Jõulueelne nädal

Täna panime Toomase lennuki peale. Läheb paariks nädalaks Eestisse emale seltsiks. Eks ümbertringi on ema lähedasi ja kaugemaid sõpru-tuttavaid kadunud. Või kui nad olemas, siis tervis ei tarvitse sugugi nii hea olla, et pidevalt läbi käia. Nii et meeldetuletus! Tasub endale hulgaliselt nooremaid sõpru leida. Nagu keegi siin ühes blogis kirjutas (ja mul nagu käega pühitud, kes täpselt), siis temal olevat sõpru-tuttavaid igast vanusest. Mis tähendab, et see on hea nii vanemale põlvkonnale (kui sul on noored sõbrad) ja hea nooremale (sest neil on endast nooremaid sõpru, kellega vanaks jäädes saab ikka suhelda).

Ning ei tarvitse sugugi “karta” ühtesid või teisi. Või et ühed on nii teistmoodi. Peab olema võimalikult avatud kõigile ja kõigele, ning mitte kiirustama sõrme viibutama, et “meie ajal…” jne. Olen küll neid vanemaid inimesi kohanud, kes ohivad ja puhivad, et kuidas küll nõnda ikka saab… Eks mina ka ohin vahetevahel, aga mul on mõnikord tunne, et pigem selle üle, kui väga inimesed jäävad minevikku kinni ja sellesse, kuidas vanasti ikka asjad olid. Või kuidas nende meelest asjad peaks käima. Seda just vahel mõnede lapsevanemate puhul, kelle arvates ülim rangus ja kontroll laste üle on midagi, mis ei kannata vastuvaidlemist. Mis omakorda jälle tekitab lõhe laste ja vanemate vahele, ning teismelistena, kui me peaks eriti lähedal neile olema ja valmis aitama ja kuulama, siis nad on selleks ajaks õppinud meie eest kõike varjama ja peitma ning leidma põhjendusi, mis tegelikkuses väga vigastel jalgadel seisavad. Mul väga lähedalt kogemus olemas kümmekond aastat tagasi.

Ah, kui palju tarkust sai nüüd kirja 😜Ning väga võimalik, et mõni ekspert kummutaks paugupealt kõik mu arvamused ümber, aga las ta siis teeb seda. Teisalt jällegi olen vahel mõelnud, kuidas meie mõttemaailmas kõige “paremad ja õigemad” inimesed on just need, kes võimalikult meie sarnased. Aga maailmas ei käi asjad nõnda. Õnneks muidugi, sest siis läheks elu väga igavaks, kui sul on ümberringi need, kes pidevalt ainult kaasa noogutavad ja kõigega nõus on. Ning räägivad asjadest, mille puhul meil uusi mõtteid ei tekigi, sest need on täpselt samad, mis meil endil. Olen vaielnud ka inimestega, kel üsna radikaalsed arusaamad. Aga nii kaua, kui asjad nugadeni ei lähe, siis on isegi huvitav. Kahjuks muidugi kõik ei oska nõnda, ning siis algavadki sõjad, seda muidugi riikide tasemel, sõprade-tuttavate seas võime lihtsalt otsustada, et enam ei suhtle. Nagu mul juhtus ühe inimesega, kellega super hästi muidu läbi saime. Lihtsalt ühel hetkel läheb asi liiga kaugele, millega ma näiteks leppida ei suuda. Räägin siin Ukrainas toimuvast, kui sõber ütles, et kurb, mis käimas on, sest loomad kannatavad, aga muidu on pu õige mees, kes ajab õiget asja. Meil oli üksteist aastat tagasi enam-vähem samal teemal vaidlused, kuid tol ajal läks pisut paremini ja jäime sõpradeks edasi. Nüüd ma enam ei suutnud.

Kuna ma ikkagi kirjutan siin justkui kirju oma sõpradele, siis eelmise nädala kohta nii palju, et Mari algatusel läksime gripi- ja covidvaktsiini saama. Pisut hilja küll, arvestades, et gripihooaeg on juba alanud, ja äkki isegi kõrgpunktis, aga parem hilja kui mitte kunagi 😏 Covidi oma oleme saanud täpselt nii palju, kui kunagi pandeemia ajal jagati ja sunniti võtma. Las siis olla üks veel otsa. Praegu leviva gripi kohta kirjutatakse hirmulugusid, päris mitmed justkui terved inimesed on haiglasse jõudnud. Õieti vaevlesin tõenäoliselt sügisel minagi selle käes. Oli üks hullemaid, mis mul kunagi olnud. Ainuke hullem on vist üsna pandeemia alguse Covid, kui lapsed olid kergelt paanikas, sest nägin ikka päris halb välja. Toomas oli saabunud reisilt köhides ja haigena, ja mina üsna varsti tema sabas. Keegi ei testinud, ma ei tea, kas teste oligi juba siis olemas. Ühte varasemat korda mäletan veel, kui olime millalgi aastavahetusel mõlemad haiged, ja mul käis isegi peast läbi, et kui valida oleks elust lahkumine või haigus, siis peaaegu et valiks esimese. Aga seekordse vaktsiini saamise juurde tagasi tulles olin natuke mures, kuidas just Covidi peale reageerin. Esimesel korral pidi mul pilt eest minema (aga ma polnud hommikul ka midagi söönud). Nüüd jäi mul silma, et kabinetis oli purk pulgakommidega. Nii et palusin, kas saaksin igaks juhuks ühe. Hea oli, et võtsin, sest kergelt hakkas halb küll. Minu sabas läks sisse üks vanem meesterahvas, kes siis rõõmsalt välja tuli, komm uhkelt näpus. Ütles, et näed, tema sai ka. Hea käitumise eest 😄

