Jõulukuu esimene nädal
Loomulikult käib jõuluootusega kaasas igat sorti kaunistuste välja panemine. Olen seekord olnud pisut aeglane ja kuuseoksi tuppa pole toonud. Küll aga sai lauale väike vaagen jõuluehete ja käbidega. Ning ühel õhtul põletasin küünlaid oma uuel küünlajalal, mis koosneb mitmest tükist ja võib kokku panna just nõnda nagu sulle endale meeldib. Ma proovin üldiselt piirata uute asjade hankimist, kuid mõnikord lihtsalt kohe ei saa ei öelda. Nii lihtne ja kena on see lahendus minu meelest. Reklaamitaksegi skandinaaviapärase küünlajalana või õieti ka molekulküünlajalana (vaata allpool pilti põlevate küünaldega).
See esimene nädal käis meil pisipreilidega ka suur jõulutähtede valmistamine. Olin näinud Youtube videot, kus keegi kasutas vana raamatu lehti, et inglikesi ja tähti teha. Ning kuigi ma olin juba ühe valmis teinud pisikese kahe-poolese abiga, st ta värvis lehti, siis nüüd korjasin ühe maja eest tee äärde pandud vana ajalooraamatu üles. Just selle mõttega, et saaksin teosele “uue elu” anda. Tema saatus oleks olnud suure tõenäosega prügikastis. Eriti veel, kui välja jäetud raamat vihma kätte jääb. Liiga palju olen neid näinud nõnda tänavaserval vedelemas. Mis teeb natuke haiget, aga samas on selge, et hetkel on raamatute saatus füüsilisel kujul üsna niru.
Igal juhul, andsin aga pisikesele tüdrukule nüüd raamatulehti värvimiseks. Plätserdas nendele vesivärvidega õrnades toonides värve, ning lõpptulemus oli õieti päris kena, sest see värv justkui täiendas jõulutähe ilu. Ja lapsel oli väga tore. Talle meeldis, sest kui natuke igav hakkas, siis teatas tähtsalt, et on vaja “uus lill” teha. Lõpuks oli neid tähti ja inglikesi ja muid origami tehnikas ehteid kokku päris palju saanud. Hoog oli mul ikka sees, nii et pühapäeval tegin lõpuks ühe enda koju ka. Ilma vesivärvideta, kuigi panin pisut sära peale. Pildil eriti ei paista välja, kuigi led-lambid teevad oma töö ka hästi ära. Tunnistan, et mulle meeldis väga nõnda kätega midagi täiesti uut luua. Olen päris mitu aastat mõelnud, et võiks ju proovida, aga tegudeni jõudsin alles sel aastal.
Pisipreilide Eesti vanaema saabus sel nädalal, nii et mul tuleb ribu-rada mitu vaba päeva. Mis vahelduseks on ka hea. Kui tema minu jõulutähti nägi, siis arvas, et ma võiks neid müümiseks hakata tegema. Selle müümise osas on alati oht, et tegevus, mis väga meeldib, võib liialt kohustuseks muutuda. Minu tütred aga arvasid, et tüüpiline inimeste reaktsioon, kuidas oma oskusi müüa. Et alati ei ole ju seda vaja, võib ka lihtsalt oma lõbuks mõne toreda hobiga täita. Samas muidugi, kui ma tahangi muudkui teha, siis kuhu need asjad lõpuks kõik panna 😄 Sõbrad võivad ühel hetkel hirmuga mu külastusi ootama hakata, sest võtan jälle mingi enda tehtud asja kaasa, mis mulle koju enam ei mahu.
Detsembri algusesse jääb muidugi Toomase sünnipäev. Õigel päeval olime kõik tööl, aga laupäeva hommikul sai küll restoranis käidud. Meie tavapärases lemmikus Mandarinis. Toomasele meeldib kohapeal käia, ainult meie oleme pirtsud, sest teame, et ei söö eriti palju. Millegipärast suutsin varem rohkem endale sisse ajada, kuid seekord olin eriti niru sööja. Meile sobib pigem sealse toidu koju tellimine. Siis saame järgmised mitu päeva veel toitu nautida. Seekord arvas vist Toomaski, et ilmselt on tõesti nõnda mõttekam. Mandarini restoranist kirjutati hiljuti siin, võib ka lihtsalt piltide pärast lingile klõpsata.
