Kanada lõunanaabriga sõjas?

Võtke või jätke, aga ilmasündmused panevad ikka muust kui näiteks saiaküpsetamisest rääkima. Sest esiteks oli Gröönimaa väga paljudel meeltes ja mõtetes, aga selle kõrval avaldas meie üks suurematest ajalehtedest artikli, milles räägiti, et Kanada valmistub USA militaarseks sissetungiks. Antakse aru, et ülevõtmine võib vähem kui nädalaga toimuda, ning põhirõhk tuleks siis panna partisanisõjale. Osalejaks meie sõjaväelased ja vabatahtlikud, et väikeste gruppidena droonide ja muude kaasaegsete vahenditega võimalikult palju nende tegevusele piiri peale panna. Ma saan aru, et see polnud hirmutamiseks avaldatud, ja saan ka aru, et sõjavägi peab alati reaalselt igasuguste stsenaariumitega arvestama, aga olen kindel, et enne eelmist aastat võis USA võimalik rünnak kusagil seal viimaste seas end peita või üldsegi mitte üles tulla. Kui ma loen ja kuulen, kuidas Kanadasse kui “mingi mõttetu riik” suhtutakse, mille võib nagu muuseas üle võtta ja kelle liidreid ühe teise suurriigi ees seisev inimene tahtlikult solvab (jälle nimetati peaministrit kuberneriks, viidates, et me peaks USA osariik olema), siis rebib ikka hinge kõvasti katki. Ja unustage ära lohutused, et USA pole ju nii hull kui veremaa.

Natuke helgema külje pealt oli Kanada peaministri Davoses toimunud majanduskohtumisel esitatud kõne, mis pani ehk rohkem mõtlema, kuidas edasi. Ma ei arva, et keegi (kaasa arvatud mina ja mu kaasmaalased Kanadas) oskasid midagi sellist oodata. Eriti veel, kui vaadata meie peaministri suhteid Washingtoni riigipuldi juures istuva kõrvitslasega (olete tähele pannud, et ma ei taha ta nime välja öelda, nii nagu teadagi kelle oma, kes seal Kremli punkris end peidab). Alustuseks Carney, kes Trumpiga esimest korda Washingtonis kohtudes ütles rahulikult, aga kindlalt, et Kanada pole müügiks. Siis vabandamas USA ees, kui Ontario valitsuse juht ostis USAs reklaamiaega ning lasi näidata Ronald Reagani kõnet, milles endine president seletab, kuidas tollitariifid pole mingi lahendus, pigem teevad halba. Loomulikult läks oranž tolvan sellest väga närvi (ja sõi punast värvi, ilmselgelt näha, et olen lastega liiga palju 😉). Ning nüüd äkki justkui kannapööre kõnega, milles Carney põhimõtteliselt ütles, et ärme enam proovi ette kujutada, nagu oleksime ikka endises maailmakorralduses. Uued ajad on alanud, ning nõrgemad süüakse lihtsalt ära. Sellepärast peaks jõud ühendama ning kiusajale vastu hakkama. Tema kõnet tasub kuulata, pole liiga pikk ka võrreldes üle pooleteist tunni kestnud kõrvitslase jahumisega. Millel polnud ei saba ega sarvi. Viimase puhul jäi meelde Gröönimaa Islandiga sassi ajamine ja see, et Kanada ei eksisteeriks üldse, kui USA olemas poleks. Sest nad muudkui annavad meile tasuta asju. Ah, kui ainult nõnda oleks. Pole ime, et ta pidi Kanada suunas torke tegema ning ütlema, et “Mark (Carney) polnud mitte väga kena!” Mida sa siis ootasid? Ikka samasugust koogutamist ja kikivarvul tema ümber tantsimist. Carney ei saanud tal seal kohe midagi vastu öelda, kuid tagasi Kanadas olles pidas jälle väga hea kõne kanadalastele, et me ei ole siin mitte USA armust, vaid sellepärast, et oleme kanadalased, kelle jaoks õiglus ja teatud väärtused kõige tähtsamad.

