Jõuluõhtu

Täna on Kanadas boxing day. Inimesed töölt vabad, kui sa just teeninduses ei tööta. Sest päris palju kohti on lahti. Vanasti oli see siis aeg, kui kõik tormasid ostukeskustesse hea hinnaga asju ostma. Meie oleme seda ainult ühel korral algusaastatel teinud. Siiani on see kogemus meeles, kui “hullunud” rahvahulk peaaegu et üksteise otsas trampis. Ostsime minu meelest ainult mingid plastikkarbid, kuhu järgi jäänud toitu panna. Need on ammu klaasist karpide vastu vahetatud. Õnneks on tänapäeval igat sorti väljamüügid juba mustast reedest alates olemas, nii et tõenäoliselt ka poodides hulga rahulikum. Aga ma ei lähe seda uurima. Eriti täna, kui hommikust peale on ainult lund sadanud. Nüüd olengi rammestus kehas diivanil ja kirjutan. Läksin ainult korraks natuke lund lükkama ning lõpuks müttasin kokku paar tundi.

Kuna oleme ikka veel natuke jõuluhoos, siis panen üles mõned pildid meie jõuluõhtust. Arutasime siin tüdrukutega, et tegelikult on üsna palju rahvaid, kelle jaoks just õhtu tähtis, isegi mingid Lõuna-Ameerika riigid (Kirke töökaaslane on sealt). Ning muidugi on ühe keskmise kanadalase või ameeriklase jaoks imelik, kui jõuluvana tuleb isiklikult kinkidega kohale. Ja ei käi läbi korstna pakke kuuse alla poetamas. Veel hullem on, kui nad kuulevad, et niisama midagi kätte ei antagi. Peab ikka luuletuse või muu talendiga ette astuma.

Nüüd võiks küsida, kas me eestlastena teisel maal peaks viskama üle parda kõik meie kaasa toodud või meile pärandatud kombed, tavad ja keele, jätma selle “võltseestluse” nagu ühe blogi all keegi anonüümsena arvas, ning samastuma kohaliku elanikuga. Siin Põhja-Ameerikas tekiks aga kohe küsimus, kelle me õieti eeskujuks võtame, sest siia on ju kogunenud nii palju rahvaid. Väga retoorline küsimus õieti, sest loomulikult ei saaks ma jätta seda, mis minu sees nii tugevalt olemas on. Jah, annan aru, et toimub sulandumine (eriti, mida põlvkond edasi), kuid kui ma vaatan neid pisikesi lapsi, kellele ikka õpetatakse eesti keelt, mis sest et vanavanemad algselt Eestist sõja jalust lahkunud, siis olen ausalt üllatunud, kui tähtsad sellised asjad isegi mitu põlve edasi ühele inimesel on. Ma ei teagi, kas peaks korraks mujal elama, et õieti aru saada, mida tähendab oma kodumaalt eemal olla. Taoliste heietuste juurs pöördub mu mõte Lydia Koidulale, kelle luulest ja loomest käib nii sügavalt läbi kodumaa armastus ja kurbus, et ta kaugel on. Tal oli eriti raske, sest abikaasa polnud üldse huvitatud, et mingi eesti keel ja eesti kultuur kodus olemas oleks (ta oli vist läti sakslane). Sedagi olen paarissuhtes näinud, kui üks pool hakkab suruma peale, et teine ei tohi isegi oma vanematega enam omas keeles vestelda. K-o-h-u-t-a-v!

Mingi aeg tagasi lugesin näiteks 19.sajandi Rootsi väljarändajatest, kes Ameerikasse saabudes peaaegu “päevapealt unustasid oma keele ja kultuuri” ning hakkasid ameeriklasteks. Kui vaadata USA kaarti, millistest riikidest on kõige rohkem immigrante kuhu tulnud, siis need põhjaosariigid on täis Skandinaavia päritolu inimesi. Kuid neil puudub samasugune side ja kultuuri hoidmine nagu eestlastel või ukrainlastel näiteks. Kanadasse Albertasse jõudsid ju ka eestlased juba 19.sajandil, kuid nende jaoks oli tähtis hoida seda, mida nad südames kaasa tõid. Toomase vanatädi oli üks, kes 20ndatel Kanadasse läki. Aga aitab nendest heietustest, lähen hoopis jõuluõhtu juurde.

