuidas nukke muuta.
Ning siis on mul pilt ühest purgist, milles valge ollus. Jäi mul juustuletis silma, ning avastasin, et Taani toode. Esimene mõte oli, kas tollid mõjuvad juba nii, et meil ongi rohkem muude maade kaupa. Võib muidugi olla. Ostsin ära, ilma et õieti teadsin, millega tegemist. Mõtlesin, et panen või püreesupi sisse, kui muuks ei kõlba. No-jah, tegelikult võib vabalt panna supi sisse, sest sulatatud juustuga ju nii tihtipeale tehakse. Sest see on tõesti sulatatud juust, kuigi õige pisut vedelam ja mahedama maitsega võrreldes, mis Eestis müüakse. Igal juhul väga hea! Loodetavasti ei kao lettidelt, nagu aegajalt selliste toodetega juhtub. Sest kui seda meil siin saada on, siis ma ei teagi enam, mida ma Eesti toitudest veel taga nutaks!
Nüüd, mil olen siin oma lugulauluga lõppu jõudnud, siis ime-ime, ei ühtegi poliitilist vahemärkust :-) Las ta siis jäädagi nii, sest seda tuleb hetkel lõpmatuseni uksest (isegi vanast) ja aknast sisse.