Carney Davose sõnavõtt jõudis juba samal päeval laialt uudistesse. Kiidusõnu jätkus kuhjaga (isegi Kanada konservatiivse partei juht möönis, et hästi tehtud!). Sai ka “tormilise ja pikaajalise aplausi” osaliseks, nagu kunagi Nõukogude liidus mõne kõne puhul ära märgiti, kuigi see on nüüd küll esimene kord, kui tõesti ise ka kellelegi lausa jalgadega kaasa plaksutaksin; pean ütlema, et olen üsna uhke meie peaministri üle (ettevaatusest ja tulevikku mitte teades võiks juurde lisada: vähemalt praegu). Mõni väidab, et nii Nelson Mandela kui Zelensky on Davose kohtumise ajal saanud “standing ovation”, kuid tuleb välja, et see vist on pigem kuulujutt (ma ei hakka mingit tõestust otsima). Kuigi mõlemad on väga soojalt vastu võetud.

Nüüd soovin ainult, et kogu asjast asja saaks ja tekiks teistmoodi ühistöö, kus USAga alati ei arvestata. Kuigi, kui Carney omamoodi juhi rolli võtab, siis äkki tõesti saame lõpuks sellest USA ülbusest eemale. Mõtlen eelmisele aastale, kui kusagil lugesin mõtet, et Kanada võiks justkui liidri rolli võtta. Aga siis jäi pigem sõnakõlksu maik suhu. Vaatame, mis edasi saab. Ühte või teistpidi on USA tõmmanud kriipsu peale usaldusele ja koostööle, mille nimel on aastakümneid vaeva nähtud. Tasub korraks pilk ajalukku pöörata ja mõelda, kui kaua võttis enne, kui Saksamaa või Jaapan paariariigist tõsiselt võetavaks partneriks sai. Usalduse ja austuse tagasi saamine ei käi üle öö. Eriti arvestades, et pole kindlust, kas tulevikus ameerika rahvas jälle mõnest sarnasest soolapuhujast ja ässitajast ei vaimustu ning oma juhiks ei vali. Kui ma praeguse presidendi esimese valimise ajal olin 200% kindel, et isegi, kui ta mingeid lollusi proovib teha, siis demokraatlikus riigis suudetakse piir peale panna, siis nüüd mõtlen, milline naiivitar ma olin…

Kalifornia kuberner nimetab sellel nädalal toimunud intervjuus, et käib pidev kõrvitslase tujude meelevallas olemine. Minu silmis umbes, mis jalaga ta voodist välja astub. Või millal talle mõni asi kohale jõuab, või näiteks põhjanaabri peaministri kõne ära seletab. Sest nüüd on ta teatanud, et Carney võib tema loodud “rahulaua” taha istumise ära unustada. Carney ja valitsus naeravad ilmselt pihku, sest kuigi ta oli põhimõtteliselt nõus osalema (selle originaaleesmärgil Gazas rahu luua), siis polnud ta valmis miljard dollarit püsikoha ostmiseks välja käima. Siiani on nõusoleku andnud liidrid, kellega isegi peale makstes ei peaks kusagil koos midagi arutama hakkama. Carney ja Kanada saaga jätkuks ilmus laupäeva hommikul teade, et meid on õnnistatud nüüdsest 100% tollitariifidega. Sest kaubandusleping Hiinaga ei ole ikka hea mõte. Kõige naljakam, et võiksin kohe leida video, milles ta arvab, et “väga hästi Kanada, et said Hiinaga lepingu”. Ilmselt jõuti talle selgeks teha, et Kanada ilmselt proovib lõunanaabriga majandussuhteid kõvasti kokku tõmmata. Ega meil palju muud üle ei jää, eriti veel selliste tollidega (mitte et meie neid maksame, nagu üldine arvamine, vaid kes siis nii kallist kaupa seal lõuna pool tahaks). Eks me sööme siis vahepeal siin kartulikoori. Äkki saab Eesti meid nendega varustada, sest seal on ju selge, kuidas ka nõnda ellu jääda 😉

