Jaanipäeva õhtul
Kusagil jäi silma pealkiri, kuidas väliseestlased ei tähistagi jaanipäeva. Eriti veel, kui paik, kus nad elavad, natuke kuumavõitu. Seekord pean ütlema, et jääb meilgi lõke süütamata, sest soojakraade on kõvasti üle 30C ja niiskusindeks viib kuumatunde kusagile 45C kanti. Meil on väga soe! Ja väga vastik. Nagu Maril külas olev sõber B Kaliforniast ütles: mul on tunne, et lähen kohe keema. Neil on ju ka seal pidevalt üsna soe, aga nende õnneks siiski kuiv soe. Olin ka enne jõudnud üle küsida, kuidas nad hakkama saavad. Ja ta ütles, et kasutavad kõvasti konditsioneere ehk siis meie kõnes: õhujahutajaid. Kuna ma ei hakka suurt pidu pidama, siis tuli Snapchat abiks, ning saime vähemalt pärjaga pildi (vaata allpool).
Eelmine nädal ongi meil peamiselt selle külalise ümber tiirelnud. Õieti küll muidugi peab Mari temaga tegelema. Küsisin, kas tahab ka vaatamisväärsustega tutvuda, aga ta ütles, et ega ole eriti nendest huvitatud. Arvestades, et suurlinnad siin põhjapoolsel Ameerika mandril on üsna sarnased. Ja ma pean nõustuma. Kui konkreetset huvi pole (kunst, ajalugu, loodus jne et mõnda muuseumi külastada), siis võta üks ja viska teist.
Tema suurim huvi on hoopis autod ja nendega sõitmine. Ei pea mitu korda mõistatama, kellelt see huvi Marini jõudis, kui ta eelmisel aastal seal külas käis. Nii nad siis on autode ümber tiirelnud. Ja midagi teinud ka. Isegi selle põrgukuumusega. Ning vabal ajal mängivad mingeid mänge koos, saavad teiste sõpradega kokku ja käivad väljas söömas. Sest see on ka midagi, millest poiss rohkem huvitatud. Tutvuda siinse köögiga. Nii et toit, mis ma teen, kipub kõik järgi jääma. Isegi kui ta selle kaudu ju eesti köögiga tutvub ;-) Rosolje igal juhul maitses, kartulisalat oli hea, aga esimene võitis. Nad käisid ka ühe teise sõbra emal-isal külas, kus pakuti karupraadi. Isa on nimelt jahimees. Tal ka mingi maalahmakas siin Ontarios, väga võimalik, et sealt selle karu kätte saigi. Ma ei hakanud täpsemalt Mari käest uurima :-)
Allpool fotol leiabki Mari koos sõbra Oga, kes on siit pärit (ja kelle isa on jahimees), aga nüüd mõned aastad Silikooniorus töötanud. Nimetas, et stressi on parasjagu, sest on juhi positsioonile jõudnud. Aga eks teeb asja endale ka keerulisemaks, kuna ei usalda alati oma töötajaid. Mis tähendab, et ta võtab enda pale liiga palju. Tundub, et ta on ka meie Mariga natuke rohkem semmima hakanud, sest äkitselt on tal tekkinud huvi õppida ära eesti keel. Ta vist ei saanud arugi, mida ette võtab, sest oli ikka üsna üllatunud, kui kuulis meie rahvaarvu suurust :D
Kirke elab ka väga kiiret elu. Keegi ehk mäletab, et ta pidi maikuus minema suurematele Kanada-sisestele võistlustele, aga ta ütles selle ära. Nüüd oli jälle ühel väiksemal, kus tõi ära esikoha ning lisaks sai veel uhke Kei Tsumura autasu. Midagi, mis antakse eriliselt väljapaistnud karatekale. Kei Tsumura on meie jaoks shihan, justkui kõigi “pealik”. Tema oli see, kes kunagi shito-ryo itosu-kai suuna Kanadasse tõi ning edasi arendas. Ja asutas ka Ontario Karate Föderatsiooni, kuid loobus osalemisest ning tõmbas ka oma klubi välja, kui nende põhimõtted traditsiooniliste jaapani omadega pisut risti hakkasid minema. Nüüd on ju nende klubi otse Jaapani all. Nii et Kirke jaoks tõeliselt suure tähendusega karikas. Kui keegi mõtleb, et nõnda noor tüdruk ja sellised äramärkimised, siis noor on ta küll, kuid sügisel juba 21 aastat järjest karatega tegelenud.
