Introvert elektrikatkestustest

Külm ei anna meil ikka järele. Nädala lõpuks olime jälle -20C juures ja öösel madalamalgi, tuulega, mis reede õhtul eriti kõvaks keeras. Ei taha isegi vaadata, kui külm on. Sellist tuisku pole tükil ajal näinud, mis reedel mind koju minnes tervitas. Aga ma ei kurda! Sest mulle ikkagi meeldib, kui talvel plusskraade ja sula pole. Lihtsalt õige pisut soojem võiks olla oma ilusa valge lumega! Imeline talv tegelikult seekord. Samal ajal üle kolme tuhande kilomeetri lääne pool, Vancouveris, õitsesid juba kirsid! Neil on üle aegade kõige soojem talv, kui lund pole kordagi sadanud. Hoolimata kevadisest kirjeldusest, siis ma eelistan siiski Torontot 😉

Kodusel rindel eriti midagi põnevat pole toimunud. Toomas veetis terve esmaspäeva mäel. Ma ei tea, kuidas tal jätkub seda jõudu ja soovi hommikust õhtuni suuskadel kihutada. Vaevalt, et mul oleks üldse midagi, millele nii jäägitult terveks päevaks võiksin end ära anda. Isegi raamatulugemisele või sarjavaatamisele pean pause tegema. Ning kudumise või muu käsitöö aeg-ajalt kõrvale panema. Nii suur pühendumus mul kindlasti puudub 😏

Mõnes mõttes olen omamoodi ümberkehastumisega tegelenud (just viimased pool aastat). Vist on rohkem aega olnud enda peale mõtlemiseks. Sest tagasi vaadates oli ikka hullumeelne, kuidas proovisin mitme asjaga korraga hakkama saada. Tundub, et sellised enesearendamise mõtted on jõudnud minust kaugemale, sest kui netis surfan, siis viskab igasuguseid huvitavaid mõttearendusi ette (ma muidugi tean, et kui ühte lugema hakkad, siis oled justkui kuradile käe andnud). Nagu näiteks seda, kuidas teatud sorti inimesed elavadki justkui teistele ja proovivad kangesti kõigile meele järgi olla. Peaaegu vaistlikult tabades ära, mida oodatakse. Ja see pole üldsegi teadlik vaid mingi omamoodi sund. Mõne targa meelest pidi see tähendama, et tegelikult sind teiste poolt väga ei hinnatagi. Või õieti hinnatakse just nii palju, kui sa neile kasulik oled. Nägemata sinus rohkemat. Tihtipeale langevad selle küüsi pere kõige vanemad lapsed, või ema-isa rolli enda peale võtnud laps, kui üks vanematest ei ole pildil. Mis minu puhul ilmselgelt kahekordne (vanem laps ja omamoodi “isa” rolli ülevõtmine). Olen ka proovinud üha rohkem kuulata Mari, kes aegajalt tuletab meelde, et mina olen minu jaoks kõige olulisem. Küll on hea, et sellise lapse olen üles kasvatanud 😄 Nüüd õpetab tema mind! Nõnda iseendaga dialoogis olles ja teadlikult teatud valikuid tehes tunnen üha rohkem mingit omamoodi vabanemist. Kuigi samas on NIIIIII raske “ei”sid jagada või midagi tegemata jätta ja oma eluga süümepiinadeta edasi minna. Aga eks ma tasapisi harju 😏 Sest, ausalt, see on ka väga vabastav.

Teine asi, mida aegajalt ette viskab, on hästi vananemine (paari aasta pärast olen ühe klassifikatsiooni järgi “noor vana” rühmas, kuigi üleüldiselt peetakse 40-74 täiskasvanuks - enne seda 20-39 noor täiskasvanu - ja alates 75 seenior, tegelikkuses veel hulk erinevaid variante, aga jätame selle hetkel nii). Muidugi on terve rida soovitusi, kuid järjepidevalt jookseb läbi, kui oluline on eriti vanemal generatsioonil teistega suhtlemine. Ühelt poolt olen nõus, sest kui ma pikemalt kodus üksi olen, siis hakkab justkui pisut igav. Teisalt valiksin iga kell üksinduse selle asemel, et ma iga päev peaksin kellegagi suhtlema. Eks ma hakkaks siis näiteks üle päeva pangas käima, et mõne sõna seal juttu puhuda. Õnneks on Torontos ikka kontorid alles 😉 Nalja ei tee, sest eks mul pangas oli nii mõnigi, kes ütles, et ainult sellepärast meie juurest läbi astub. Mul pole vaja pikki jutustamisi või sõbrannade mokalaata, nii et hetkeks kellegagi jutustamine sobib küll.

