Jaanikuu täies hoos

Suvekuude algus tähendab kohe kahte peaaegu järjestikkust sünnipäeva - minu pisikesed hoolealused said 2 ja 9. Kahene näitab juba natuke oma isiksust nii nagu temaealistele kohane. Kui me varem jalutasime pikad maad ilma probleemideta ära, siis nüüd oskas ta keset kõnniteed maha pontsatada. Käed kurjalt rinnal risti, ning ei mingit märki, et võiks edasi liikuda. Õnneks on mul kannatust nii palju, et võiks teistelegi jagada, nõnda saame ikka hakkama. Suurem probleem on, kui ta sõiduteed ületades sellise asjaga hakkama saab. Samas on ta siiski veel nii väike, et jõuan kaenlasesse haarata. Mõni võiks nüüd öelda, et kahese saaks vabalt ju vankrisse torgata, aga… esiteks talle endale meeldib kangesti kõndida (ja kui ei meeldi, siis annab sellest ka kohe teada), ning teiseks… ausalt öeldes, ei pea lapsi liiga mugavaks muutma, vaja juba varakult “käima”/matkama õpetada.

Sama tegin ju oma lastega. Mis osutus eriti kergeks, sest vanker, mis algselt Marile sai ostetud, läks lihtsalt katki. Eks nad sellepärast meil nii kanged kõndijad ja matkajad ongi. Ajavad oma sõbrannad-sõbrad pöördesse, kui takso või metroo asemel panevad ette hoopis jala minna.

Kanada uudistest nii palju, et vähemalt siin Lõuna Ontarios ennustatakse jälle soojemat suve kui tavaliselt. Mis mulle sugugi ei istu. Juba oleme ka saanud Manitoba metsapõlengute vinet tunda, kui mõned eriti kuumad päevad üle käisid. Siis ei liigu õhk kohe üldse kuidagi. Mu väikeste tüdrukute ema tuli töölt ja imestas, et mingi põlemise lõhn väljas. Esimese hooga tekkis mõte mõnest tulekahjust läheduses, siis meenus uudistes kuuldu.

Majanduse seiskohalt on samuti üsna mõru maik suus. Mingi analüüs ütleb, et Kanada saab praeguse jamaga kõige rohkem pihta. Juba suleti väga suur kaupluste kett, mille algust võib hakata lugema aastast 1670, kui pandi alus nahkade ärile. Ma siin hiljuti sattusin ühe kaardi otsa, kus välja toodud Euroopa riikides kõige kauem tegutsenud ärid ja muud sarnane. Meie Raeapteek oli ka välja toodud. Hudson Bay pidas vastu 355 aastat, olles samasuguste kompaniide hulgas kõige vanem maailmas. Ise ma eriti seal ostlemas ei käinud. Sest oli selline natuke kallima kraamiga. Eks minusuguseid tekkis vist aina rohkem juurde, et viimaks kodinad kokku pakiti. Mingi rikkur on juba osaliselt Hudson Bay kauplused ära ostnud, et seal oma äri ajama hakata. Pole veel kindel, millist just.

Aga pood poeks, suurem mure on, et krediitkaardi kompaniid teatavad suurenenud võlgadest ning hilinenud maksetest. Toronto töötuse tase on ka päris kõrgele tõusnud, kuigi samas pole veel suudetud ületada 90-ndate alguse tasemeid, siis kui meie Kanadasse elama tulime. Pole ime, et mul töökoha leidmisega just väga ei vedanud. Eriti veel, kui oled uus immigrant, kellel mingeid kogemusi pole. Selle peale räägiks hoopis ühest Toomase Grenadast pärit töökaaslasest, kes siin ühel päeval meie juurest läbi käis, et mõningaid taimi oma aeda saada. Jutustas, kuidas tuli Kanadasse ja jalutas kord mööda mingist terapeudi kohast. Astus sisse ja uuris, mida nad seal täpselt teevad. Kuna sealne vastuvõtulaua töötaja oli hiljuti lahkunud, siis küsis omanik, kas ta saaks sellise tööga hakkama. Ka nõnda võib tööd leida :-)

