Jõulude eel

I
Jõulukuu on viimaks käes, aga ettevalmistused ja lausa mõned pidustused algasid juba novembris. Muuhulgas kutsus mind üks väga ammune sõber eestlaste vanadekodusse Ehatare toimuvale küünlavalgusõhtule. Tema ema on seal, ning tädigi otsustanud, et õige koht minna. Ise elab ta juba väga pikalt Eestis, kuigi Kanadas sündinud, üles kasvanud ja koolid siin lõpetanud.

Pidu ise oli kahes osas. Üks nendele, kelle tervis kehvem ja teine paar tundi hiljem krapsakamatele. Vanadekodu või hooldekodu või puhkekodu või mis iganes see nimi ka ei ole, ei tarvitse üldsegi tähendada seda, et inimesed ei võiks enam kodus edasi elada. Päris mitmed teevad otsuse lihtsalt sellepärast, et neil on nõnda mugavam (ning finantsid lubavad ka seda). Või tullakse oma kehvemas olukorras abikaasaga, et ikka koos olla. Ma ausalt vahel imestan mõne puhul, kui kuulen, et elab nüüd Ehatares.

Seal pole muidugi ainult kergem toidupoolise osas, mis kolm korda päevas valmis tehakse. Lisaks käib ka äge programm nende meelelahutuseks. Kontserdid, külastused, väikesed ringreisid jne.jne. Hetkel veavad seda kaks Eestist tulnud õde - Janne ja Liivi. Ja nii palju kui näinud-kuulnud, siis teevad suurepärase töö. Õdede ja hooldajate puhul on keerulisem eestikeelset personali saada, kuid vist oli mingi kokkulepe Eestiga, et sealt saaks tulla Kanadasse praktikale. Pole aimugi, kuhu see edasi liikus.

Toidu osas proovitakse vist isegi kanadalastest kokkade puhul võimalikult eestipärast rooga pakkuda. Alumisel pildil meile pakutav toit, aga samas oli olemas ka eelroana sült, äädikas ja sinep.

II
Jõuludega seoses ei saa ma ühelgi aastal üle ega ümber Torontos peetavast Rootsi jõululaadast. Päris mitmed eestlased täpselt samamoodi, sest neil sidemed Rootsiga, kuhu esimese hooga pere põgenes. Ise tean kolme eestlast, kes on rootsi naiste rahvusvahelises organisatsioonis SWEA, mis korraldab juba 45 aastat jõuluaata. Isegi mina kuulusin sinna paar aastat, aga ma ei jaksanud seal käia, kuigi pool-pensionärina ju võinuks. Siis oleks saanud natuke rohkem rootsi keeles rääkimist siluda, ja pisut nende kultuuri sees olla. Aga tundsin ühel hetkel, et kuigi mul on side selle maaga, siis Kanadas elades on side Eestiga rohkem südame lähedal. Rootsi on justkui muinasjutumaa, aga Eesti minu päris kodu. Ilmselt oleksin rohkem sulandunud, kui kohe peale Rootsist Torontosse kolimist oleks liitunud.

Jõululaat on viimastel aastatel mitu muudatust üle elanud. Pandeemia pani põntsu, kui nad ei saanud kohapeal pidu pidada, kuigi Rootsist muretsetud toidu- ja muu kraami ostmine viidi internetipõhiseks (mis siiani toimib). Kuid juba enne seda olid nad sunnitud asukohta muutma, mis liikus kesklinnas järve äärest Harbourfrontist ida poole väiksemasse kohta. Pean ütlema, et mulle ei meeldinud see uus paik väga, ei harjunudki õieti sellega. Nii et ei kurvastanud üldse, kui tuli välja, et hoone pankrotis, ning nad pidid jällegi uut kohta otsima. Harbourfront oli kodune ja omane. Eriti lahe oli seal veel käia vaadata, kuidas klaasipuhujad oma tööd tegid. Samas muutus see iga aastaga aina kitsamaks, ning viimane kord seal käies, mõtlesin, et ma ei tahagi enam sinna.

Tänavu siis olid nad “Kirke koolis” - George Brown College Waterfront Campus. Ma olen seal Kirke pärast varem käinud, ja ega kujutanud väga hästi ette, kus ja kuidas nad asja korraldavad. Minu suureks rõõmuks oli kõik suurepärane! Kasutusele läks kooli suur fuajee. Sisenedes oli võimalus oma mantel lausa garderoobi jätta. Kahel pool seisid müügilauad, otsas väike lava, kus esinesid rahvatantsijad ja lauljad, lisaks toimub ju Lucia rongkäik. Minikohvik oli olemas, kus pakuti kaneelikukleid ja lõhesaia, nii alkoholi kui alkoholita glögi. Teisel korrusel oli lastele toimetamiseks oma nurgake, ning selle kõrval jagati ette tellitud kraami laiali. Mida paremat veel tahta! Välja arvatud, et sel parkimisplatsil, mis ma teadsin kooli ees olevat, laius mingi kõrghoone ehitus. Kasvav Toronto! Siin väike video:

III
Ning nagu meile juba üsna tavaline, sai One of a Kind käsitöö mess ette võetud. Oleme siin arutanud, kui erinevad me Torontos oleme. Üritus on toimunud juba aastast 1975, aga isegi peale pikalt siin elamist ei tarvitse kõik sellest midagi teada. Olen ise mitu inimest sinna meelitanud, aga mõni kehitab vaid õlgu, ning elab oma elu edasi. Aga eks ongi nii, et oleme erinevad.

Sel korral olime eriti usinad ja jõudsime Mariga lausa kaks korda kohale. Ei ole vaja eraldi piletit osta, saad samaga uuesti sisse (pilet on nimeline, kontrollivad ID, minu meelest parem variant, kui mingit paberitükki küsida, millega uuesti võid siseneda, kuis see juhtumisi muidugi vahepeal kadunud pole). Eelmisel pühapäeval olime Mariga kahekesi juba kümne ajal paigas. Pargime tavaliselt auto keldrikorrusele garaazhi, kuhu on kerge talvejakk jätta, et siis ei peaks seda kaasas tassima, või selle sees palavuse käes sulama.

Mul oli seekord täiesti siht olemas, sest tahtsin meie endi eestlasest käsitöömeistri Leena käest mõned inglid osta - All Through the House. Mis Toomasele siiani arusaamatu, sest miks peaks keegi ingleid tahtma või miks need meeldiks kellelegi. Aga minu meelest on need kangast valmistatud nukukesed imeilusad ja armsad. Tuju läheb pelgalt pealevaatamisest heaks. Leena on neid juba üle 30 aasta teinud. Kuidagi tasakesi alustas, ja aina suuremaks on see läinud. Kuigi müüb peamiselt just sarnastel müükidel (meie vabaõhumuuseumis nägin ka, aga ei tea, kas need ikka seal on). Nüüd on tal isegi nõiad ja kõrvitsad valikus - halloweeni jaoks.

Muidugi ei saanud ma ka üle ega mööda oma lemmikust Cristophe Poly ehetest. Käisin nagu maias kass ümber piimakausi. Imetlesin kõrvarõngaid ilusate punaste kivikestega, aga sel ajal kui käksin teise riiuli juurde, võttis üks naine juba nad ära. Müüja kahjatses väga, oli arvanud, et mina tulin tagasi. Me seal jutustasime ennist natuke, nii et jäin meelde. Teemaks tuli ka, kui kaua arhitekti hariduse aga ehete valmistamisega leiba teeninud mees nõnda jätkata jaksab. Ja siis oli mul äkki kurb, kuidas meie hulgas on selliseid andekaid tegijaid, kes kahjuks muidugi igavesti meiega ei jää. Ning ühel päeval aastakümneid hiljem ehk otsitakse tema töid tikutulega taga, ja makstakse hingehinda.

Keskpäevaks saabus Kirke oma sõbrannadega. Jällegi, tema on see, kes oma sõpru sinna veab. Ostis endale väga ilusa nahast lillakat tooni seljakoti, millel hästi põnev metallist kinnitus. Ja muidugi ostame alati ühte küüslauguvõiet - Increadible Spread. Ma ei tea, mida nad sinna sisse panevad, aga see on lõpmatult hea! Sealt kohapeal ostes saame ka supersoodsa hinnaga. Minu katsed ise selline võie kokku segada, on kõik liiva jooksnud. Mingi eriti salajane lisand vist juures.

Olime kokku imetlemas-ostlemas ikka päris mitu tundi, mina küll istusin mingi aja, kui tüdrukud veel mõne laua juurde tagasi liikusid. Meil on kaks taktikat. Esiteks, kui mitmekesi ja silmist ära kaome, siis iga rea otsas jääme teisi ootama. Ning teiseks, me ei osta midagi kohe ära. Võtame kaasa kaardikese boksi numbriga, ning kui lõpule jõuame, istume maha ja teeme otsuse, mida me tegelikult tahame või mitte. Nii ei juhtu mingeid hetke meeleolu kauplemisi. Lisaks ei pea kogu kraami kaasas kandma.

Ja olidki selle korra ostud tehud. Ühe sõbranna võtsime veel auto peale ning sõitsime IKEAsse lihapalle sööma! Nämm! Kuigi ma kadestan eestlasi, kes saavad verivorstide kallal Eestis maiustada!

Järgmisel pühapäeval läksime koos Mari hiina juurtega sõbra Oliveriga. Ta on siin perel külas, kuigi ise töötab juba mitu aastat Kalifornias IT alal. Noormees oli täielikus vaimustuses sellest käsitöö-messist. Kui lõpuks oma arved kokku lõi, siis arvas, et kusagil 500 taala jättis sinna. Kuigi ütles, et see pole talle suur raha (eriti veel, sest Trumpi lubadus 25% tariif Kanadale peale panna on viinud meie dollari langusesse). Lisaks oli tal hea meel, et saab toetada kohalikke tegijaid. Sest seal ei saa ükski teine oma kraami müüma tulla. Üheks tingimuseks on Kanada elukoht, ning läbitakse päris korralik kadalipp, kus siis valitakse parimatest parimad.

Mina ostsin veel ühe inglikese Leena käest. Seekord oli ta ise kohal, eelmisel korral tütar. Ütles: ah, sa siin muudkui kiidad ja jagad postitusi minu inglitest, ma teen sulle väikese allahindluse. Mis oli temast ülimalt armas. Ja mida ma tegelikult ei oodanud. Loodan, et ta jaksab ikka edasi sellega tegeleda, kuigi on juba tütardelt uurinud, kas nad ei tahaks üle võtta. Natuke kergendasin veel rahakotti, kui ostsin joogialused tassidele. Hästi toredad puidust ja plastist/epoksist(?), mille sisse kohvioad peidetud.

Kokkuvõttes oli tore teine külastus. Nõnda märkad vahel neid, kes esimesel korral kahe silma vahele jäänud. Lisaks vahetuvad osad müüjad nädala keskel. Üldiselt peab aga ütlema, et käsitööliste endi hulgas pole kogu üritus sama populaarne kui veel mõni aasta tagasi. Kõige parematel aegadel võis neid seal üle 800 või rohkemgi olla. Nüüd ainult 600 ringis. Mis muidugi ikkagi päris uhke number. Vahel mõtlen, et võiks ju isegi sinna oma töödega minna, aga kõigepealt pean need valmis tegema, ja siis nende kadalipu läbima 😄