Hullud ajad

Ja mida meie teha saame

Tahaks öelda, et “vana ja uus maailm” on kõik pea peale keeratud, aga tegelikult mõjutab hetkel USAs toimuv lõpuks tervet maailma. Isegi kui Põhja Koreas ainult nende juht oma kuldlossis rõõmsalt käsi hõõrub, mis käimas on. Ja käimas polegi muud, kui et justkui esiriigi tiitlit kandev USA käitub nii ettearvamatult kui veel olla saab. Ei hakka lahkama, miks ja kuidas. Ainult selles osas võin küll imestada, et inimesed üldse sinna Trumpi meelest nii halvas olukorras riiki tahtsid tulla. Need, keda nüüd püütakse kuidagi sealt välja saada. Mis muidugi omakorda halvab nii mitmegi tootmisharu tööd ja tegemised (põllumajanduse kõrval kuulsin just ehitusfirmade mure kohta, turismist me ei räägigi).

Tegelikult pani hoopis mõtlema, kuidas on neid, kes kehitavad seal riigis õlgu, ning ütlevad, mida siis meie teha saame. Meie neid vabariiklasi ei valinud ja eks kannatame need neli aastat ära. Omas peas olen küll mõelnud, et kui Kanadas peaks mingeid imelikke asju juhtuma hakkama (oleks võinud konservatiivide võiduga), siis ei väsiks ma oma esindaja uksele koputamast. No, võib-olla otseselt ei läheks koputama, ja esialgu prooviks ikka kirja teel asju ajada. Aga kui mingeid normaalseid vastuseid ei saa (kannatame neli aastat ei ole vastus), siis läheks ja koputaks ka. Või seisaks kusagil tänavanurgal. Küll neid seisjaid jätkuks minu kõrvale.

Õieti ajendaski mind kirjutama ühe Kanada parlamendiliikme vanaema. Kes otsustas, et inimesed ei tohi unustada, mis maailmas toimub. Ja kui keegi teda tema sildiga tänavanurgal ka imelikult vaatab, siis ta ei hooli sellest. Sest talle on tähtis teadmine, et saab siiski välja hõigata seda, mis tema jaoks tundub ebaõiglane (ei ole lõunanaabrid, vaid ikka seal Lähis-Idas toimuv), ning teiseks on tal süda rahul, et ometigi tegi natukenegi midagi ära. Ja just see tunne oleks mulle ka väga tähtis, natukenegi ära tegemine. Võib-olla ei ole sellest kasu, või vähemalt kohe, aga kui me kõik mõtleks, et “mis mina”, siis poleks nii mõndagi muudatust maailmas toimunud. Naisena muidugi mõtlen meie õiguste kättevõitlemist sajand tagasi (mis tegelikult just-just olnud). Aga miks ka mitte Eesti vabariigi staatuse saavutamist.

Ning siis on üks noor naine Albertas, kes tahab oma kandidatuuri üles panna ringkonnas, kus konservatiivide juht loodab võidu saada. Nimelt kaotas seesama juht koha oma ringkonnas ja nüüd (ostis ära?!, spekuleerin siin) selle Alberta ringkonna esindaja, et see kõrvale astuks, ning siis peab koha täitmiseks uued valimised tegema. Muidugi nüüd juba konservatiivide juhiga, kes arvas, et oma ametist loobumine on nõrkadele. See naine võiks vabalt kõike kõrvalt jälgima jääda, aga mingi sisetunne käskis tal protestiks välja astuda. Tal ei ole mingeid suuri poliitilisi kogemusi, ega polnud ambitsioonegi. Kuid see ei takistanud tal “väikese mutrina” midagi proovida ära teha.

Olen kuulanud siin “Tähetund” taskuhäälingu saateid ja jäänud mõtlema, et eks suuresti oleneb siiski ka inimesest, kuidas ta täpselt ühes või teises olukorras käituks. Ja kui palju usku endasse võib sul olla. Just Getter Jaani pani oma positiivsust täis jutuga võrdlema kasvõi oma tuttavaid ja sõpru. Kuidas see siis täpselt juhtub? Kas oleme tõesti nii erinevalt programmeeritud? Või on see seotud meie ajukeemiaga? Kas oleme geneetiliselt juba kas alalhoidlikumad või uljaspead; või hoopis kõiges head nägevad või kõiges esimeses järjekorras halba märkavad. Kas me suudame muutuda teistsuguseks? Või on see nii tugevalt sisemuses kinni. Õieti ei tähenda, mis ja kuidas. Tõenäoliselt ongi vaja siia ilma nii paljusid erinevaid karaktereid, et me kuidagi ilmas hakkama saaksime.

Nii palju siis minu filosofeerimisest, vaatame hoopis pilte. Eelmine nädal oli meil hästi mõnusalt kevadine, mitte liiga soe ega mitte liiga külm. Lillede õitsemine muudkui jätkub. Isegi, kui mõned lilled end keset kõnniteed sisse seavad. Ma ei tea, kas teistel on kunagi nõnda, aga teatud lilled tuletavad mulle lähedasi meelde. Murtud südamete puhul mõtlen näiteks alati oma isale. Keskmisel pildil on pisike kahene tüdruk, kellega ma iga päev mängimas käin. Ta on ka suurepärane kõndija, nii et oleme palju väljas. Lisaks armastab ta raamatuid, ning oskab nendega suurepäraselt ümber käia. Loomulikult pidime uurima kasti, mis raamatutega tänavale tõstetud, pidime kaks tükki kaasa võtma. — Meie foto all on pilt õhtusest jalgpallitrennist. Seda ikka harjutatakse siin. Ning mul on tunne, et hulga rohkem, kui võrrelda ajaga, mil meie siia saabusime. Tihtipeale on juhendajateks lihtsalt mõned lapsevanemad! — Üks foto metroost, kus eemal on näha meesterahvast “päris raamatuga”. Ning hambaarsti juures jõudsin ära käia. Õieti küll regulaarselt hügienisti juures.

Mis samas tuletab meelde, et Kanada riik on alustanud hambaravi programmiga, mis toetab neid, kelle pere sissetulek on vähem kui 90 tuhat dollarit (ehk umbes 55 tuhat eurot) aastas, enne maksusid. Hambaravi on kallis, kui pead oma taskust maksma. Väga paljud töökohad pakuvad küll tervisekindlustust, mis ongi peamiselt ravimite ja hammaste ja veel nipet-näpet asjade jaoks. Muud terviseprobleemid on kaetud riikliku kindlustusega, mida maksame oma maksudest, ka nende nimel, kes ei ole tööl, st kehtib kõigile. Aga hambad on sinu enda teha. Nii nagu silmadki (kui just pole mingi tervisehädaga seotud). Nüüd siis võid aga end registreerida riiklikku hambatoetuse programmi, mis on teinud hulk inimesi väga rõõmsaks, sest pole jaksanud aastaid hambaarsti külastada! Kindlasti ei kuulu “hullude aegade” alla, nagu ma pealkirjas välja hõikasin ;-) Hoopis midagi positiivset ka vahele.