Igat sorti heietusi
Möödunud nädalalõpp möödus meil Mari ja Kirkega Montrealis. Juhtumisi oli veel kanadalaste tänupüha. Peaaegu võiks öelda, et täitsime selle kombe ühte ootust, kus pered kokku saavad, sest minu Saksamaal elav õepoeg on kaks nädalat siin oma firmast koolitust tegemas. Ei juhtu just iga päev, et keegi nii kaugele kohale sõidab. Mis sest et see Torontost kuue tunni autosõidu kaugusel. Aga ma kirjutan natuke pikemalt kohe-kohe. Või vähemalt panen pilte.
Kõige suurem uudis eelmisest nädalast oli meie jaoks endiselt Kanada posti streik. Ma tean, et ka rahuleping sõlmiti, aga kuigi teada kes nimetas, kuidas ta lahendas mitu tuhat aastat kestnud sõja Lähis-Idas, siis minu jaoks olid need ta tavalised suured sõnad. Streidi juurde tagasi tulles, siis ära seda ei lõpetatud. Nüüd streigivad erinevad kohad erinevatel aegadel - rolling strike. Nii et Toomas peab hetkel jälle tööl olema. Õnneks jõudsin ikka õigel ajal streikivatele töökaaslastele kaneelikukleid küpsetada. Oli see vast üks meeletu päev. Eelmisel õhtul tegin taigna valmis ja hommikul ärkasin õige vara, et küpsetada. Siis istusime Toomasega autosse ja sõitsime mu hoolealuste juurde. Toomas pidi paar tundi nendega olema (suurem tüdruk koolist ka kodus), sest läksin lõpuks oma köhimise pärast arsti juurde. Tundub, et Toomas polnud ära unustanud, kuidas lastega olla. Samas on muidugi pisem väga julge ja tubli. Istus ilma probleemita sülle ning oli toonud mingil hetkel raamatuid vaadata. Toomas nimetas ka, et saab nüüd palju paremini aru, miks mul tüdrukutega tore olla on. Eriti väiksemaga, kes on kuidagi eriliselt nunnu ja nutikas.
Arsti juures oli üle ei tea mis aja üllatus, et pidin pool tundi ootama. Minu arst on tavaliselt nii täpne ja ei viida liiga pikalt aega patsientidega. Aga köhimise kohta arvas, et midagi tõsist pole, peaaegu tundub hoopis allergia. Andis mulle kaasa ühe ravimi, mida ninna pihustada. Mida ma siiani polegi kasutusele võtnud, sest olukord on hoopis parem. Laste emme arvas, et mul on vist allergia laste vastu, sest kipun nende juurde saabudes natuke köhatama. Ilmselt rohkem siiski sellest, et külm õhk tõmbab kurgu kuivaks.
Arstiga aga tekkis meil niisama lühike vestlus, sest andis mulle tasuta ravimi (nad saavad ju alati mingeid näidiseid), sest nimetasin, et kui kaasa streigib, siis kindlustust pole, mis maksaks suurema osa hinnast kinni. Mispeale liikus jutt Kanada posti peale, kuidas streik õieti ei mõjuta tavalise inimese elu. Kui ta kõik asjad pannud automaatsete maksete peale ja saab arved internetist kätte. Mispeale mõtlesin kohe rootslaste seeria Beck peale, mida me hetkel Toomasega vaatame. Neid hakati väntama 90-ndate lõpul. Nii huvitav on ajas tagasi minna, ning meenutada, kui tavalised olid teatud asjad omal ajal. Näiteks reisile minnes võisime saata postkaarte või isegi kirju kirjutada. Nüüd oleme ju pidevalt kõigiga ühenduses. Nimetasin ka, et kunagi nõuka ajal polnud paljudes peredes telefonigi. Kui külla läksime, siis ega alati ei teadnudki, kas pererahvas kodus. Võis ka olla, et nad lihtsalt ei tulnud avama 😜
Muudest uudistest peaks Windows 10 nüüd ajalugu olema (või midagi sinnakanti), mis sest et pidi kestma igavesest igavesti; kuni nad tulid järgmise versiooniga välja 😄 Mul on kaks arvutit, õieti kolm: kaks vana läpakat ja üks arvuti, mille võiks prügikasti visata. Õieti muidugi mitte. Mu 16 aastat vana läpakas on tegelikult töökorras, kuigi pole pikalt avanud. Samas on mul seal just pildifaile, mida ikka hoian. Teise kahe puhul olen otsustanud, et panen Linuxi peale. Ma olen ainult ühe korra seda kasutanud, kui Kirke läpakat putitasin, aga kõik uus on vanale ajule ju super hea. Töö läpakas tegi ka muudatuse läbi. Ainult nõnda, et see mul enam tööle ei läinudki. Proovisin igasuguseid trikke, kuni Mari ütles, et miks ma vaeva näen, las tööandja ikka muretseb selliste asjade pärast. Õige kah. Raske on samas lahti lasta mõttest, et tööandja ja töökoht olid justkui mina ise ka. Üle 30 aasta ühe kohas, kus me üksteise kõrval nii varmalt seisime, jätab oma jälje. Nüüd tegelikult on ju pank nõnda suureks läinud, et võtab juba “tööandja” mõõtu.