Toomas ja Mari tegid siin vahepeal ka sünnipäeva ja jõulukingi endale. Väikese drooni, millega saab filmida. Nüüd on kaasal midagi, millega natuke rohkem mängida. Päris lahedad on koduümbruse pildid kõrgelt õhust. Kui vaatan, mis kõik sellega on võimalik teha, ja kuidas kontrollida (käemärgid näiteks, peaaegu nagu me siin oma koeri oleme treeninud). Nii et varsti võime hoopis teistsuguseid videosid nägema hakata 😜
Kuulasin ka siin vahepeal Eesti Laul 2026 palasid, ning pean ütlema, et eestlased oskavad siiski head muusikat teha. Me ise oleme liiga kriitilised. Olen kuulanud mõne teise riigi eelvalikuid ja appi! siiani pole veel ühegi otsa sattunud, kus nii palju häid palasid oleks (Rootsi muidugi suur erand, kuigi ega neilgi kõik kullana hiilga). Mingit ühte kõige paremat ei osanudki välja valida. Noep meeldis, sest mulle ta niikuinii meeldib, Getter Jaani oli tore, Vanilla Ninja särtsu täis. Samas oleks tore, kui Olli võidaks. Sest ta on alati üks mu kindel lemmikutest olnud. Just oma rokki täis lauludega. Mis minu “malbe” iseloomuga justkui hästi kokku ei käi. Rästa lugu on kombinatsioon justkui erinevatest suundadest, omapärane, kuigi kahtlustan, et selle puhul tuleks üles küsimus, kas mõned noodid pole liiga sarnased teatud teiste lauludega. Linna lugu jäi aga sinna viimaste hulka. Huvitav näha, milline favoriidiks tõuseb ja lõpuks selle esimese koha ära võtab.
Välis-Eesti kohalikest uudistest nii palju, et kohalik Abistamiskomitte kogub 75.sünnipäeva puhul fotosid kanada-eestlaste erilistest hetkedest või esimestest saavutustest. Jäin mõtlema, kas mul oleks midagi, millega osaleda. Ning kohe kargas pähe mu 2017.aasta osalemine Eesti võistkonna tugiisikuna Võitmatute mängudel - Invictus Games. See on siiani väga südame küljes ning kogu selle võistluse üldist meeleolu ja sõdurite kangust, aga samas ka üksteise toetamist ja sõbralikkust, ei unusta ma mitte kunagi. Minu jaoks tõesti väga eriline ülesastumine. Hiljem mõtlesin, et huvitav, kuidas isegi raamatu “Minu Kanada” kirjutamine üldse meelde ei tulnud. Kuigi võiks ju kuuluda erilise saavutuse hulka. Eriti veel, et ega ma seda poleks kunagi teinud, kui siia elama ei oleks sattunud.
Muudest uudistest ei saa üle ega ümber lõunanaabrite “maailmavalitsemise” plaanidest. Ma ei hakanud neid väga lugema, piisas kokkuvõtetest. Kanada on seal täielikult vasalli rolli jäetud. Ilmselt on meie uus peaminister liiga palju neile varvastele astunud, ja pole sugugi “alama” rolli enda peale võtnud. Pigem käib aktiivne tegevus teiste riikidega paremate (majandus)suhete loomisel. Ennustatud väga madal majanduskasv - pool protsenti - polnudki nii madal, ikka mõni protsent tuli ära. Tundub, et teeme midagi päris õieti ja ei lase kiusajatel enda üle võimust võtta. Loodame, et see jätkub samamoodi.
