Heietusi aasta esimesel päeval

Istun siin elutoas suure ekraani ees ja vaatan Viini kontserti. Kontsert on olnud minuga sellest ajast, kui kunagi nooruses läbi Soome TV seda jälgida saime. Kanada algusaastatel on see küll vahele jäänud, sest siin ei paistnud keegi sellest huvitatud, või õieti ei osanud ehk me seda otsidagi. Hiljem leidsime, et USAs eratoetustel tegutsev kanal PBS kannab siiski üle. Ei teagi, miks kontsert aasta esimesel päeval nii oluliseks on saanud. Ja see peab olema just esimesel. Kuigi võib ju hiljem vaadata. Mida ma ka hetkel teen, aga ikkagi esimesel ja ainult sellepärast, et vaevalt mind saaks ka väevõimuga õigel ajal üles, kui oled õhtul ei tea mis kellani üleval olnud. Tunnistan küll, et üks tegelane siiski sundis mind varahommikul soojast voodist välja õue. Üks selline neljajalgne, kes ilmselgelt oli õhtul liiga palju maiustanud. Mis teha, kui külalised lemmikloomadest vaimustuvad ning näkse jagades sõbraks proovivad saada. Oleksin pidanud vähendama ta tavatoitu.

Viini Filharmoonikuid dirigeerib täna Montralist pärit dirigent Yannick Nézet-Séguin. Ma ei arva, et olen ühegi teise dirigendi kohta rohkem teada tahtnud, aga vist ei pea imestama, miks tõmbasin ta nime üles 😊 On viiekümne aastane, kuigi välimuse järgi võiks vähem pakkuda. Ülekande ajal sai nimetatud, on ta seotud nii Montreali Metropolitan kui Philadelphia orkestri ja New Yorgi Metropolitan Ooperimajaga, viimasega on leping pikendatud aastani 2030, Montralis on tal eluaegne leping, nii et nõnda ta siis rändab mitme linna vahet. Montrealis oldi küll üsna kindlad, et ega nii andekas mees jää sinna pidama, ning läheb laia maailma kuulsust taga ajama (üsna tavaline tänapäeva maailmas). Nii et eluaegne leping tuli üllatusena, tehti ka nalja, et ta tuleb kasvõi hooldekodust kunagi orkestri ette. Pidi olema midagi väga harukordset, et üks inimene nii mitmes kohas juhirollis. Aga ta olevat väga tähelepanuväärne ja karismaatiline tegelane, pluss juhina väga arusaav ning töösuhetes muusikutega sõbralik ning hooliv. Pole ka imestada, ta on ju kanadalane 😉 Sel puhul ma ehk vaidleks mõnikord vastu, aga las olla, ta on see hea variant kanadalasest. Hakkas klaverit mängima viieselt ja kümneselt teadis, et tahab dirigendiks saada. Kujutan ette, et akadeemikutest vanemad leidsid ka võimalusi, kuidas poega tema muusikuteel toetada. Alustas väga noorelt konservatooriumis ja õpetajad mäletavad teda mööda koridore kõndides mõttelisi orkestreid dirigeerimas. On ka tihtipeale meedias, muuhulgas ka moemaailmas oma hästi istuvate ülikondade ja julgete värvidega, ning tossudega jalas. Kui keegi on näinud filmi Maestro, siis tema oli see, kes jagas õpetusi Bradley Cooperile, kes kehastus Leonard Bernsteiniks. Abielus viiuldaja Pierre Tourvillega, kellega koos toetavad kunstimaailma. Neil on hästi palju lemmikloomi, kelle jaoks on kokku pannud Spotify muusikalisti. Võid Instagramis teda jälgima hakata.