Kanadas domineeris muidugi meie peaministri Mark Carney ja lõunanaabri presidendi kohtumine. Mis läks üllatavalt hästi, kuigi majandusleping ootab ikka veel oma järge. Ajakirjanik Cole Bennett toob välja kolm etappi Trumpi käsiraamatust. Esiteks, maakuulamine ja õrritamine, et näha, kuidas reageeritakse. Nagu näiteks Kanada ja 51.osariik (tänu sellele on mulle pähe raiutud, et USAs on 50 osariiki). Teiseks, kui sellised “mahedad” sammud kuidagi ei mõju, siis minnakse raskema kahurväe peale nagu jutud tollitariifidest (osa ka käiku läinud), ning muidugi käivad juurde tõsisemad ähvardused. Kolmandana siis lepingute ja leppimiste aeg. Kui teine pool järele ei anna, muutub Trumpi toon lugupidavamaks ning ta leiab põhjusi, kuidas endisi väljaütlemisi tasandada, ning kuidas . Muidugi on ta eesmärgiks saavutatu esitada võiduna, samal ajal kui esimeses etapis välja hõigatud ootused jäävad tagaplaanile. Õnneks on meil päris asjalik peaminister Trudeau järel troonile saanud. Ma pole kindel, kas oleksime sama Trudeauga saavutanud, sest Trumpil oli mingi kana kitkuda hulga noorema ja palju karismaatilisema mehega (mõni ütleb, et Melaniale meeldis ta liiga palju). Nüüd on meil eeotsas majandusmees, kelleks Trumpki ennast peab. Ainult et Carney saavutused on hulga märkimisväärsevamad kui Trumpil, kes armastab ainult suuri sõnu teha. Lisaks on vist ikka mõju avaldanud ka kanadalaste otsus boikoteerida USA. Paistab, et ühe ajakirjaniku küsimus kanadalaste vähenenud külastustest puudutas valusalt, sest president keeldus sellele vastamast. Aga kokkuvõtvalt, vaatame, mida see kõik Kanadale tähendab.
Üks asi on aga küll juhtunud, et Kanada on ühe küsitluse alusel jõudnud kümnendale kohale, mida tasub külastada. Esimesed kolm olid Jaapan (ma tean, et nad on hädas liigsete külastajatega), Kreeka ja Portugal. Enne Kanadat olid veel Itaalia, Hispaania, Türgi, Iirimaa, Horvaatia ja Prantsusmaa. Tundub, et see, mis USAs käimas, on paljuski mõjutanud inimeste arvamust Kanadast. Nii mitmedki valivad pigem Kanada kui USA. Isegi ameeriklased 😄 Üks teine küsitlus valis välja 39 kõige vingemat linnaosa terves maailmas, Montreali Plateau-Mont-Royal ja Toronto Davenport kuuluvad ka sinna nimekirja. Toronto Davenport on mulle üsna tuttav, kuigi pole ammu sinna sattunud, ainult läbi sõitnud. Kunagi oli seal meie perearst dr.Toomas Sauks (kes kolis hoopis linnast välja põhja poole). Võiks ehk võrrelda natuke Telliskivi või Rotermaniga, kus tööstushooned uue kasutuse saanud.
Ja kuna me juba siin küsitluste juures oleme, siis üks kinnitab, et hetkel on Kanada number üks riik, kuhu inimesed elama tahvad tulla. Põhjusteks hea haridus ja tervishoid, pluss turvalisus ning hulk võimalusi vaba aja veetmiseks looduses. Siin on stabiilsus ja tasakaal, mida paljud taga ajavad. Kanada sabas seisavad Austraalia oma sooja päiksepaistelise kliimaga, rahuliku elustiiliga ja töövõimalustega; Jaapan kultuuri, toidu ja vähese kuritegevusega; UK kultuuri, töövõimaluste ja asukohaga; USA - tööpakkumised, finants, linnade eripära; Itaalia, Hispaania, Shveits, Uus Meremaa, Saksamaa. Ise valiks enda jaoks hoopis Rootsi või Norra, kui Eesti välja jätta :-) Kanada on ka endiselt üks top valikutest tudengite jaoks. Kuigi seda ilmselt nendele, kelle rahakott natuke rohkem pungil, sest olen aru saanud, et ega see väga odav lõbu pole. Kuigi samas on mitmed meie ülikoolid maailmas väga kõrgel kohal. Mis tähendab, et sealt saadud diplom avab ehk rohkem uksi ja võimalus.
Appi, teisalt jällegi on üks meie endi riigis tehtud uurimus, mille alusel on Kanada üsna kehval kohal oma vaesuse näitajatega. Tööpuudus, toidupankade kaustamine, kallis elamine, kõik mängib rolli. Ja eks ma tean küll, kuidas näiteks üks keskmine eestlane on ikka üsna heal järjel, sest esiteks on haridus meile väga oluline, mis tähendab ka tavaliselt paremaid töövõimalusi, siis tean seal kõrval inimesi (ka eestlasi), kes vaevalt tulevad omadega välja kuust kuuni. Teisalt ütleb jälle üks mingi rahvusvaheline uurimus, et meie miinimumpalk on maailmas suhteliselt parimaid. Peaasi muidugi, et kuidagi mingi töö leida ja odav elamine ;-)
Ülalnimetatud suurrikidest naabrite kohtumise järelkajana veel üks tore video, milles koerte treener tõmbab paralleele, kuidas Carney Trumpiga suhtles. Alustades kurjale koerale maiustuste ette viskamisega, siis lähenedes nõnda, et “kuri koer” saaks aru, et on sõber, ning lõpuks, kui koer on “taltsutatud” võib alustada treeninguga. Õnneks saab veel avalikult nalja teha.



See diivan on äraandmiseks? Mõtlen, et miks on toamööbel tänaval.
ja kaneelisai tekitab isu... mulle ka mõned!