Jälle somest

Siin käis uudistest läbi, kuidas Austraalias keelati some ära noortele ja kuidas Euroopaski sama teemat arutatakse. Ma ühelt poolt saan aru probleemist, aga teisalt on ilmselge, et noored on nutikad. Leiavad kiiresti lahenduse, kuidas keelust üle astuda. Kujutan ette, et küllalt palju on ka lapsevanemaid, kes pööritavad silmi sellise asja peale. Meie vist oleks ka kunagi sama teinud. Sest õnneks hoolimata üsna suurest vabadusest, mis tüdrukutel oli, ei tekkinud mingeid probleeme. Vist suuresti tänu sellele, et nii palju aega veedeti karated tehes. Viimase puhul pean ka ütlema, et tegelikult ime, kuidas neil selles suhtes kunagi tüdimust ei tekkinud. Ainult Maril ühel hetkel, aga sedagi alles pandeemia ajal, kui ta avastas enda jaoks midagi muud. Nagu rahnuronimine. Ja tunnistas, et tegelikult meeldib selline omaette enda proovile panek palju rohkem. Samas ei välista, et ühel päeval läheb karatesse tagasi. Kirke jällegi on väga-väga sellega seotud.

Tegelikult tahtsin kirjutada, et olen viimastel nädalatel enda jaoks some kasutamisel muudatusi teinud. Kõigepealt kustutasin Facebooki rakenduse telefonis. Kui vaatan, siis läbi brauseri. Mul on veel Tik-tok, aga seda olen hakanud päevade kaupa ignoreerima. Ära päris ei kustuta, sest Kirke jagab vahel seal minuga mõnda toredat asja. Selle kaudu olen leidnud mõningaid postitajaid, kelle puhul lähen otsin nende Instagrami üles. Threads on mul olemas, aga sain üsna kiiresti aru, et see veab mind liiga palju endaga kaasa. Inimesed on kuidagi nii kenad ja kogu õhkkond oli mõnus. Aga ma võisin end sinna ära unustada lugema ja vastama. Nii et hoian parem praegu eemale. Ehk kunagi. Twitter ehk X sai ka ära kustutatud. BlueSky konto on olemas, aga seal ma ka ei figureeri. Snapchat on olemas, aga ainult selleks, et Kirkega ja veel kahe noore sugulasega iga päev pilte vahetada (sealt tulevad mu fotod). Ja tegelikult veel BeReal, mille Kirke mulle pähe määris. Seal tuleb päeva jooksul suvalisel ajal teade, et tee nüüd kohe foto. Nii see kui Snapchat on ainult fotopõhised minu jaoks, nõnda jääbki järele ainult Instagram.

Otsustasin, et mulle piisab. Eriti veel, sest naudin rohkem piltide vaatamist. Kuigi eks sinna mahu ka lühivideosid. Just parasjagu. Põhiline on see, et ma avan ainult selle lehekülje, kus saan vaadata neid, kes mul jälgitavate nimekirjas. Lisaks on võimalik ära muuta oma profiili all, et kui avad rakenduse, siis ei viska mingeid suvalisi asju ette, ainult jälgitavate postitused (lisaks ka reklaam, aga sinna ei saa ma midagi teha). Kahjuks tuleb seda iga 30 päeva tagant uuesti teha. Aga see on väike liigutus. Nii et kulutan 30-60 minutit päevas sellele, et vaatan pilte. Ning tunnen, kui rahulik ja mõnus seda teha on. Mul on peaaegu et naeratus näol, kui vaatan postitusi.

Mõtlesin, et ma jagan ehk tulevikus neid kontosid, mis mul jälgitavate hulgas on. Näiteks Cinta Vidal Instagramis. Tal on nii vahvad joonistused või õieti maalid, mida võib seinale panna just nõnda nagu selle kõige rohkem meeldib, “valet” või õiget pidi. Hiljuti oli tal näitus-müük, seal on näha tema maale ja hindasid. Koju ma ilmselgelt ei jaksaks ühtegi osta, aga imetleda läbi ekraani saan ikka. Allpool üks näide tema Instagrami kontolt.

Ning siis avastasin hiljuti Nopri talumeierei, kus on minu meelest nii vahvad postitused. Ilmselgelt üle mängitud, aga kuidagi nii siirad ja toredad. Asuvad nad Võrumaal, Rõuge vallas, kuid nende tooteid saab vist ka üle neti tellida. Allpool ekraanitõmmis nende Instagrami lehelt.

Ootan nüüd soovitusi, mida võiksin veel oma nimekirja lisada. Ma üldiselt proovin ka seal piirata, kui palju kontosid jälgin. Aga õnneks ei postita kõik iga päev, nii et pole hullu. Samas ma siiski kustutan osasid jälgitavaid. Sest väsin kuidagi ära.