Kirke tuli meil üsna vara kohale, ei oodanudki seda. Aga oli tore. Käisid veel Mariga korraks poest läbi ja siis me lihtsalt olime. Vaatasime koos Project Runway Canada. Neil algas sügisel kolmas hooaeg. Kaks eelmist jäävad 15 aasta taha. Arvestades, et USAs algas see juba 20 aastat tagasi, siis tähendab, et me oleme tüdrukutega koos hakanud seda sarja vaatama juba siis, kui nad olid 8 ja 10! Tagasi mõeldes lihtsalt imeline! Sest on asju, mis meid ühendavad, ja kokku toovad, mis sest et oleme erinevatest põlvkondadest. Meil on tekkinud oma dünaamika, kuidas vaatame, mida kommenteerime, mida ootame. Meil on veel mõned ühised asjad, mida võime lihtsalt niisama koos olles vaadata, nagu Masterchef, Bake Off, QI jne. Eks või tundud imelik, et telesarjad ühendavad, aga eks meil ole teisi asju ka, nagu meie käsitöö, matkad, reisid, kuigi viimaseid muidugi enam nii tihti koos ei tee.

Ning muidugi on seal alati meie jõuluõhtune jalutuskäik, mida hakkasime tegema millalgi sajandivahetusel. Peapõhjuseks see, et ei saanud enam jõuluõhtul kokku sõpradega, kus pereisa jõuluvana mängis. Ja minu ajus läksid kohe rattad käima, kuidas lahendada jõuluvana-kingitused-probleem. Egas midagi, peale traditsioonilist seapraadi ja hapukapsaid kamandasin kõik riidesse, ning me läksime tegime tiiru õues. Muidugi tekkis uksel alati mingi segadus. Mina või Toomas pidime korraks tagasi tuppa astuma, et haarata võtmed või kindad või kärmelt vetsus käima. Kuna kott kinkidega oli kusagile lähedale peidetud, siis ei võtnud kogu see väike “näitemäng” kott kuuse alla panna, eriti palju aega. Siiamaani räägivad lapsed, kuidas me küll suutsime asja nõnda korraldada. et nad aru ei saanud. Isegi kui nad juba teadsid, et jõuluvanaga on mingi kahtlane lugu seotud, ja nad proovisid passida peale, ega meie pole need kingikoti päkapikud. Oskasime kuidagi ikka neile üllatuse valmistada.

Hiljem olid muidugi jalutuskäigud omamoodi paratamatud, sest koerad oli vaja välja viia. Jõulukäigud on meil olnud lühemaid ja pikemaid, olenevalt ilmast, kuid mitte kunagi pole see ära jäänud, isegi kui siin vahepeal üks peika tekkis, kes meiega jõuluõhtu veetis. Oh, ok, eelmine aasta jäi ära. Põhjus siiski olemas, sest olime Eestis. Tänavu küsis Kirke kohe, kas jalutuskäik ikka tuleb 😄 Muidugi tuli, kuigi enne seda sõime kõhu täis Mari valmistatud steiki, minu praetud sibulaid ja küüslaugukartuleid (keedetud, laiaks pressitud, oliiviõli ja küüslauguga üle pintseldatud ning siis ahju torgatud). Nojah, ütleme, et söögitraditsioonidest olime seekord väga kaugel. Eks oli lihtsam, sest Toomas oli ära, kes ehk rohkem oleks oodanud just seapraadi ja hapukapsaid. Nüüd lasin lastel kõike dikteerida. All fotode seas on üks tehtud meie köögist, kus ei ole olemas pliiti! Küll aga kaks ahju, üks täismõõtu, teine väiksem. Pluss mul on kaks induktsioonplaati. Enamasti on üks väljas, kuigi sellegi võib sahtlisse ära peita. Seekord siis läks kahte korraga vaja. Ja esimest korda nõnda, et kaks perenaist toimetasid samal ajal “pliidi taga”. Aga mitte nii, et vaatad ühe pliidi ümber, kas ära mahud, ja teist ei sega, vaid nõnda, et üks ühel pool ja teine teisel pool. Ise olen super rahul oma korraldusega! Teistmoodi tavaootustele ei ütlemine 😉

Magustoidu osas olin hästi tagasihoidlik. Creme bruleed oli alles, kuigi me ei söönudki seda. Aga võtsin hoopis rootsi jõululaadalt ostetud õhukesed piparkoogid ning panin vanillijäätist vahele. Super maitsev kombinatsioon! Isegi Kirke, kes ei armasta magusat, sõi hea meelega. Kui keegi veel proovinud pole, siis võib vabalt katsetada.