Ah, appi, nüüd kindlasti imestad, et mis siin toimub. Pikalt mingi dirigendi kohta heietusi ja ei mingit juttu uue aasta lubadustest näiteks. Või eelmise aasta ülevaade. Kohe-kohe, jõuan sinna ka. Ainult üks mõte veel dirigendi osas. Jah, ta paistab väga tunnustatud ja tubli, aga neid on kindlasti ilma peal rohkemgi. Minu teooria on muidugi seotud praeguse olukorraga maailmas, kus üks suurriik on täiesti ära keeranud ja selle kõrval on Kanada suutnud kuidagi pead vee peal hoida otsides lähemat kontakti Euroopaga, siis äkki just sellepärast valiti üks kanadalane. Siia kõrvale veel väljahõigatud idee Kanada osalemisest Eurovisioonil. Ei tasu muidugi minu ideesid tõena võtta, sest ilmselt tehakse need otsused mitu aastat ette 😏

Nüüd siis vana aasta kokkuvõte. 2025 sai vastu võetud Eestis, mis oli hästi tore kogemus. Eriti veel, et sain olla oma õega ja tema perega, ning siis pärast linnas koos oma õepoja ja tema Saksamaad koduks pidava kuubalasest partneriga. Koju jõudes ootas mind päris intensiivne töö pangaga, kus tähtaeg liiga lähedal. Ja see polnud mitte rahakuhjade üle lugemine 😄 See oleks vist mul kiiremini läinud. Kahjuks on meie maailm liiga keeruliseks muutunud ning klienditundmine ja nende andmete õigsus väga suure tähtsusega. Peale seda juba olin äkki terve päeva seotud väikese kaheaastasega, ning temast seitse aastat vanema õega. Ning ega sellest polegi ju palju rääkida, sest lihtsalt iga päev on tore. Välja arvatud, et ühel hetkel tundsin, et pangatöö ning enda peale võetud kohustused, käivad ilmselgelt üle jõu. Nii et jätsin ära kogukonnale küpsetamise, keelesõbrad jäid unarusse, õieti ei liitunudki sel aastal programmiga. Millest natuke kahju, aga ehk kunagi jälle, kui aega saan. Seeeest sain eesti keelt õpetada Metsaülikoolis Kotkajärvel Kanadas. Mis oli tegelikult hästi tore kogemus. Sealt ka tore kontakt ühe õpilasega. Hästi vahva oli käik Montreali tütardega, kus õepoeg ühte õpetust vedas. Mõningad hetked, mis sellest aastast kohe meelde tulevad. Ah, õigus, ma viisin ka tööarvuti detsembris ära. Nii et kõik! Nagu just rääkisime ühe endise Eesti Majas töötanud inimesega, et ega neid polegi enam palju jäänud, kes kunagi seal majas pikalt olnud ja ikka veel samal tööpõllul, kuigi kontorite asukoht muutunud.

Võin öelda, et oli üks selline keskmist sorti hea aasta. Vähemalt minu enda kännu otsast. Maailmas toimuva osas on lõpmatult kahju, et sõda käib edasi. Ma ikka jälgin seda, kuid rohkem üldisemalt, sest elan liiga üle, kui loen ja kuulen, kuidas nad seal kannatavad. Proovin elada muistse filosoofi Epictetuse soovitust jälgides: “Õnneni on vaid üks tee. Lõpetada ilmaaegu muretsemine asjade üle, mille üle meil puudub kontroll ja mida võime ise kuidagi muuta.” Pean siinjuures kaasa noogutama. Kindlasti ei jää ma vaiki, kui on võimalus oma arvamust avaldada, aga muidu proovin pisut rahulikumalt seda elu võtta. Isegi lõunanaabrite klounil ei lase enam sama palju häirida (või vähemalt püüan). Kuigi… nagu siin üks kohalik Dragons Den draakon - Arlene Dickinson - nimetas, siis Kanada on sel aastal teda väga üllatanud. Isegi ta ise on üllatunud oma suhtumise üle. Sündinud Lõuna Aafrikas ja üles kasvanud Kanadas, kus ehitas üles oma ärimaailma. Kogu tema tegevuse kõrval on see riik lihtsalt olemas olnud, kulgenud maailmapildis rahuliku ja peaaegu igavana. Nüüd, kui üks hullumeelne hakkas igat sorti lolli jama rääkima, kuidas me võiks USA osariigiks saada, siis äkki tõusid kanadalased tagajalgadele ning näitasid, et see riik tähendab meie jaoks rohkem, kui mõni võib peale vaadates arvata. Tundsin ilmselt esimest korda just sel aastal, et kuigi hõikan alati välja, et olen eestlane, siis nüüd ütlen ka uhkusega, et olen kanadalane. Vist võib, kui mul selle kuu lõpus saab 35 aastat elu siin riigis 😏 Kindlasti lihtsam teha võrreldes eluga mõnes rahvusriigis. Ma ei kujuta ette, et kuulutaks end rootslased või mehhiklaseks. Kui just täiesti rootsistunud pole.

