Hea tüdruku jälgedes

Olen ehk juba nimetanud, et võtsin millalgi kevadel ette Anu Saagimi taskuhäälingu „Hea tüdruk“. Lausa otsast peale. Pean ütlema, et temale mõeldes tuleb esimesena meelde piimavann ning lõputult vahujooki. Ja siis mõned muud bravuursed „etteasted“. Pidasin teda lihtsalt inimeseks, kellel väga suur tähelepanu vajadus. Ning ega ma suurt muud ei arvanudki, ei head ega halba. Niisama pilku peale visates tekkis tunne, et ega tal ehk palju nutti seal peanupus pole. Neid sõnu või pigem mõtteid söön nüüd hoolega kõige suurema praetaldriku pealt. Sest tegelikult on ta ikkagi üsnagi tark naine. Kuigi soov inimesi raputada ja vahel lausa meelega ärritada on tal täielikult olemas. Kui nüüd loomahoroskoope uskuda, siis samal aastal sündinud minu kallil kaasal löövad vahetevahel samad omadused välja. Kuigi õnneks pole ta üldsegi pürginud avalikku ilmaruumi. Ta pigem toimetab rahulikult oma kodus ja sõprade seas. Anu aga tunnistab ühes saates, et kui ta Eestisse tagasi jõudis, siis leidis eest igavamast igavama maailma, või õieti siis avaliku seltskonnaelu. Umbes nõnda ta seletas. Ning kuna tal mujalt suuremad kogemused, siis otsustas pisut meie konnatiigis laineid tekitada. Et Kroonikas ikka millestki kirjutada oleks🙃

Kui ma neid „Hea tüdruk“ jutustamisi kuulasin, siis avastasin oma üllatuseks, kuidas nii mitmeski asjas temaga nõustusin või kaasa noogutasin või vähemalt sain ta mõttekäigust aru. Ja seda just Anu osas, mitte nii palju temaga mikrofoni taga rääkiva Piret Taliga. Ma ei arva, et oleksin kunagi ühtegi neist saadetest kuulanud, aga kord jäi silma teema teismeliste kasvatamisest. Ning olin uudishimulik, milline võiks olla temasuguse „bravuuritari“ arvamine. Oli üsna minuga ühes taktis. Ning mul tekkis uudishimu muu osas.

Kindlasti ei ole me kõiges ühel meelel. Mäletan, kuidas ta tegi mind pahaseks, kui Ringvaates targalt seletas erinevate kaneelide kasulikkusest. See tähendab, et neid on kahte sorti. Üks, see tavaline, mis meil kõigil enamasti köögis leidub ja millega kaneelikukleid teeme. Ning teine, millel palju malbem maitse, ja õige pisut rohkem meile kasulikke aineid sees. Just veresuhkru reguleerimisel. Kuna olin ise seda teemat varem uurinud, siis tema väited, et see tavaline kaneel tuleks meil kõigil kohe köögis välja vahetada, kõlasid kuidagi liiga karmilt. See teine on hulga kallim ja nagu nimetasin, siis toidus ei tarvitse kaneeli maitse sama tugevalt välja tulla, kui millega me harjunud oleme. Kuna samas saates käis kaneelikuklite võrdlemine, kus Anu just kaneelimaitse olemasolu kriitikatule alla võttis, siis ilmselgelt polnud tal asjast just väga täpseid teadmisi.

Ma lasen ka enamasti kõrvust mööda teemad, kus räägitakse toidulisandiest ja igat sorti vitamiinidest. Ma loodan, et enamus seda teevad, või kui tahavad tõesti vitamiine võtma hakata, siis tasub enne oma arstiga rääkida. Sest mõnikord võivad need hoopis halvasti mõjuda, kui neid sisse lahmima hakata. Aga ilmselt on see osa seotud paljuski ka sponsoritega.

Viimases saates tulid jutuks pensionäridele (alates 60) suunatud poekettide reklaamid, mis kutsusid kindlal nädalapäeval ostlema, sest ostukorv olevat teatud protsent odavam. Anule teeb nalja, millistena need pensionärid kujutatud on, eriti võrreldes sellega, milline ta ise välja näeb. 63-aastase kohta kindlasti parem kui ehk mõni nooremgi. Aga samas ei tasu kõiki ühe mõõdupuuga võtta. Mind häiribki õieti see osa, milles naisi kutsutakse üles muudkui kenam olema ja üha rohkem pödinaid endale nahale määrima ja sisse sööma. Isegi küljel magamise keelab Anu ära, sest muidu tekivad kortsud kaela alla rindade vahele. Appi! Mida mina pean tegema, kes ma pigem külje peale keerab. Selili magamise juures on tegelikult üks väike probleem ka, sest siis võin väga kergelt oma norskamisega kalli kaasa üles ajada 😊 Nii et ma siis pigem vaatan igal hommikul, kuidas uus korts nahale on ilmunud, kui kellegi ilustandardeid proovin jälgida.