Vahepeal saime veel Toomase käest pildi Mustamäe korterist, kus ta koos emaga. Seal oli kaks minu valmistatud jõulutähte kenasti aknale üles riputatud. Pildi pealt vaadates tundub isegi päris kena! Ja nõnda see õhtuke meile õhtu poole veeres. Vaatasime sarja ja samal ajal tegime käsitööd, mina kudusin, Kirke heegeldas ja tikkis. Kinke jagasime ka, kuigi oleme alati olnud üsna tagasihoidlikud nendega. Aastatega veelgi rohkem. Sest lõpuks saame ju osta just seda, mida ise tahame või vajame. Selle asemel, et öelda aitäh, ning juba mõelda, kas edasi kinkida või ära viia.

Olin tellinud kirjalehe suurused pildid ühelt kunstnikult, keda pikalt Instagramis jälginud: Scetched by Siena. Ta alustas postkaartide joonistamisega, ja sealt liikus edasi minu meelest imetoreda mõttega. Ta käib pulmades või ükskõik, kuhu kutsutakse kohal, ning joonistab kõik külalised üles. Tema “firmamärk” on sära lisamine piltidele. Mingi hetk pani ta käima oma kodulehe, kus soovijad võivad ise midagi tema ette joonistatust kokku panna. Iga trükitud kaart või pilt saab käsitsi ära “särastatud”. Õde aitab teda sellega, on tema “särastamise tehnik” (minu tõlge). Nii et siin need pildid on. Taust on tegelikult kõigil valge, aga ma tegin fotod läbi raami, nii et olenes, kuidas valgus parasjagu paistis. Kirke, Mari, Toomas ja mina, ning lõpuks minu “kasupere”. Nad arvasid, et ongi ju täpselt nemad :-) Tüdrukud said veel kumbki ühe puidust kausi, kus oma lõngakerasid hoida. Kusjuures teine tellitud kauss jõudis keset päeva kohale. Tüdrukud veel imestasid, kes seal ukse taga kella annab :D Milline ajastus!

Siia lõppu veel Kirke sõbranna Hong töö - nart_by_art - Kirke jõulused küüned. Hong ise töötab ühele suurele pangale IT alal, aga on ema töö kõrvalt õppinud ka küünetehniku ametit. Ning teeb seda oma rõõmuks (ja väikeseks lisataskurahaks) sõbrannadele ja tuttavatele. Kui tema Instagrami lehele minna, siis päris paljud sealsed käed on tegelikult Kirke omad.

Enda kingituste osas olen aga veelgi tagasihoidlikum. Õieti teeme vahel nii, et kusagil sügisel juba mõnda kohta sattudes võime üksteisele midagi osta, ja öelda, et see läheb jõulukingi arvestusse. Nõnda siis teadsin juba ette, et minu kingikotis on üks järjekordne tass (palun ärge küsige, palju neid mul juba kodus on). Nägime seda ühes Montreali galeriis. Kuidagi nii lihtne ja kena ja jäi mulle millegipärast kohe silma. Minu südametunnistus ei lubanud rahakotti kergendada (sest mul on tasse palju), aga Mari ostis ikkagi. Õhtul tegime veel vahukoorega kakaod (päris, st mitte kakao- ja piimapulbrist, vaid kakaost, kuhu mina enda jaoks enam isegi suhkruasendajat ei pane, vaid hästi natuke mõnda koorelikööri).

Aga ühe tassi sain ju veel kingiks oma pisipreilide käest. Kui nüüd eelmist postitust vaadata, siis seal see ongi. Kui küünal seest ära põleb, võin hakata Inglismaal valmistatud päris ehtsa kulla äärisega portselanist pealelõuna teed jooma 😊 Tass on pärit One of a Kind jõululaadalt, kus üks ukrainlanna neid müüs.

Ja nõnda see õhtu otsa saigi. Meie sarjal on veel osasid, nii et peame kindlasti uuesti kokku saama. Aga ühel hetkel tundsin, et nüüd võiks küll magama minna. Jätsin tüdrukud veel tuppa mingi raamatu üle mõtteid vahetama ja lugesin enda jaoks väga kena õhtu lõppenuks.