Uueks aastaks ma enda jaoks mingeid suuri eesmärke ei sea. Loodan, et suudan ikka veresuhkrut kontrolli all hoida. Muidugi tahaks ravimite pealt ära, aga mul on tunne, et selleks pean tegema nii põhjapanevaid muudatusi, millel puudub jätkusuutlikkus. Pigem vähem ja pigem pikaaegne järjepidevus on mu eesmärk. Kaal on ka tasapisi kukkunud, mis ehk on hea näitaja, et olen õigel teel. Õnneks arst arvab sama. Suvel ehk reisin Eestisse, kuigi samas olen muutunud omamoodi väga “koduseks”. Ei tähenda, kui kusagile ei tea kuhu ei jõua. Naudin seda, mis ja kes mu ümber on. Olen ehk rohkem õppinud väärtustama iseennast. Proovin ikka edasi blogida vähemalt kord nädalas. Arvan, et see oli üks hea otsus minu jaoks. Muidu käisin ringi ja mõtlesin, kas peaks või ei peaks, ja millest ikka kirjutada ja mitte kirjutada. Võtsin ka omamoodi põhimõtteks, et kirjutan justkui kirjakesi oma elust. Tavalisest igapäevasest elust, mis käib ühe eestlasega kaasas siin Kanada riigis. Mu teine kinnine Päevast päeva blogi on ikka olemas, kus mul üheteistkümnes ring käes. Otsustasin, et jääb alles ning endiselt kinniseks, kuigi ma ei tekita “uusi postitusi”, mis tähendaks, et need tulevad emailiga kohale. Käin neid täiendamas ja lugemiseks tuleb lihtsalt sinna lehele minna. Mul on seal väga piiratud lugejate arv, ja nõnda tahakski hoida. Nii et kui keegi soovib tulla lugema, siis võiks natuke rohkem endast kirjutada😉

Hästi lühidalt veel vana aasta ärasaatmisest. Kuna Toomas on ikka Eestis, siis olime leppinud kokku, et noored teevad oma peo. Kohale tuli kaks tüdrukute sõpra koos kaaslasega (pidi rohkem olema, aga praegu käib ka siin gripp ringi ja muidugi on alati muid ettearvamatuid põhjusi). Olid otsustanud, et teevad Powerpoint ettekande, kus kaitsevad mõnda tegelast, kes neile meeldib, aga kes arvatakse sinna halbade hulka. Päris toredad argumendid esitati. Kuna olin hiljuti vaadanud Wicked, siis tegelikult ei imesta, kui on neid, kes mõtlevad, aga kust tulevad “halvad” inimesed (või muinasjututegelased). Teine asi, mille üle aegajalt mõtisklen, on kurjategijad ja pahalased, kes muudkui “pahandust” teevad, aga millega nad vaba aega täidavad? Mõtlevad oma pahandusi välja? Istuvad somes? Loevad? Vaatavad telekat?

Mina kuulasin ja vaatasin natuke kõrvalt noorte tegemisi, aga siis läksin oma pisikesse nurka magamistoas ja olin iseendaga (koer ja kass tulid ka rahulikumasse keskkonda). Eestlastest sõbrad olid kutsunud mind küll enda poole, elavad vaid paari km kaugusel ja kahekesi kodus. Aga ilm oli külm ja tuuline, ning teed ikka kohati jäised, nii et kodus oli päris hea istuda. Tõstsin kuuseoksad elutoast enda juurde ja panin küünla põlema. Saatsime sõnumeid sõpradega, rääkisin Toomasega. Ning lõpuks vaatasin natuke Solsidan rootslaste komöödiasarja. Millegipärast ei tahtnud ühtegi eestlaste programmi vaadata, kuigi olen alati nii huvitatud olnud. Nüüd, siin istudes, piilun ühe silmaga, sest vahepeal on kontsert lõppenud. Tundub, et Kanal 2 oma oli päris tore. Mulle meeldivad sellised “vanaaegsed” aastavahetuse saated, mis jätavad mulje, nagu oleksimegi nendega koos. Nägin ka jõuludeaegset intervjuud, kus kolme tõmmu lapsega Texases elav abielupaar intervjuu andis. Jäin mõtlema eestlasest ema üle, kes ütles, et ikkagi on raske lastele eesti keelt õpetada. Jah, saan aru, et see on hulga raskem, kui peres ainuke kõneleja olla, aga siis tuli meelde hiljuti Rootsi kuninganna kohta loetu, kuidas ta isegi oma lastelastega saksa keeles proovib rääkida. Lapsed pidid tal saksa keelt oskama. Lähemalt on mul teada eestlasi, kus lapsed kolme keelega üles kasvavad (näiteks ema eestlane, isa Quebecist, ning siis loomulikult veel inglise keel). Arvan, et eks kõik oleneb ikkagi inimese enda valmisolekust. Lisaks olen ka kirjutanud mitmeid kordi, kui palju lihtsam on “libedale teele minna” ja mitte õpetada, kui elada USAs. Ikka see “sulatuspoti” lugu, kui Kanada hindab väga erinevaid rahvaid ja kultuure.