Mitmed riigid on südamepõhjani ära pahandatud, kui peast sassis president jahus, kuidas USA pole Natolt midagi saanud, ja aina andnud ning andnud. Et see asi peab lõppema. Millegipärast on ta sobivalt unustanud, et USA on ainuke riik, kes viienda artikli najal alustanud võitlust terroristidega, kui New Yorgis kaks torni kokku varisesid. Afganistanis on paljude riikide sõdurid USA nimel oma elu kaotanud või elavad nüüd nii hingeliste kui füüsiliste vigastustega. Ma olen ju neid ise lähedalt näinud olles abiks 2017.aastal Torontos toimunud Võitmatute mängudel. Sellepärast oli mul hea meel näha, kuidas prints Harry julges ka oma praeguse kodumaa presidendi väite vastu sõna võtta ning tõi välja, kuidas Ühendkuningriikide armee esindajad olid vägagi eesliinil. Tean ka, et prints Harry on Afganistanis lähedalt kokku puutunud Eesti sõduritega, keda ta väga kõrgelt hindas ja kes kusagile tagalasse end ei seadnud. Siinjuures tunnistan, et üha jaburamaks muutuva vanaäti mõtlematud väljaütlemised sel teemal teevad mind NII lõpmatult kurjaks!

Mõtlen kõigi nende asjade peale ja on tõesti tunne, et olen kuidagi valele ajajoonele sattunud. Muidugi oleks olnud tore, kui maailmasõda oleks olematu olnud ja Eesti vabariik kõik need aastad õilmitsenud, nagu kindlasti mõnes teises paralleelmaailmas toimus. Aga oleksiga on meil teadagi mis suhted. Oleks ju võinud veremaa okupatsiooni all elades meil rohkem julgust olla ning varem vastu hakata. Nagu Carney nimetas (ma ei hakka täpselt tsiteerima), kuidas korrutasime küll “kõigi maade proletaarlased ühinege” ise sellesse uskumata, aga samas ka midagi tegemata. Ja nõnda ikka väga pikalt. Praegu on umbes sama olukord ja kui nii edasi, siis vaikselt edasi liikudes: suurfirmade koogutamine oranži tuhkami poole, kontrollivatelt organisatsioonidelt võimu vähendamine ja äravõtmine, meedia piiramine ja ainult oma “tõe” kuulutamine ning hirmu külvamine (nägin just, et enam ei taheta ice sõna isegi ilmaennustustes kasutada, ning nende tegevust võrreldakse 30ndate alguse Gestapoga) võibki ühel hetkel viia tõelise diktatuurini. Ja kui ameeriklased seda ei näe, ning aru ei saa, ning vaikselt kõrvaltvaatajaks jäädes (sest nemad ju vabariiklasi ei valinud) loodavad, et vahevalimised lahendavad kogu olukorra, siis on asjad ikka väga halvasti. Sest praeguse taktiga edasi liikudes võidakse nende valimistega üks-null teha ning nagu see hull eesotsas ühes oma postituses unistas: äkki saan ma tulevikus neljandat korda presidendiks kandideerida. Tundub, et ta on oma mõtetes (või jüngrite ärgitusel) kolmanda presidendiaja juba kindlustanud.

Nii palju siis sellest nädalast, mida ehk tuleviku ajalooõpikutes väga märgilisena kirjeldatakse. Kodus meil on aga väga rahulik olnud. Välja arvatud, et lisaks eelmise nädala lumele on külm veelgi külmemaks läinud, ning täna sajab jälle lund. Juba ennustatakse veel oma 30cm juurde. Aga eks me esmaspäeval jõua mõõta.