Toomas jagas hiljuti introvertide kohta ühe päris hea kokkuvõtte.
Introverdid elavad vaikset, privaatset elu. Teistest eemal. Üksi. Ümbritsevat jälgides. Mõeldes. Õppides. Üksinduses ei hakka neil kunagi igav. Küll aga on inimesed ja ümbritsev sagimine väsitavad. Kurnavad. Hingest viimast välja pigistavad. Niisama lobajutt, mis ei vii kuhugi, igasugused eludraamad, maskid, mis varjavad tegelikkust - kõik see on tüütu müra. Liiga palju ootusi. Liiga palju sõnu, millel pole sisu. Vaikus ei ole tühi. See ei ole põgenemine. See on kindlustunne ja kodu.

Ma ei tea, kas olen tegelikkuses “puhastverd” introvert, juba sellepärast et ma siin avalikult muudkui jutustan 😉 Ja teatud inimestega üsna kiiresti avanen. Ehk mõnikord isegi liiga palju. Samas olen lugenud kirjeldust, kuidas (teatud sorti ?) introverdidki tulevad hea meelega rahva hulka/peole, kuid neil on justkui mingi nähtamatu karikas, mis suhtlemisest täis saades ajab nad juba kodu poole teele. Sellega nõustun küll 100%. Mida aeg edasi, seda rohkem tunnetan seda. Nüüd võiks mu käest küsida, miks ma üldse siis siin aegajalt suuremaid olemisi korraldan (vanasti laste ja mõnikord ka meie sünnipäevad ning aastavahetused). Aga sellegi puhul võib nüüd öelda, et leidsin parema lahenduse. Sünnipäevade tähendus on kuidagi nii väikeseks jäänud, et tähistame koduses ringis, ja paar viimast uue aasta vastuvõttu on ju mul tütarde korraldatud nende sõpradele. Mulle sobis just nii, et natu-natuke tema sõpradega koos olin 😊 Õieti eelistan nüüd koosolemisi, kus ainult kaks-kolm inimest külla tulevad. Jõuad just nendega suhelda, muidu oled justkui orav rattas.

Kokkuvõttes, esiteks ei teagi, kust need mõtted hetkel pähe kargasid ja teiseks, inimene on huvitav olevus. Ikka pidevas muutumises. Ei mingit, nüüd ma saan vanaks, olen “välja kujunenud” ja kõik ongi status quo. Kuigi võiks hoopis mõelda, et see hetk, kui enam ei taha mitte midagi teha, ei lugeda, ei uudishimulikult uurida, ei õppida, ei suhelda, siis olemegi “vanad”.

Siia nädalasse mahtus ka natuke Eesti ja Soome sarjade vaatamist. Kuna olin võtnud Elisahuubi tellimuse mingi promoga (tahtsin näha Zevakini Balkani seiklusi), siis tasub ju ära kasutada. Õieti pidin juba jaanuaris tühistama, aga siis pakuti kolmeks kuuks soodsat jätkamist, ning otsustasin jätta. Eestlaste Pimeduses hakkas ju hiljuti jooksma. Soomlaste Rusikas sari jäi silma. On sõjajärgsest ajast, enne Kekkoneni valimist. Kes meeldis venelastele rohkem, teine keeranuks pilgu rohkem lääne poole. Nii et spioonid ja salateenistused ja muu külmale sõjale omane jookseb kõvasti läbi. Ei teagi, miks äkki väga mind köitis, sest ma pole eriti sedasorti asju tavaliselt vaadanud. Eks seal ole ka pisut inimlikku joont sisse toodud. Noor soomlanna, kelle taust osutub pisut segaseks ja viib Moskvani välja.