Millalgi enne kahte tulin ütlesin head aega külalistele, sest tahtsin magama. Üks uus neiu, keda varem näinud pole, Hong Kongist pärit noormehe tüdruk, tuli ja lausa kallistas mind. Oli hästi armas ja rõõmsameelne. Kõik kiitsid mu tehtud toitu. Sain ka samalt noormehelt komplimendi oma roosade juuste eest. Nii huvitav, kui eriti noored mehed selliseid asju märkavad ja ka ütlevad. Aga nagu olen enne öelnud, siis on mul laste sõpradega väga hea läbisaamine. Pidu oli neil saanud kolme ajal otsa.

Olin tüdrukutel abiks toidu organiseerimisel. Kanareied läksid hauduma mingi kastme ja ürtidega, lõpuks tõmbasin kahe kahvliga nad peeneks. Lisaks riisi ja riivitud porgandit. No lihtsamalt ei saagi. Mingid suupisted ka. Nagu näiteks juustuvahvlid. Nende tegemiseks oli vaja 300g juustu. Vaatasin juustu, kaalusin, ja lõpuks lõikasin, ja panin kaalu peale. Mis ma peaks nüüd mõtlema, et õnn saadab mind terve uus aasta, sest olin grammipealt õige koguse silma järgi valinud. Tuletas meelde, kuidas alati imestasin, kuidas müüjad poes oskasid lõigata küsitud koguse vorsti. Äkki on minus kaduma läinud vorstimüüja 😄Meil oli veel skyr jogurtiga tehtud kardemoniga minikeeksid, mis maitsesid eriti head. Olin ka teinud soolalõhet, aga sidruni asemel kasutasin viina! Jah, valget viina. Hea valik, sest sidrun võib mul tekitada kõrvetisi, nüüd võin muretult nautida. Näiteks juustuvahvlitega. Toomas muretses, kas maitseb nagu viin. Aga muidugi mitte. Nii nagu kokteilis ei saa ju aru, kui viina juurde lisad. Ja purju pole ka jäänud. Idee tuli õieti poolakate poest, kus nad müüvad erinevaid variante soolalõhest, üks on tõesti olnud viinaga. Kusagil ajukäärukeses oli mul meeles, et tahtsin ju proovida.

Allpool mõned pildid meie tänavalt. Nüüd jälle külm, ning sajab lund. Ühel fotol on hommikul lausa päike väljas, see oli aasta viimane päev. Õhtupoole oli juba pilt teine, tee lume all. Piltide hulgas ka üks joonistus, mille Kirke tegi oma sõbrannast ja vene juurtega peikast. Tundub, et neiu oskab joonistada. Ning siis on üks imelik pilt, millest esimese hooga ehk arugi ei saa. Aga see on “teemantjoonistus” - ehk siis liimiga kaetud pildile tuleb numbri- ja tähekoodide kohale panna õige värviga väikesed “teemante”. Nõuab hulga kannatust ja rahu. Aga samas on mõnus midagi teha, mille puhul ei pea just liiga palju mõttega kaasas olema. Peaasi, et koodi segamini ei aja. Olen samas otsustanud, et ühe pildi teen valmis, aga mitte rohkem. Isegi Mari käis uurimas, aga oli nõus, et üle ühe vist ei viitsiks teha. Vähemalt mulle üks uusaastalubadus, et saan selle pildi ka lõpuks valmis!

Head uut aastat!