Immigratsiooni osas on asjad Kanadas pisut kehvasti. See tähendab, et kuigi lubatakse paberimajandusega palju kiiremini toime tulla, siis enam ei võeta kõiki nii lahkelt vastu. Kahjuks läheb sinna alla ka üks väga kena eestlastest paar, kes otsustas, et parem siiski Eestisse tagasi minna. Nad olid siin töö-reisiviisaga, mis antakse noortele kuni 35-aastastele, ja mis võib kahe aasta peale venida. Peale seda on nii mõnigi saanud taotleda püsielaniku staatust. Ühelt poolt nad oleks hea meelega jäänud, aga teiselt ütlesid, et Kanada on siiski nii kaugel. Sõprade ja perega jäävad kohtumised harvaks, ja enamasti ainult siis, kui nad ise Eestisse reisivad. Väga tuttav lugu mul. On küll neid, kes arvanud, et tore mõte Kanadasse reisida, aga kuidagi ainult mõtteks see lõpuks jääbki. Sest väga kauge ja kallis. Ning ehk pole ka nii põnev või eksootiline kui mõni teine paik maailmas (isegi USA ilmselt huvitavam, hetkel küll vist mitte nii väga).

Lõbusamatest uudistest nii palju, et mõnes pargis võib sel kuul kohata lambakarju, kelle abiga saab rohu “niidetud”. Näed siis, pole vaja ei mingeid roboteid ega inimjõudu, saab ka loomadega asja korda aetud, lisaks veel loomadel kõht ka täis. Ma kahjuks ei leida ilmselt vaba aega, et seda toredat vaatepilti uudistama minna.

Alumise pildigaleeri juurde tulles on ilmselgelt näha, et tänu Mari sportautole märkan ma selliseid imelikke autosid nüüd tänavatel. Klõpsan pilte ja saadan aga Marile. Ülemise rea keskmine foto on klõpsatud metroorongilt. Siin ei ole metroo ju kogu pikkuses maa all. Kohati tuleb välja, mis on talvel ehk kõige suuremaks probleemiks, kui lund pisut liiga palju sajab.

Teine rida: kiisu istub Toomase kohvri otsas, sest ilmselt vaja end kuidagi sinna sokutada, et saaks Eestisse lennata. Keskmine foto on Dundase tänava festival, mis võttis enda alla umbes 2km teest - Little Portugal ja Little Italy rajoonid Torontos. Jalutasime natuke lastega, enne kui suur möll algas, mis terve nädalavahetuse kestis. Siis on mul läbi aia napsatud pilt ühest suurest vanast puust, mis maha võetud. Ning veel üks pilt suurest Kanada-teemalisest joogist, mille tellisin hiina restoranis. Oleme tihtipeale enne Eesti reisi käinud seal söömas. Kuigi seekord ei saanud Kirke kaasa tulla. No-jah, eks lastel hakka ka lõpuks oma elu ;-)

Viimases reas on foto metroost. Eskalaatoreid on ka, aga tegelikult pole eriti oluline, arvestades, kui madalal siiski Toronto metroo asub. Üks asi, mis mind hirmsasti üllatas. Enne seda olin ju ainult tolleaegses Leningradi metroos sõitnud. Mari on teinud head tööd uksega. Toomas sai enne minekut ka ühe lukkudest ette. Paras pähkel oli selle ettepanemine, sest jälgisime liiga pingsalt instruktsioone, mis oleks võinud öelda, et kui kui uks käib teisele poole lahti, siis tee hoopis nõnda… Teine foto Marist on tema uues kostüümis. Lasi enda mõõtude järgi õmmelda. Katsetasime siis erinevate variantidega, mida alla panna. See siis läks käiku kohe pühapäeval, kui nad koos Kirkega lapsepõlve sõbranna pulma läksid. Kaela läks vanaema käest saadud suurem ehe. Ega ta ei arvanud, et kunagi seda kannab, aga näed siis nüüd! Pulmade kohta arvavad mõlemad neiud, et täielik raha raiskamine, et miks keegi sellist asja üldse tahab teha :D Kirkel natuke suurem pulmade kogemus, nii et ta peab end “eksperdiks” või on küsimus hoopis selles, et neile sedatüüpi peod ei istu. Pigem midagi väiksemat ja mis pole liiga paatost täis. Ning lõpuks üks foto siin tänavatel leiduvatest “tänavaraamatukogudest”. Igaüks võib ühe enda maja ette püsti panna. Ja just sellise nagu nende fantaasia lubab.