Ja ongi aprill läbi
Omamoodi väga kiiresti on aeg liikunud. Vist sellepärast et olen nüüd jälle asendusvanaema rollis, ning veedan õieti pea terve päeva kodust eemal. Õhtul koju jõudes olen väsinud, aga samas on see kuidagi selline hea väsimus. Enam ma ei unista koerajalutaja ametist :D Eriti veel arvestades, et ega mu parem puus just kõige paremas korras pole. Samas jalutame koos pisikese maikuu lõpus kaheseks saava Emmiga (ei ole ta päris nimi) päris pikad maad maha. Ning kohalikud koerajalutajad saavad varsti kõik tuttavaks. Jalutamisega seoses hakkab vist terrible twos märku andma, sest alguses oli ta väga varmas omal jalal kõndima, aga nüüd kipub vahepeal hopa! Natuke jõuan ju teda kanda, aga mitte pikalt. Kogemata sain aru, et sellisel puhul tasub pakkuda vankri toomist. Siis tekib jõud kohe jalgadesse. Esimesel korral läksimegi võtsime vankri, aga ta kukkus protestima, kui tahtsin sinna istuma panna. Kõndis kogu tee vankri kõrval.
Oleme ka hakanud kohalikku mänguväljakut külastama, kus sain tuttavaks ühe Albaaniast pärit vanaemaga. Kelle tütar saab oktoobris kaheseks. Lubas kunagi oma emaga tulla, kes oli Albaanias vene keele õpetaja.
Minu enda lapse “mänguväljak” on hetkel meie sissesõidutee, kus ta oma suure mänguasjaga tegeleb. Nädalavahetusel vahetas uuesti õli, sest mingi tihend oli esimesel korral panemata jäänud. Uued rattad said ka alla, aga midagi käib kusagil vastu. Peab veel kord üle vaatama. Talve ajal hoidis autot korterimaja garaazhis, sest meil on seal juhtumisi lausa kaks kohta. Sellega on ka täiesti omaette lugu, sest maja juhatusele esitati kaebus parkimise kohta. Et auto oli liiga lähedale kollasele joonele pargitud, ning nõnda ei saa ust avada. Oli tõesti lähedal, aga see kõrvalkoht oli meie endi oma, teisel pool on pool seina ees, nii et sinna ei saakski kuidagi lähedale panna. Mari käis valvelauas rääkimas, kus turva ütles, et võite ju lausa üle joone parkida, sest mõlemad kohad meie omad. Mida ma olen aegajalt teinud, eriti kui korraks Kirke juurest läbi lähen. Meil on üsna kitsas koht keerata, ja raske joonte vahele esimese hooga saada. Aga kaebuse saaga sai eriti naljaka pöörde, kui tuli välja, et tegemist oli mingi pahase naabriga, kellel meie vastas kahe seina vahel parkimine. Ta ei saavat sealt hästi välja keerata. Kuna meil enamasti on parkimiskohad tühjad, või siis talvel üks kinni, siis ilmselt kasutas ta tagurdamiseks meie ala. Kaebus aga esitati mingi täiesti absurdsel põhjusel. No ma ütlen, kus need viisakad ja kenad kanadalased on? Peab vist mingi immigrant olema 😂 Tegelikult võtsime asja rahulikult, ainult igaks juhuks sai veel kontoris käidud ja asi üle kinnitatud, sest meile saadetud kaebuse juures oli ka hoiatus, et järgmine kord viiakse auto minema.
Ja egas siis midagi. Mõned fotod siia lõppu viimasest nädalast. Pisike Emmi tahab kangesti abistada taigna valmistamisel. Ja “vabal ajal” loeb usinalt raamatuid. Täiesti kummaline, kuidas ta oskab tavalisi raamatuid nii kenasti hoida, et lehti katki ei rebi. Pisikesele kiisule meeldib kangesti tema vankris magada. Toronto linnas käib igal pool ehitus. Eriti metroo lõpp-peatuse ümbruses. Päris huvitav lõpuks näha, mis sinna kõik kerkib. Puud hakkasid viimaks eelmisel nädalal õrnalt roheliseks minema. Wise finantsteenuste reklaam jäi ühel trammil silma. Ikkagi eestlaste alustaud, nii et huvitav näha. Nad ju pöördusid kunagi meie kohaliku eestlaste panga poole, kas saaksime olla vahendajaks rahaülekannete jaoks. Aga Kanada pangandusreeglid on liiiiiga ranged! Pole ime, et me oleme hästi igast kriisist läbi tulnud.
Mis toob mind jällegi lõunanaabrite juurde korraks (see teema saadab meid ausalt öeldes iga päev). Peale meie valimisi vaatasin nagu ikka USA uudiste edastajaid (osa pole ühegi agentuuri või kanali juures), kes siiani peamiselt muidugi kajastavad omas riigis toimuvat. Ja mõtlesin selle peale, kui erinevalt võidakse suhtuda. Ühelt poolt peidavad ehk mõned pea liiva alla ning ei taha midagi kuulda ega näha, sest nemad ju seda asja ei soovinud, vahel isegi rünnates vastaspoolt, mis nemad valesti teevad või tegid. Ning teiselt poolt (eriti lahe on näha just nooremaid seal hulgas), kes julgevad ausalt öelda välja, mida mõtlevad. Ning jagavad seda, mis toimunud või toimumas. Ilma ühegi õigustuseta. Tuues välja olukorra absurdsuse. Sest just selline tunne on mul aega-ajalt, et oleme mingis paralleelmaailmas, kus tõmmatakse väga imelikke nööre. Igal juhul oskasid nad kuidagi väga asjalikult ja arukalt analüüsida, miks kanadalased ei tahtnud samasugust olukorda kui mis neil käimas on. Üks küll ehmatas ära oma esimese lausega: Kanadalased! F… you! Valisite normaalse peaministri ja meie peame kuidagi siin hakkama saama. Aga eks me jätka selle absurditeatriga siin USA-maal. Ning näitame ette, mida ei tohiks juhtuda. Ma arvan, kui meil oleks midagi sarnast siin Kanadas juhtunud, siis oleksin pigem just samasuguse suhtumisega. Õigustust ei otsiks, aga prooviks leida viise, kuidas protestida sellise imeliku valitsuse vastu, ning käia nii palju väljas kui võimalik, et näidata oma meelsust. Jah, ma ei tarvitse olla seda valitsust valinud, aga see ei anna õigust kõrvaltvaatajaks jääda. Ma ausalt ei tea, kust mul selline protestivaim pärit on.