Pimeduses räägib aga sellest, kuidas Eestis elekter kaob. Vaatan, ja tahan kogu aeg vahele seletada, et miks seal nii rumalalt käitutakse. Kuulasin isa osatäitjaga intervjuud, ja eks ta nimetab ka, et inimesed on erinevad, ning mõni ei tarvitse just “õigeid” otsuseid teha (sest mis on õieti “õige”). Samuti nimetab, et ega me palju arvesta kriisiolukordadega. Toidu ja vee varumine näiteks. Mitte et kõik peaksid kusagile metsa endale päikesepaneelidega onnid ehitama. Küsisin Toomase käest, kas oskaks panna end samasse situatsiooni, ning ta tunnistas, et mitte väga, hoolimata aeg-ajalt toimuvatest ka pisut pikematest elektrikatkestusest. Siiani siiski suht lokaalselt või mitte liiga suurel alal, ühte mäletan selgelt, kui jõulude ajal läks elekter jäävihma pärast ja maja hakkas ikka üsna jahedaks minema. Kui Toomas “pimeduses” on, siis minu jaoks on tuttav olukord, kui pea terve Ontario, suur osa Quebecist ja USA idapoolsetest osariikidest (kaasa arvatud New York) aastal 2003 elektri kaotas. Kusagil olen sellest kirjutanud, aga esimese hooga ei suuda leida.

Igal juhul olin just eelmise päeva õhtul Eestist saabunud, Toomas lastega jäid sinna, ning mina sõitsin autoga järgmisel päeval tööle (14.augustil, Kirke sünnipäeval). Tavaliselt lähen metrooga, aga kuna olin kokku leppinud, et astun sõprade juurest peale tööd kohe läbi, siis seekord autoga. Mis oli muidugi eriline hea õnn! Just enne töölt lahkumist kusagil nelja ajal läks Eesti majas elekter ära. “Ah, vana maja, loomulikult jälle mingi jama! Küll tuleb kohe tagasi!” Aga ei tulnudki, hoopis tuli alt kindlustuskontorist Thomas, kes teatas, et mingi suurem jama. Tegime kiire otsuse, et pank läheb lukku, kuigi pidi õhtul lahti olema. Sõitsin siis sõprade poole, ise mures, kuidas neljarealise valgusfooriga reguleeritud ristmikuga hakkama saan. Õnneks olid inimesed kannatlikud ja me tegime seda four-way-stop, kordamööda liikusime üle (mitmel suurema liiklusega ristmikel läksid linnaelanikud ise liiklust reguleerima).

Sõbrad olid plaaninud pizzat tellida. Kuigi tegijatel olid gaasiahjud, siis oli vaja ikkagi elektrit, et neid peale lülitada. Sõime siis sügavkülmast jäätist ja mingeid muid asju, mis kõlbas kõhtu panna. Õhtul sõitsin siis mööda suurt maanteed koju. Kesklinna kõrged hooned kumasid õhtuvalguses üsnagi hirmuäratavalt, ainult mõned üksikud aknad olid valgustatud. Ei teagi, kas küünaldest või siis generaatorite jõul. Tunnistan, et kodus oli pisut kõhe. Olime küll sõpradega pisut raadiot kuulanud (õnneks see töötas generaatorite abil) ja seal räägiti juba “tänava grillipidudest”, kus ühiselt küpsetati sügavkülmas hoiul olnud kraami. Aga kui oled üksi kodus, siis ausalt öeldes ei tekkinud väga soovi eriti nina välja pista. Sest hakkad igasuguseid hirmsaid asju ette kujutama, kuidas röövlijõugud võivad olukorda ära kasutada. Olen kindel, et koos perega oleksin palju rahulikum olnud.

