Jõuluturg Tallinnas

Hetkel kõiguvad Torontos külmakraadid kusagil seal -20C kandis, mis tuulekülmaga hulga jahedama tunde loovad. Nii et ongi soojas toas istudes parasjagu aega meenutada Tallinna jõuluturul käimist. Nagu juba nimetasin, siis minu vähese kogemuse põhjal võiksin vabalt öelda, et Tallinnas oli kõik väga kena. Isegi kui mõned pahaselt nimetavad, et mingi suveniirimüügilaat või midagi sarnast (samas täiesti võrreldav Kopenhaagenis pakutavaga). Muidugi oleks lahe, kui rohkem eestlastest käsitöölisi, kuid juba nõndagi oli armas. Eriti minu jaoks, kes ma pikalt olen juba unistanud ise kohapeal olla ning kõigest osa saada. Isegi taanlaste puhul võiksin viriseda, et võinuks olla rohkem kohalikku käsitööd.

Vaatasin, et turu algusaastaks on 2001. Ainult ühe pildikese leidsingi sellest ajast. Tundub, et majakesed, kust müüdi, olid palju tagasihoidlikumad. Ei teagi, millal need uuenduskuuri läbi tegid. Kas siis, kui Tallinn oma turuga “maailmapildile” jõudis. 2019 kuulutati turg lausa Euroopa kaunimaks või paremaks või midagi sinnakanti. Kuid järgmistelgi aastatel on ta figureerinud nimekirjades, mis jagavad soovitusi, kuhu minna (kaasa arvatud 2024). Sain sõpradega vesteldes teada, et päris mitmed Eurooplaste jõuluturud on liiga paksult rahvast täis. Nii et raske liikudagi. Mõnel pool võetakse isegi tasu.

See tasustamine on mulle Torontost tuttav, sest kohalikust jõuluturust (võid vaadata mu ühte vanemat videot turust) on mul üks üsna hirmuäratav mälestus. Nimelt muutus see aastatega nõnda populaarseks, et rahvast kogunes murdu. Nii murdu, et ühel hetkel olime Toomasega tihedalt teineteise vastu surutud, kui ümberringi suur mass peale surus. Ilmselt said ka korraldajad aru, et asi on pisut käest läinud, sest kui nüüd oleks mingi hädaolukord tekkinud, siis ma ei taha isegi mõelda, mis oleks saanud. Ja nõnda hakatigi õhtuste ja nädalalõpu külastuste eest pileteid nõudma. Päeval võid ikka vabalt sinna kõndima minna.

Jõudsime Raekoja platsile lõpuks ainult kolmel korral. Viimane kord oli küll selline lühike, päev enne sulgemist ja peale seda, kui olime mu õe ja tema laste ja lastelastega söömas käinud. Kindlasti oleks lumega veelgi ilusam olnud, kuid mind ei ajanud isegi vihm nutma, kui esimest korda seal ringi jalutasin. Ainult see laineline platsinurgake ehmatas paar korda, kui valesti astusin.

Natuke kahju oli sellest, et turg läks juba enne aastavahetust kinni. Ootasin, et on avatud kolmekuningapäevani. Aga eks korraldajad tea ise, miks ja kuidas ja nõnda edasi.