Jõudsin siin vahepeal ka jälle arsti juures käia, ning talle teatada, et loobusin ravimist, mis mõeldud kõrge vererõhu vastu. Ma ei saanud aru, mis minuga juhtumas oli, sest liigesevalu liikus mul paremast puusast vasakusse, isegi parema käe ranne muutus väga nõrgaks. Arvasin alguses, et olin ära väänanud. Lisaks seljavalu. Õieti kogu minu voodimadratsi vahetus ja kõik see oligi kõvasti tingitud mu valudest. Uus madrats justkui tegi oma töö ära, aga ikkagi mitte lõplikult. Lugesin siis rohuga kaasa tulnud paberit, kus kõik need sümptomid kirjas. Kui lõpetasin ravimi võtmise, siis kadusid valud peaaegu üleöö! Nii imelik mõelda, kuidas asjad, mis justkui peaks aitama, su olukorra hoopis hullemaks teevad. Ning siis on valik, kas jään sandiks või saan südamerabanduse. Valisin selle teise, sest parem ikka rahmeldan ringi, kui ägisen valude käes.
Mõtlesin hiljuti Vahur Kersna poolt öeldud lausele: sa oled lõpuks ikkagi üksi. Ma olen täpselt sama tundnud, kui mulle öeldi, et mul on rinnas kasvaja. See on mingi imelik sisemine arusaamine, justkui endasse vaatamine, kes sa oled ja kuhu lähed, kui saad diagnoosi, mille puhul pole kindel, kui kaua veel siin ilma peal olla võid. Jah, meil on meie lähedased, kes väga hoolivad sinust. Isegi arst hoolib, aga lõpuks seisad sina seal, omaette oma mõtetega. Kersna on ainuke, keda olen kuulnud sellist asja välja ütlemas. Ei teagi, kust see tuleb… kas oleme lihtsalt väga sarnase mõttemaailmaga. Taskuhäälingu läbiviija küsis temalt ka soovitust, kuidas sellises olukorras toime tulla, ning Kersna vastus oli: igal ühel on oma tee, pole olemas kindlat nippi. Ning ongi nõnda. Oleme nii erinevad, ning erinevalt jõuame me ka arusaamiseni, et elu on selline nagu ta on. Kindlasti mitte selline, nagu me oma mõtetes tahame ette kujutada.
Lõbusamate teemade juurde minnes, siis olen end avastanud Trumpi seiklusi ja sekeldusi lugedes kõva häälega naermas. Ma ei tee seda eriti tihti tavaeluski, rääkimata sellest kui omaette olen, aga alguse sai see Muski ja Trumpi kemplemisest. Võib-olla oli see minu jaoks mingi tõkke ületamine, sest nüüd olen vähendanud pidevat uudistega kursis olemise vajadust. Ning ei kontrolli tunnis vähemalt korra, mis toimumas on. Piisab korrast päevas. Eelmine nädal oli härra president külas Kanadas (G7 kohtumisel), kus ta käitus ja toimetas täiesti ettearvamatult, ajades asju segamini (nimetades Euroopa Liiduks Ühendkuningriike näiteks) ning mõne meelest lahkus ta sealt varem mitte sellepärast, et tal väga vaja oli, vaid sellepärast et tundis, kuidas tema egot seal küllalt ei paitatud.
Kogu selle poliitika juures on õieti kõige kurvem, et kuigi demokraadid ja mõistusega inimesed proovivad midagi ära teha tänavatele välja minnes, siis mul on tunne, et mingist inertsist ja minnalaskmisest ei suudeta end kõrgemal tasemel kokku võtta. Ma mõtlen tihtipeale paralleelselt oma elule, ning eks ma ole siin-seal samasugust suhtumist näinud. Eks ma ise olen ka mõnel puhul selles “vana hoidmises” süüdi olnud.
Ja siia lõppu veel fotosid. Kirsid saavad kohe-kohe valmis. Või õieti murelid (keelesnoobid, ma tean küll, et on murelid). Väike ülesanne ka: leia üles kärbes :D Ning viimasel nurgapildil võib näha, kuidas kahene plika näitab kassile raamatuid. Sest kass tahab ju ka neid vaadata :D