See ei tähenda, et ma enda eest ei hoolitseks. Kuigi asi keerleb pigem selle üle, kuidas eriti talvel väga kuiva naha puhul mingit kreemi endale peale määrida. Suvel õnneks seda vaja pole. Juukseid kammin ka vahel. Õieti ikka sätin ka pisut, sest oh, häda, kui oled selline eriliselt sirgete ja õhukeste juustega linalakk. Mõnikord teen enda lõbuks mõne värvilise triibu sisse. Tegelikult oli ka aeg, kui juuste pärast kõvasti põdesin ja ekstra palju sättisin. Kadus millegipärast Rootsi minnes ära. Ripsmed värvin tavaliselt ka ära. Sest need mul superheledad. Mul on elus olnud vist kolm huulepulka! Muust meigist ei teadnud ma õieti mitte midagi, kuni ette sattusid suunamudijate videod, milles jutu kõrvale endale korralik krohvikord peale tõmmati. Ei aitäh! Võin julgelt mitu korda kinnitada. Sest lõpuks kelle jaoks seda tehakse. Kas tõesti on endal super hea tunne, kui oled sellises sõjamaalingus? Alles siis sain aru soovitusest igal õhtul meik maha võtta. Appi!!! Kas tõesti inimesed saavad nõnda magama minna?!

Kogu selle asja juures pean ütlema, et loomulikult näen, kuidas kortsud on mindki kinni püüdnud ja enda meelest olen ma ikka mõnikord üsna väsinud olemisega. Aga eks see käi 60+ puhul asjaga kaasas. Seda enam olin super üllatunud, kui siin oma pisikese hoolealusega mänguväljakule minnes sain erilise komplimendi osaliseks. Mind peeti kahe-aastase väikese tüdruku emaks. Ma tavaliselt ei tee selles osas eriti teist nägu, sest tänapäeval võib ju pea igas vanuses lapsi saada. Aga noor isa, kes seal oma kahese pojaga oli, küsis üllatunult, et ma olen ju liiga noor pensionipõlve jaoks (arvas, et olen kusagil seal 40-ndate ringis). Olin just seletanud, kuidas läksin tasuvalt pangatöölt pensionile, et teha midagi, mis mulle rõõmu valmistab ehk siis lapsi hoida. Väga võimalik, et varajastes kolmekümnendates noormees vajas prille, või on tal eri vanused üsna sassis. Samas oleksin kunagi temavanusena kuuekümnesed kuhugi sinna ebamäärasesse „pensionäride“ ritta pannud, nende sekka, kellele ülalnimetatud reklaamid suunatud. Ühte või teistpidi paitas selline asi mu ego. Samas annan aru, et olen ilmselt ema kaudu pärinud päris head geenid, eriti arvestades kui vähe olen igasugustele iluprotseduuridele aega ja vaeva kulutanud (õigem oleks vist öelda, et üldse mitte midagi). Samasse suguvõsasse kuulub näiteks praegune Eesti Naise peatoimetaja (oli enne Anne ja Stiilis), kes vedas kunagi ka Eesti supermodelli saadet. Minu vanatädi on tema vanaema ema. Mari küll nimetas, et minust õhkub mingit nooruslikku positiivsust, mis petab mõne inimese ära. Et nad ei märkagi mu krimpsus nägu 😊 See seletus meeldis õieti rohkemgi.

Vahel olen õieti proovinud mõelda, milline oleks meie maailm, kui peeglid puuduksid. Me ju ei näe “päriselt” ennast. Ikka läbi peegelpildi ja fotode. Mida tänapäeval saab ju eriti kenaks teha.

Kogu seda juttu ei pea võtma, et see, mida mina teen, on ainuõige. Kui ma poleks nii mugav ja mõnede välimust puudutavate asjade osas ükskõikne, siis oleks minugi vannituba pudeleid ja potsikuid täis. Lõpuks arvan, et enamasti teeme kõike siiski selleks, et ise rahul ja õnnelik olla.

Siia lõppu parandatud foto mu esimese klassi õpilaspiletist. Väikses raamid täna tehtud pilt. Vana foto oli üsna kortsus, aga õnneks sain enam-vähem korda. Leidsin ema asjade hulgast. Ema tegi lokid pähe, et kenam välja näeksin. Ja sealt see omamoodi juukse kultuse seeme külvati.