Kanada uudised on teadagi mida täis. Muu seaFps tuuakse üles Alberta küsimust. Nagu tänapäeva maailmas kohane, siis propagandasõda (meie lõunanaabrite poolt) on eriti tuliseks läinud ilmselgelt tänu Carney kõnele. Et näidata, kui halb ikka meil Kanadas on. Ja kuidas me tahame kangesti USA osaks saada. Samas tean paari inimest, kes elavad Albertas ja ei ole sugugi nõus provintsi liidri tegevusega. Ning kui meie konservatiivse partei juht jäi oma parlamendikohast ilma, sest kaotas valimistel ja läbi vangerduse sisse sai, sundides tagasi astuma oma parteikaaslase Alberta ühes valimisringkonnas, kus konservatiivide võit kindlustatud, siis tekkis seal väga tugev liikumine, et ta võiduta jääks. Mis kahjuks siiski ei õnnestunud, aga vähemalt tehti midagigi! Jälgin ka ühte vabakutselist ajakirjanikku, kes elab Calgarys ja proovib võimalikult ausalt kõike kajastada. Mul pole mahtunud pähe inimeste suhtumine, et enam-vähem sarnaselt üles ehitatud riigist teise samasugusesse kolimine on ükskõik milliste probleemide lahendus. Või hoopis teisele riigile otsustusõiguse andmine. Nagu Alberta võimalik liitumine USAga. Tegelikult võiks äärmusliku näitena tuua Nõukogude Liidu vabariikide “vabatahtlik” ühinemine mõrtsukriigiga, kuigi sel puhul oli see ühinemine mõistagi puhtal kujul okupatsioon. Millegipärast ei taha gröönimaalased sugugi USA alamateks saada (kuigi teada küll, millise tuhajuhani arvates USA kõige parem riik maailmas), ning pigem eelistavad hetkel Taanimaad, kuigi neil küll ka liikumine iseseisvuse poole. Keegi ei hakka sind pilpa peal hoidma, pigem on ikka rohkem kaotada. Tasub oma kodus asjad korda seada, mitte joosta edasi tagasi. Ma juba näen, et kui tõepoolest läbi seaduses ettenähtud keerdkäikude nad eralduvadki, kuidas needsamad rahulolematud mõned aastat hiljem vinguviiulid uuesti kapist välja otsivad.

Ülevaalpool kirjutasin, kuidas Kanada valmistub rünnakuks. Ning paratamatult on mul peas ikka paralleel veremaaga. Alumise pildi põhjal võib öelda, et ma pole üksi, kes nõnda mõtleb! Olen kindlasti siin varem poole sõnaga nimetanud, et usakad meenutavad mulle vahel venelasi. Panen rohkem tähele neid halbu omadusi, nagu näiteks “ennast täis maailmavalitsejad, kes koduõuest kaugemale ei näe”. Nad võivad olla teatud hetkeni suurepärased ning siis äkki nimetavad midagi, mis mul kulmu kergitama paneb. Kõige imelikum on, kui eestlased, kes sinna elama läinud, võtavad vahel sama suhtumise üle. Piisas vaid näiteks kahest eestlasest usakast, kes panka sisse astusid, kui ruum neid täis, et kedagi rohkem justkui ei mahtunud sisse (lärmakad, ülbed) 😄 Ning meenub ka üks minuvanune meesterahvas, kes 90-ndatest USAs elanud ja oskas mul ühe teenindaja peaaegu nutma panna oma suhtumise ja suhtlemisega. Millegipärast jäävad muidugi need halvad asjad meelde. Sest eks neid kenasid jätkus ka sinna vahele.

Kuna esmaspäeval oli Kanada jälle teada kellel hambus (kohe peale minu eelmist postitust, kus ma nimetasin, et ilmselt ei pääse me sellest), sest “teadagi kes” postitas oma tarkusi täis ajajoonele pildi, kus istub koos Euroopa liidritega laua taga ning nii Kanada kui Gröönimaa kaetud USA lipuga, siis olin nõnda püha viha täis, et palusin AI abil tekitada kaardi, millel USA hoopis vahtralehega kaetud (ma ei arva, et me seda probleemi tegelikult enda kanda tahaks võtta). Kõige naljakam, et AI pakkus mulle mitmeid variante, muuhulgas nii, et terve Põhja-Ameerika Kanada oma ja veel selline, millel USA kahe riigi vahel jagatud - Kanada ja Mehhiko. Arvan, et kummagi variandi puhul poleks mehhiklastel midagi selle vastu, eriti kui nende elustandard põhjapoolsete riikide tasemele kerkiks 😉