Muus osas olin eelmisel nädalal taas vanas rutiinis. Käisin oma pisipreilide juures ja õhtuti proovisime Toomasega Becki seriaali vaadata. Üks osa ongi veel jäänud. Pole aimugi, kas nad teevad uusi juurde, sest see viimane on eelmisest aastast. Eks otsime siis midagi muud, mis meile sobib. Tegin ka mõned jõulutähed juurde, ning mängisin ka väiksemate variantidega. Kaks pisikest võtsin arsti juurde kaasa, ühe sai tema, teise ta sekretär. Mu meessoost arstile meeldis väga. Ma ei tea, kas oleks samamoodi reageerinud, kui oleks “sirgete” kalduvustega. Aga ta on mul gay. Keerutas käes ja arvas, et oh, see sätendab ju tuledes 😊Käin tema juures iga kolme kuu tagant kontrollis ja seekord mõõtis ta mul eriti kõrget vererõhku. Ei aidanud kaasa, et ma olin just neljandale korrusele jala kõndinud, sest liftide juures oli teade, et need ei tarvitse korralikult töötada. Ma olen millegipärast alati natuke närvis nendes kontrollides (mis muidugi tõstab ka vererõhku), sest tunnen, et võiksin ju rohkem teha, et veresuhkrut kontrolli alla saada. Samas pole mingit tahtmist väga äärmusesse minna. Ah, nii keeruline.

Ühe väikese vanast ajalooraamatust tehtud inglikese viisin hambaarsti juures suuhügienistile (Julie), keda külastasin ka eelmisel nädalal. Talle meeldis see nii väga. Ning siis rääkisime käsitööst, kuidas heegeldamine tuleb vist uue hooga tagasi, ja kuidas nooremad seda teevad või koovad või nagu Kirke lausa regulaarselt teiste omasugustega kokku saab. Praegu on neil sõbrannaga mingi eriline heegeldamise projekt käsil. Julie on hiina juurtega, kuigi pole seal minu teada kordagi käinud. Ütles, et lapsena oli heegeldamist õppinud ja hakkas nüüd uuesti tegema, et laps saaks ühe amigurumi mänguasja. Võrkpallitrennis jagatavat parimatele koju viimiseks kahte sellist. Aga need tuleb nädala pärast tagasi tuua. Ema siis otsustas, et teeb tüdrukule ise ühe valmis. Oli nii rõõmus oma tegemise üle ning plaanis juba suuremaid projekte. Mari oli temaga ka paar nädalat tagasi teadmisi jaganud ja soovitanud kohti, kust mustreid leida.

Eelmise nädala lõpuga läksid koolid vaheajale. Tavaliselt peetakse siis ka kontserte, kuid näiteks minu pisipreilide kool oli otsustanud, et ei mingit pühadepidu (ei nimetata enam isegi jõulukontserdiks), sest üheksase pisipreili sõnade järgi olevat see mõnede jaoks offencive ehk siis solvav. Tõenäoliselt ei öelnud otseselt seda ei õpetaja ega direktor, aga küllap jätkus koolikaaslasi, kes seda võisid valjusti kuulutada. Jah, multi-kulti on tore, aga kui sellega ühest äärmusest teise minnakse, siis on asjad küll nihkest väljas. Kujutan ette, kuidas väikesed jõuluvana ootajad võivad väga kurvaks minna, kui hakkavad mõtlema, et nende pidu pole üldsegi see õige asi. Kuidas siis neile selgeks teha, et võime ikka jõule tähistada? Samas tutvustatakse koolides divali ja hanukah tähendust, ning räägitakse hiina uuest aastast. Eestlase jaoks on asi eriti imelik, sest väga paljude jaoks on igasugune side kirikuga olematu, ning tähtsam on pigem mingi muistne tähendus, pööripäev. Pluss soov olla koos lähedastega. Igal juhul olevat see asi tulnud jutuks naabrimehega, kes on juhtumisi ajakirjanik. Oli tänanud vihje eest. Nii et ehk saab sellest varsti kusagil lugeda. Kooli ja kontserdi juurde tagasi tulles, siis kontserti ikkagi toimub, aga jaanuari keskel. Ei kujuta ette, kas siis ka jõululaule lauldakse, sest neid nad olevat ka harjutanud. Lisaks tundub, et see on pigem erand siinsete koolide seas. Vähemalt praegu.

