Ikka Montreal

Ööbimispaigast ja Montreali tänavapilte

Juba jutustasin, kuidas Montreali jõudsime, Mari oma üritusele jõudis ja mina linnaga tutvumas käisin. Jõudsin lausa isegi ühele mininäitusele, kust ma siis juba sammud tagasi seadsin.

Valisin pisut erinevama tee tagasi, ning sattusin ühel üsna kõrvalisel tänaval venelaste poe peale. Esialgu olin valmis mööda tormama, aga siis mõtlesin, et miks mitte. Vaatame, mis siin Montrealis ka pakutakse. Pakuti ikka üsna sarnast kraami, mis Toronto samasugustes poodides. Ja kuigi “vene” pood, siis nägin hulga tooteid Ukrainast. Mõne tunnen juba nime põhjal ära. Nagu näiteks nende Lovare teed. Mis on nüüd ühed mu lemmikud. Tundub, et ka paljude teiste, sest pidevalt on need kõige paremad sordid ära ostetud. Nii et kui märkasin selles kõrvalises poekeses just neid, mis mulle väga maitsevad, pidin need kohe kaasa ostma. Võtsin ka ühe tumeda shokolaadi. Hiljem lugesin, et kehtivus juba 2023 lõppenud. Eks ta sellepärast pisut halli värvi oli. Aga mis mul sellest. Olen varemgi Eestist toodud ja seisma jäänud maiuste kallal nakitsenud. Kui veel “õige” maitse küljes, siis pole vaja nendele kuupäevadele tähelepanu pöörata.

Jutustasin pisut sealse müüjaga. Küsisin, kas ta räägib vene keelt. Tuli välja, et on hoopis Moldaaviast. Selline armas nooruke neiu, kes esialgu arvas, et eesti ja poola keel võiksid sarnased olla. Ma siis ikka proovisin seletada, kui erinevad need on. Kuigi ma pole kindel, kas ta mind lõpuks uskuma ikka jäi. Ta ütles muuseas, et elu Kanadas on siiski nii erinev, aga talle meeldib. Sest siin riigis on hulga rohkem võimalusi. Jätsin kenasti hüvasti ja kõndisin edasi, poes mänginud venekeelse laulu sõnad kõrvus edasi kumisemas.

Verdun Areeni juurde jõudes, tuli välja, et Maril veel soov mõnega jutustada. Hoolimata tund tagasi saadetud teatest, et on enam-vähem valmis ära minema. Mis pani mind kiirustama, ning nõnda ma siis keel vestil tema juurde jõudsin. Istusin väljas pingile jahtuma, sest teadsin juba, et sees on üsna palav. Mari küll kutsus sisse, ütles, et nii toredad inimesed, üks noor naine õpib ukraina ja hispaania keelt nagu minagi. Aga isegi selline meelitamine ei pannud mind tol hetkel liikuma.

Lõpuks autosse, ning sõitsime läbi linna hotelli, kus kõik ultramoodne. Koodiga saime välisuksest sisse ja isegi tuppa samamoodi koodiga. Kui ma viimati kusagil hotellis olin, siis käis seal kõik ikka kaardiga. Aga muidugi on nõnda hulga mugavam. Kuigi ma ei tea, mis siis saab, kui näiteks patareid koodi sisse lüües tühjaks saavad. Tegelikult oli neil keegi 24 tundi all fuajees. Vastas emailidele, telefonidele jne. Ja seda ikka väga kiiresti. Olin eelmisel päeval saatnud küsimuse parkimise kohta, ning vastus tuli vaid mõne minuti pärast.

Kuna juba parkimist nimetasin, siis õieti otsisingi ööbimist kohas, kus see hinna sees ja olemas. Päris mitmed kohad teatasid, et võid ju autoga tulla, aga parkima pead kusagil kõrval eraldi seisvas parkimismajas, mis maksis kusagil 35-40 dollari öö. Ma muidugi ei arvestanud, et valitud hotelli oma oli tegelikult lahtine parkimisplats, küll otse maja ees, aga kõigile avali. Teisel ööl kuulsin mingil hetkel autoalarmi, ning tagasi jõudes lugesin Booking arvustust, milles külaline pahandas, kuidas tema auto esiklaas samas kohas ja samal ajal katki löödi. Kuigi midagi sealt küll ei varastatud. Ju siis meie tagasihoidlik auto ei äratanud erilist huvi.