Järgmisel päeval ma tööle ei läinudki, sest jätsime pangauksed kinni. Ah, õigus, mobiiliühendust polnud, kuid juhtmega telefonid olid veel inimestel siiski üsna tavalised (helistasin hommikul vara Eestisse ja proovisin Toomaselt uurida, kas ta on mingeid uudiseid kuulnud. Aga ta oli üsna segaduses, ning ei saanud suurt aru, millest ma räägin 😄). Raadiot mul ei olnud, nii et käisin hommikul autoraadiot kuulamas. Pidin ka poodi minema, sest olin ju Eestist tulnud, ning süüa suurt polnud, Ja see oli ehk kõige masendavam hetk. Kui kuivainete riiulid olid siiski suht täis, siis külmlettidest oleks kui tornaado üle käinud. Ainult mingid üksikud karbikesed vedelesid mõnes kohas. Muidugi jõudsin igasuguseid mõtteid mõelda, kuidas asi võiks pikalt edasi minna ja milliseid otsuseid siis peaks tegema. Mõtlesin, kui haavatavad me (suur)linnas oleme. Ja kuidas maal ilmselt hulga parem. Kuigi, kui linnarahvas hakkab väljast toitu otsima, siis… Õnneks ei pidanud ma eriti pikalt muretsema, sest meie rajoonis tuli elekter järgmise päeva õhtuks tagasi. Mõnel pool võttis see neli päeva või isegi rohkem.

Sellest ajast on mul kodus olemas raadio, mida saab nii päikesepaneeliga laadida või mehaaniliselt jõudu anda. Olen uuema versiooni ostnud, millel võimalus mobiili laadida, ning muidugi on sellel ka taskulamp. Kasutanud olen vähemalt kahel korral. Ning teine asi, mida meeles pean: when it’s yellow, let it mellow, when it’s brown, let it down. Ehk siis, kui pissile lähed, ära tõmba vett peale, kui teed oma pruuni asja, siis võid veega ära saata (meil õnneks siiski vesi oli olemas, kuid paluti võimalikult vähe kasutada, õieti oleks pidanud igaks juhuks vanni vett täis laskma, mida ma ei teinud). Kui aga vesi ka ei tööta, siis ma arvan, et parem juba hoopis aias endale vetsukoht sisse seada. Mäletan veel aega, kui meil suvilas midagi polnud, ja me väikese labidaga metsa all käisime. Väike auk ette ja oligi korras. Kolmandaks olen natuke paranoiline bensiini osas. Ja alati pahane, kui Toomas koju jõuab ja ütleb, et peaaegu otsas. Neljandaks, meil on mingi toiduvarud olemas, kuigi me just väga teadlikult nende hulka ei jälgi. Vee osas oleme aga natuke hoolimatud, kuigi sedagi tasub igaks juhuk natukenegi varuks hoida. Selline elektri kadumine ei tule ju ette hüüdes. Nii et parem natukenegi valmis olla.

Kanada uudistest

• Et kõik ei kõlaks ainult lust ja lillepidu, siis mingi jama on meil politseiga, kus on välja tulnud võimu vale kasutamine. Ei hakka täpselt lahkama, aga ma alati imestan, miks küll nad seda teevad. Sest politseis töö on hästi tasustatud ning igat sorti boonuseid lisaks. Kindlasti on see närvesööv. Aga et ära hoida altkäemakse jne, siis korralik palk on number üks!

• Torontos avati lõpuks kiirtrammi tee, mille avamiskuupäeva on vist juba sada korda välja kuulutatud 😄 Ei teagi täpselt, mis neil kõik pidevalt valesti läks. Nii palju, kui ma mööda käisin või sõitsin, ei töötanud keegi selle kallal. Nimelt lähevad trammirööpad Läti maja kõrvalt mööda, ning lühendavad oluliselt, kui kiiresti ühistranspordiga kohale jõuad. Siin fotosid.

• Hiljuti avati Torontos hotell, millised vist Jaapanis tavalised. Magad oma pisikeses kookonis. Mäeltan, kui Toomas ja tüdrukud Jaapanis käisid, siis soovitasin proovida. Samas täiesti mälust pühitud, kas nad katsetasid ka.

• Väikese faktina panen siia uudise, et Toronto raamatukogu laenutas eelmisel aastal välja üle neljateist miljoni elektroonilise ühiku (e-raamatud, audioraamatud, ajakirjad, ajalehed). Olen ise väga usin selle süsteemi kasutaja. Ning jälle kord kiidan seda taevani võrreldes Eesti omaga. Kust on väga vähe võimalusi eestikeelse kirjanduse osas. Millest on nii väga kahju!!!

