Karate sügisturniir

20 aastat karated meie elus

Laupäeval käisime kiiresti Läti Keskusest läbi, kus lätlased oma tavapärast mardilaata pidasid. Pean ütlema, et jäi natuke selline hädine mulje. Põhjuseks võis ka olla, et jõudsime üsna lõpu eel, kui söögid juba söödud ja lärm ning müra kadunud. Olid ka mõned müügiletid, kuigi ükski asi ei tõmmanud ostma. Samas oli kohal lätlasest juveliir oma hõbeehetega, millest minulgi paar tükki olemas - Maris Fine Jewellery. Tavaliselt tuleb ta eestlaste müügiüritustele samuti kohale. Ta on ka natuke eestipäraseid asju loonud.

Sealt kiirustasime Jaapani majja, mis jääb üsna lähedale. Kirkel oli hambakaitse maha jäänud, ning ilma selleta ei taha väga vabavõitlusesse minna. Sel korral oli nõnda, et viimasena võistlesid musta vöö naised, nii katas kui kumites. Kirkel tegelikult juba kuld hommikust pihus - võistkonnakata, kus oli matil koos jaapanlase Daitou ja Bulgaaria juurtega Vladiga. Daitou on Jaapanist ajutiselt siin töötamas ja õppimas, nii nagu neid aegajalt karate kaudu tuleb. Vladi ise on mitu aastat Jaapanis elanud ja seal inglise keelt õpetanud.

Kirke jaoks on tegelikult see aasta eriline, sest sügisel sai 20 aastat täis päevast, kui ma nii tema kui Mari meie kodu lähedal asuvasse Honbu dojosse viisin. Kirke läks Mari sabas, sest ikkagi vanem õde, kes eeskujuks. Aga nüüd on nõnda, et tema ikka jätkas, kui Mari on pandeemiast saati “pausil” nagu ta ise ütleb. Tegeleb rohkem boulderinguga ehk rahnuronimisega. Väga võimalik, et läheb karatesse tagasi, nagu nii mitmedki varem enne teda. Tahaksin midagi kokku panna Kirke jaoks läbi aastate, aga see võtab natuke aega. Nii et praeguseks meenutus aastast 2005.

Ma ei ole eriti enam nende võistlustel käinud. Eriti veel sellpärast, et kevadine turniir tehakse kusagil väljaspool Torontot. Eelmisel aastal lippasin ka läbi, kus Kirke sai ju kõigil kolmel alal kulla. Eeliseks oli see, et ta väga tugev vastane - Uma - ei olnud kohal. Järgmisel suvel ootab aga ees Jaapani MM, kuhu läheb nii Kirke kui Mari. Mari lihtsalt niisama kaasa. Iga kord, kui olen võistlusi jälgimas, siis elan südames väga kaasa. Mitte, et ma kangesti tahan võitu, vaid pigem elan justkui lapse mõtetes. Sest arvan, et tema pabistab ning muretseb. Mis on täiesti vale. Kui ma vaatan, kuidas nad võistlejatena omavahel suhtlevad, kuidas nad on parimad sõbrad, siis tegelikult on kõik pigem sõbraliku noodiga. Ning siiani tunneb Kirke väga tugevat sidet teiste karatega. Me oleme vahel rääkinud, et ikka vedas kõvasti dojo valimisega. Neil olid tugevad traditsioonid, mis siiani edasi kandunud.

Kirke sai sel korral katas teise koha ja kumites ehk vabavõitluses kolmanda. Kumite puhul vaatan iga kord, et natuke ebavõrdne, kui kaalu järgi vastamisi ei panda. Samas öeldakse neil, et pead olema võimeline ükskõik kellega võitlema. Näiteks võitja on palju väiksem teisele kohale jäänud naisest. Samas hästi liikuv ja surub palju peale.

Kuna võistkonnakatast pole mul videot, siis võib näiteks vaadata hoopis ühte aastast 2006. Nad võitsid selle oma kategoorias.

Ja viimaks samasat aastast Kirke kumite võistlus. Jäi siin ka kolmandaks. Katas sai ta neljanda koha (video lõpus). Mulle meeldis, kuidas ka neljandale kohale jäänud laste kategoorias nad väikese medali said. Kindlasti innustas neid ja tegi hea tuju. Käisid kohal ikka pikki aastaid. Kuigi samas on sellest grupist noortest, kellega mu tüdrukud alustasid alles ainult nemad. Alles on ka senseid ja üks sensei naistest, keda üle tüki aja nägin seekord, ning kellega sai pisut juttu puhutud. Mul ka nagu vanade tuttavatega kohtumine 🙂