Hoopis teise kandi pealt muretsevad mõned, kuidas Montreali ja Toronto liiklus ning muidugi ummikud kohe kuhugi ei kõlba. Maailmapildis oleme 28. ja 34. kohal, mis ju polegi justkui kõige hullem. Ainult et, kui istuda siin liikluses kinni, siis selline asi väga ei lohuta. Üldarvestuses on Istanbul, Chicago ja Mexico City seal esimeste seas. Kümne hulka mahuvad veel New York, Dublin, London, Pariis ja Los Angeles. Kõige selle kõrval pean ütlema, et õnneks ma pole liiga palju siinsetel teedel oma aega kulutanud, sest peamiseks liiklusvahendiks ikkagi metroo. Ja vahel ka jalad. Rattaga ma väga enam autode vahele ei julge minna. Liiklusega seoses on meil on olnud ka ettepanek, et autojuhid, kes on põhjustanud surmaga lõppenud avarii, peaksid hakkama lastetoetust maksma, kui hukkunu on lapsevanem. Sellele ma kirjutaks küll alla. Kuigi ma ei tea, kuidas täpselt kogu asi teostataks.
Ontario suuremate linnade linnapead on teatanud, et soovivad kuulutada välja provintsis kodutuse ja narkosõltuvuse osas hädaolukorra, sest see tähendab turvalisuse vähenemist ja humanitaarkriisi. Pean ütlema, et viimastel aastatel on tõesti nähtavalt rohkem neid, kes tänaval. Kui kunagi nägid väikeseid telke mõnes kauges pargis peidus, siis nüüd kipuvad need ilmuma näiteks parkides, kus samas kõrval mängivad lapsed mänguväljakul. Hiljuti Montrealis käies, jäi sama asi teravalt silma. Teiselt on imelik see, et kui üks mees siin proovis käima panna väikeste ratastel ajutiste majutuste programmi (sisse mahtus voodi ja kapike), siis millegipärast pandi sellele stop peale. Kas ma näen mingit lahendust? Ausalt öeldes, ei näe, kahjuks. Mul oli ka hiljuti juhus, kus üks kodutu hakkas mu peale karjuma. Olin enda peale pahane, sest proovin üldiselt kena olla ja naeratades öelda, et mul sularaha pole anda, aga kui siis keegi sellest hulluks läheb, paneb ikka kartma küll. Õnneks ta ainult karjus ja ma lihtsalt liikusin kiire sammuga eemale. Ei mingit “kena olla” suhtumist enam. Pean kuulama Mari, kes ütles mulle juba ühel korral, et ära reageeri mitte kuidagi. Lihtsalt kõnni mööda.
Imelikest uudistest nimetan seda, et Toronto saare osas on suur mure, sest kormoranid tekitavad paksu pahandust oma kakaga - guano. Inimesed ei taha väga sinna enam minna ja ega kohalikule loodusele see ka hästi ei mõju, eriti puudele, mille otsa nad hea meelega oma pesa ehitavad. Tervelt 18 tuhat lindu on seal endale kodu leidnud. Selleks et linnud pigem maa peal oma pojakesed munadest välja hauduks, on pargitöötajad käinud puude otsas asuvaid pesasid pikkade toigastega togimas. Tundub, et taoline lähenemine isegi aitab. Ühe lahendusena on pakutud ka suure parve ehitamine. Vähemalt ollakse siin pisut inimlikumad, sest nii mõneski teises kohas on tehtud otsus lindude arvu füüsiliselt vähendada.
Ning viimaks veel uudis Kanada rahapajast, kus on välja antud kõige kallima disainiga münt, mida ilustavad lausa teemandid. Hinnaks on 127 999.95 Kanada dollarit. Võrdluseks - 1.5 miljoni väärtuses maja ostuks on vaja välja käia 150 tuhat dollarit. Kui aga tahad sellesama mündiga midagi poest osta, siis tema väärtus on ainult 1250 dollarit. Tehtud on neid vaid kümme tükki 😏 Nii et kui keegi soovib ühte soetada, siis tasub kiirustada. Võib muidugi ka jääda oma liistude juurde, ning jätkata tavaliste müntide kogumist. Et näiteks jäätist nende eest osta. Vaata siin pilte.