• Oleme siin vahel kirjutanud, kuidas Eestis käies ostame kaasa teatud toiduasju. Väga paljud toovad näiteks leiba ja kohukesi, mis siis sügavkülma lähevad. Meil oli päris tavaline natuke juustu kaasa pakkida, vahel ka sulatatud juustu. Muidugi hulgaliselt komme ja shokolaadi, umbes aasta varu (kuigi tegelikult nüüd suht vähe). Üldiselt oleme kõvasti vähendanud, mida toidu osas kohvrisse pistame. Sellepärast oli armas lugeda, kuidas LAst Torontos külas käinud Kanadas sündinud naine pakkis kaasa 144 lemmikbagelit (vesikringel). Lilianna Wilde on hästi tore naine, keda olen päris pikalt jälginud (kuigi ma ei teadnud, et ta Kanadast pärit on). Nad teevad oma mehega vahel Hallmark filmide paroodiaid, mis võtavad suurepärast kokku, kuidas kõik seal üles ehitatud on. Ja mulle meeldib ka, kuidas nad ei püüa tõsised-tõsised olla, kui neid filmivad, vaid vahele käivad lõbusad naeruturtsatused. Vaata siit seda bageli lugu.

• Ning lõpuks üks natuke kurb aga armas lugu. Kui lugesin, siis olid silmad pisaraid täis. Üks noormees, kes Toronto General haiglas elab oma elu viimaseid nädalaid, sest lümfisüsteemi vähist pole jagu saadud (alates 2022), ning ta saab mängida oma lemmikut Doom kõige uuemat arvutimängu. Selles osas tuleb meelde üks teine eestlanna siin Torontos aastaid tagasi, kes ajuvähiga minemas oli. Ta soovis väga shokolaadi saada, kuid õed ütlesid, et see pole talle hea. Kui oled juba minemas, siis taevake küll, kas pead ikka igast reeglist ja nõuandest kinni hoidma

Ah, õigus, olümpiamängud algasid. Avamisel olid eestlased hästi toredad, sest üks grupp tantsis rahvatantsu. Nagu aru sain, siis neid avamispidustusi oli mitmes kohas. Peapõhjuseks, et rohkem turiste ära mahuks. Mis tundub natuke imelik, aga samas tänapäeva maailmas ehk vajalik, kui tahad oma kulud tasa teha. Igal juhul olevat USA tiimi sissetuleku ajal näidatud nende asepresidenti, mis kutsus esile vilistamist ja boo-hüüdeid rahva hulgas. Kuigi muidugi võiks küsida, kas poliitikat tasub spordivõistlusele sisse tuua… Kanada tiimi ajal kõlas ka eriliselt soe ja tugev aplaus. Kuigi mitte nende riietuse pärast, mis siin üsna kahetist suhtumist saanud. Arvan, et suurt osa mängib pigem meie peaministri hiljutine kõne, mis pani Kanada üsna tugevalt maailmakaardile. Üldiselt ma neid mänge suurt enam ei jälgi. Sest pole sama huvi kui aastaid tagasi. Natuke siiski vaatasin, kui Kanada ja Eesti tiim curlingus võistlesid. Kuigi hoidsin Eestile pöialt, siis poleks vist väga kurb ka Kanada võidu üle olnud 😊 Minust on ju saanud väike siinse riigi patrioot.

Allpool fotodel on üks ümmargune sai, mida Kirke kutsus first born. Tema esimene haputaignast sai. Teise viis ta oma Dubais sündinud poiss-sõbrale, kes hiljuti Kirkega koos suusatama minnes oma põlvekõõlused katki tõmbas. Polnud varem kunagi suusatanud, ning ilmselt kiirustas liialt suuremale mäele. Nii palju siis ühisest suusatamisest, sest huvi kadus üsna kiiresti. Ning ühel pildil (õieti kahel, teisel on ta väike kubujuss) on mu pisike hoolealune. Mai lõpus kolmeseks saava neiu jaoks on üle kolme-aastastele mõeldud pusled juba naljategu kokku panna. Nüüd pistame rinda üle viie-aastate jaoks mõeldutega. Üleval keskel võib kardinate vahelt näha, kuidas kanadalased suure külmaga t-särgis väljas lund lükkavad.