Halloween
Olen siin terve oktoobrikuu jooksul tänavatel kõndides pilte kogunud. Loomulikult Halloweeni kaunistustest. Kui neid võiks kaunistuseks kutsuda, sest eesmärgiks ju võimalikult õudne välja paista 😄 Mõni võtab meil asja ikka supertõsiselt. Nii nagu fotodel näha, kus mõnikord maja välja ei paistagi. Eriti tore oli aga jälgida kaheaastase reaktsioone. Tema jaoks oli kõik nii põnev ja üldsegi mitte hirmutav. Muidugi oleksin võinud oma hirmu või vastikust välja näidata, aga tahtsin hoida seda siirust ja uudishimu temas alles nii kaua kui võimalik. Ma muidugi ei tea, milline on ta vanemate hoiak. Eks me õpi ju suurtelt, kuidas oleks “õige” käituda. Nüüd lihtsalt jalutasime ja ta teatas rõõmsalt: “Oi-oi-oi!”, kui eemalt mõnda tonti nägi. Nii armas, et Eestiski nii tavalise “wow” asemel ütleb midagi nõnda eestilikku. Minu “viga”, sest mulle on wow! tundunud väga võõras juba esimesest korrast eestlase suust kuulduna. Ning see juhtus juba üle 30 aasta tagasi, kui natuke pikemalt Torontos viibinud noor neiu seda kasutas. Olen mõnikord ikka imelike keelekiiksudega 😄
Olude sunnil istusin omaette kodus, sest meie tavapärane pidu sõpradega jäi ära. Õhtul toimus kohtumine Tartu College'is Paavo Järviga, kus peretütrel kohustused. Selline kokkusaamine on ju iseenesest tore, kuid sinna ma ka ei jõudnud. Oleksin võinud kodus ukse kinni hoida, tuled kustutada ning teha nägu, et mind pole kodus, kuid otsustasin, et olen ikka sõbralik “nõid”. Tegelikult oli mul lõpuks päris tore. Vahepeal pidin koera välja viima, aga võtsin kommikausi kaasa, ning hõikasin eemal kõndivatele lastele, et nad lähemale astuks. Selleks ajaks olid väiksemad lapsed juba kenasti kodus, nii et enamus pisut suuremaid. Kolm poissi vaimustusid koerast, ning kaks julgesid isegi pai teha. Kolmas küsis ettevaatlikult, kas kutsa hammustab. Ütlesin, et ma tahaks loota, et mitte. Mispeale ta igaks juhuks kaks sammu tahapoole astus 😄
Siin veel väike video Toronto tänavatel nähtust: