Jõuludeks Eestisse

Kopenhaageni tänavatel

Ma ei hõisanud just väga kõvasti välja, et olen jõulude ajal Eestis. Sest käik tuli sellise ootamatu otsusena ja lisaks veel hulga lühem kui tavaliselt. Hetkel olen jälle Torontos, saabusime täpselt nädal tagasi. Nii et hea aeg pisut tagasi vaadata. Nii nagu üks kaheksakümnes eri riigis käinud reisisell ütles, siis sellised tagasivaated ongi suurepärane viis reisikogemused justkui uuesti läbi elada.

Kui mul see mõte üldse tuli, siis rohkem Toomase ema Malle peale mõeldes. Sest eelmistel jõuludel oli ta ju oma kaasa kaotanud, ning talle kuluks ehk ära, kui keegi temaga koos oleks. Eriti lahe oli, et Kirke tahtis kaasa, ning isegi Mari oli nõus. Minu viimased jõulud Eestis jäävad aastasse 1988! Mis ei tähenda, et sealsed jõulud kuidagi kaugeks jäänud. Loomulikult jälgisin saateid ja kirjutisi ja ilma ja nõnda edasi. Mõtlesin ka juba ammu, et tahaks ikka terves maailmas palju kiidetud jõuluturu ära näha. Lisaks polnud tüdrukud ju kunagi talvisel ajal Eestisse sattunud. Kuidas täpselt neile see istub, kui päevavalgust palju lühemalt kui siin Torontos?! Oleme ju mingil määral pigem lõunamaade moodi (mõtle Põhja-Itaaliale või Krimmile).

Kui pileteid ostsin, siis valisin minnes Kopenhaageni pikema vahepeatuse kasuks. Et jõuaks käia pisut linnas ja kiigata, kuidas sealsed jõuluturud välja näevad. Õieti hiljem selle Taani linna kohta infot hankides, avastasin, et sinna mahub neid turgusid lausa mitu. Oleme läbi kõigi aastate peamiselt ainult Eesti vahet reisinud, nii et iga selline hetkekski aja maha võtmine mujal kui Eestis, on tegelikult teretulnud vaheldus. Linn ise on ju kena ja puhas, aga samas kuidagi suur ning üldsegi mitte nii armas kui mõned väiksemad kohad (nagu Tallinn), ma mõtlen just vanalinna osa. Tean, et ei tohiks teha otsuseid mõne tunni põhjal, kuid ikkagi… Tundsime kõik end üsna väsinult lõpuks.

Meile oli soovitatud Tivolit, aga otsustasime siiski loobuda. Arvan, et oli õige otsus. Sest nii saime siiski natuke osa linnast endast. Kardan, et muidu oleks lõpuks ainult sealse lõbustuspargiga piirdunud. Mul oli ka paar muuseumi valmis vaadatud. Kuid lõpuks jäid need siiski tegemata. Inimesel on ainult teatud ajaks jaksu. Eriti, kui oled mitu head tundi lennukis veetnud, ning end poolunisena hommikul võõra linna tänavatel avastad. Samas proovisin enne reisi leida mõnda erilisemat paika. Sattusin Royal Copenhagen portselanipoe peale, kus juba mitu aastakümmet järjest jõulutraditsioonina kaetakse erilised jõululauad. Samas oli terve pood justkui muuseum. Eriti lahedad olid taldrikud, mis igal aastal erinevad kaunistused saanud. Kokkuvõttes võin öelda, et arvestades meie sedasorti kunstilembust (ma ei hakka rääkima, kui palju tasse meil kodus on), siis olime nagu seitsmendas taevas. Me kõik oleks olnud valmis mõne uue kruusi oma kollektsiooni lisama, aga hinnad olid seal üsna krõbedad. Ainult Mari oli nii nõrk, et kõndis ühega neist poest välja. Ta ikka maksis ka enne selle eest. 🙂 Terve komplekt oli meie meelest seal poes ilusaimaid üldse. Vaata pilti:

Lisaks olin meelde jätnud ühe teise kohakese linnas, kus saad näha, kuidas klaasist või savist asju vormitakse. Nii et minu hiljutise Montreali-käigu taustal, olin võtnud hoopis teise hoiaku. Jah, lossimuuseum oleks ju võinud olla, kuid samas on huvitav näha hoopis teist külge linnast. Mitte et ma oleks palju lossides käinud, kuid enam-vähem oskan ette kujutada, mis ja kus ja kuidas. Kirkele jäi aga hoopis üks kingapood ette, kust sai oma katkiste saabaste asemele (mis tal jalas olid) täpselt sama firma saapad, aga uuemad ja ilusa tikandiga. Nii et kokkuvõttes ju päris hea käik.

Oh, ja jõuluturud. Neid jäi mitu tükki teele (vist neli). Kuna mul on nüüd ka hilisem kogemus Tallinna omast, siis ütleks, et meie linnas on see palju armsam. Lisaks olin Kopenhaagenis üllatunud, et neil polnud justkui keskset suurt jõulupuud. Ehk Tivolis oli midagi, aga las ta siis olla. Sõime viinereid, nagu kõik soovitasid. Ja leidsime Æbleskiver ehk (õunaviilus)taignapallide müügikoha üles. Pean ütlema, et maitsesid head, kuigi minu omad ei jää sugugi nende omadest maha. Ainult selle panen küll kõrva taha, et võiksin rohkem tainast kasutada. Nende pallid olid rohkem tihkemad ja suuremad.

Nagu juba ütlesin, siis olime kõik lõpuks üsna väsinud. Istusime viimaks nende suure kaubamaja ühte kohvikusse (kus metroopeatus, ma ei jõudnud ära imestada, et metroosõit ainult aususe peale üles ehitatud!) ning veetsime seal vähemalt paar tundi. Kuni pidime lennujaama tõttama. Oleks võinud õieti veelgi pikemalt kusagil kohvikus istuda, sest meie AirBaltic lend hilines. Alguses tund ja siis juba kaks ja ma ei mäletagi, millal me lõpuks lennukisse saime. Suur aitäh minu täditütre tütrele ja ta sõbrannale, kes jõudsid meid ära oodata! Kuna nad olid kohe Tallinnast lahkumas, siis tundus see ainuke võimalus üksteist näha. Magama saime alles kolme ajal öösel.

Ja siin lõpuks lühike video. Ma ütlen, pole sugugi kerge kõike suruda üheksakümne sekundi sisse, sest viimane kui üks hetk tundub oluline 😄