Kanada uudistest nii palju, et uuesti räägitakse konsulaadi avamisest Gröönimaa pealinnas, mis pidi kohe-kohe teoks saama. Teadagi, millistel põhjustel. Eriti veel, kui üks oranzhikarva karvik taas kord oma jura ajab, kuidas see maa on USAle väga vajalik (kas ei tule tuttav ette ühe teise suure riigi juhi kohta, nii lihtne tundub neil maailma omal soovil ära jagada ilma et keegi midagi öelda tohiks, kõige vähem veel asjaosalised ise). Hetkel on Gröönimaal olemas aukonsul (nii nagu pikka aega oli Kanadas üks või kaks või kolm Eesti riigi jaoks). USAl on seal olnud konsulaat juba viis aastat. Kinnitasid juba varakult kanda ;-)

Hiljuti on olnud juttu nii Eestis kui Kanadas noorte vägivaldsetest ülesastumistest, ning Kanada pool analüüsib üldisemat pilti, mis ei ole üldsegi nii roosiline. Kuigi kuritegevus on Torontos vähenenud, siis tõusnud on alaealiste kuriteod, mis tihtipeale ettearvamatud ja väga julmad. Nagu oleks nad “päris” maailmast täiesti eraldunud. Näiteks 12-aastane, kes lihtsalt justkui peaaegu nagu oma lõbuks kodutu surnuks peksis. Probleemiks võib ka olla see, et tänu sotsiaalmeediale on laienenud kuritegelik suhtlusvõrk, ning nõnda on ka lihtsam kaasata noori näiteks röövide või autovarguste juures. Üks osa võib olla ka need, kes on kehvemas olukorras (jah, siin ei elagi absoluutselt kõik pudrumägede ja piimajõgede keskel), ja kui perel ka väga hästi ei lähe, neil on raskusi oma töö ja elukoha hoidmisega, sest üürihinnad on kohati lihtsalt absurdselt kõrged, siis järgmine samm ongi kuidagi oma ja pere olukorda parandada kuritegevuse kaudu. Ning siis on need, kes peaks ilmselt juba varajases nooruse vaimset tuge saama. Seal mängib ka pere kindlasti oma osa. Kas ja millal ja kuhu noored suunatakse. Ühelt poolt on kena mõelda, et need, kes vaevlevad mingite luulude käes saavad suuremat vabadust ja nad ei panda kuhugi luku ja riivi taha vaimuhaiglatesse kinni (nii vist ei tohigi neid enam nimetada), aga teisalt on mul endal olnud mõned korrad metroos tunne, et kas peaksin kohe järgmises peatuse kiiresti maha minema, sest samas vagunis karjub ja neab keegi valjusti kõiki ja kõike ning lubab maha tappa. On üsna hirmutav. Isegi kui ta tegelikult ainult karjuja on, ning kunagi tegudeni ei jõua.

Positiivse külje pealt aga kuulutati Kanada üheks väga turvaliseks kohaks, kuhu reisida, ning Torontole kuulub 26.koht maailmas, kuhu inimesed tahaks elama tulla, jättes Vancouveri 36.kohale. Esireas on London, Tokyo ja New York. Kuigi viimase puhul tahaks küll oma mätta otsast küsida, kes seal elada sooviks, eriti tänapäeval 😄

Nõnda siis minu lühike ülevaade jõulueelsest nädalast. Muidugi on terve linn kaunistusi täis. Kuigi mina lepin siiski natuke tagasihoidlikuma iluga. Kui siin ülalpool nimetasin ootamatut “rünnakut” kooli poolt jõuludele, siis ilmselgelt ei jätnud kedagi külmaks, kui Toronto tänaval ootamatult jõuluvanad vastu kõndisid. Mina küll märkasin neid tagant tulles. Ja napsasin ka mõne pildi. Edasi kõndides märkasin veel mõnda jõuluvana teisel pool kuhugi kiirustamas. Ilmselgelt koguneti ühte restorani, sest sinna nad kõik kadusid. Igal juhul nägin ainult rõõmsalt elevil pilke kõigil, kes jõuluvanasid nägid! Kujutan ette, et isegi neil, kes jõule tegelikult oma traditsioonidele toetudes ei pea.

Siia lõppu veel Mongoolia rütmides Jingle Bells lingi. Nägin, et see jooksis ka Eesti uudistes läbi 🙂 Avastasin Mongoolia bändi Hu mõned aastad tagasi ja olen täielikus vaimustuses. Kuulan veel mõnda peale neid. Mingi ürgne mõnus tunne tekib sisse. Ning viimaks minu lemmikute Helgi ja Erlendi video eri rahvaste jõulutervitustest. Ka Eesti ja Kanada mahuvad sinna sisse. Kanada puhul väga tüüpiline vabandada millegi eest, milles ise süüdi pole ;-)

Häid jõule!