Aga hotell ise tundus üsna uus, lausa lõhnas uuena. Fuajees käis alles vastuvõtulaua ehitus, ning lifti kõrval oli läbi ukse näha ülesminevate raudtreppide kõrval hulga kaste ning kraami. Sisse astudes, istus tumedapäine noormees nina arvutis üsna tagasihoidliku väikese lauakese taga. Põrandat kattis hele puuparkett. Isegi liftipõrand oli samasugune. Kuna kinnine ruum, siis lõhnas seal mõnusalt puidu järele.

Tuba või õieti küll korter oli lihtsalt uskumatult kena. Ma ütleks, et sinna võiks vabalt elama jäädagi. Olime otsatoas, nii et vaade avanes otse linnale ja selleks ajaks juba tuledes kõrgetele majadele. Meie kasutada oli köök, kus ahjuga pliit, külmkapp, mikrolaineahi, nõudepesumasin, kohvimasin, röster jne. Seal võinuks kõik oma toidud valmis vaaritada, kui me oleks ainult tahtnud. Valge poolkaares päris mugav diivan seisis teleka ees. Vaip maas. Söögilaud nelja tooliga. WC olemas, lisaks magamistoa juures dushiga vannituba.

Meil oli küll ka üks kutsumata külaline sisse sattunud - eriti rammus porikärbes, kes lendas rahutult ühest toast teise. Pidin lausa eraldi aktsiooni ette võtma, et teda kätte saada. Kujutasin ette, kuidas ma öösel või varahommikul tema nõudliku pirina peale oleks üles ärganud. Sain ta vannituppa kinni ning peale ootamatult lühikest jahti, kus ma rätik käes püüdsin teda tabada, kustuski vaesekese elu sel kurval sügisesel õhtul. Peaaegu et oleks rõõmutantsu löönud, aga igaks juhuks korjasin ta põrandalt üles ja lasin potist alla. Sest kunagi ei tea, neil vahel ka mitu elu varuks. Ning sellise põntsu peale oleks ta eriti tigedalt mind hommikul segama tulnud.

Ööbimispaigas oli üks lai voodi ja diivan, oleksime vabalt Mariga ühes voodis võinud magada, aga otsustasime siiski kulli ja kirja visata, kes läheb diivanile. Tegelikult ei visanud. Mari ütles, et emme on vanem ja tal peavad mugavused olema. Tema läheb elutuppa. Seal saab õhtul pikalt mingit Netfilix sarja vaadata, mis hiljuti välja tuli ja mida plaanis millalgi lähemas tulevikus ette võtta. Nüüd oli lihtsalt võimalus Netflixi kasutada, mille me ju oleme kodus ära öelnud.

Egas seal muud õieti meil teha polnudki. Keetsin endale supi ning Mari tegi makaroni-juustutoitu. Jõime teed, ning mina sain lõpuks linade vahele. Olin üsna väsinud, sest vaevalt neli tundi magatud, kuuesajast umbes 500km autoroolis ja lisaks veel 16km maha kõmbitud.

Siia lõppu veel vaateid Montreali tänavatelt (eriti lahe, et sattusin mingi teleintervjuu peale, ning klõpsasin ka foto). Videos on ka laupäeval külastatud kaks bageli kohta. Sest montreali bagelid pidid olema tehtud vana “hea” juutide retsepti põhjal, ning Põhja-Ameerikas üsna kuulsad (võistlevad New Yorgi omadega). Juba ette pean küll ütlema, et nende konkreetset retsepti mul pole, kuid keedan samamoodi oma rõngassaiad meega maitsestatud vees. Mina teen neid juuretisega taignast ja tundub, et koonerdan jahuga, st. minu omad on õhulisemad. Suhkrut ei lähe ka taignasse, ainult sool. Kuigi ma ei taha oma bagelitega kiidelda, siis pidin Mariga nõustuma, et minu omad on paremad 🙂 Mööndusega, et eks me ole kodustega rohkem harjunud. Ostsin St.Viateur kohvikust kõik erinevad sordid kaasa. Profesionaalsest huvist, või õieti küll pool-profi huvist. Lootsin mõne huvitava maitsekombinatsiooni kõrva taha panna. Rosina ja kaneeli omasid isegi teeks, aga oleksin ainuke sööja. Nii et jätkan oma retseptiga, kus jahudest kasutan nii tavalist kui täisterajahu, ning suuri kaerahelbeid.