Kassijuttu
Kuidas kassikast ära peita
Kui ma mõtlen end lapsepõlve, siis ei mäleta, et mul kordagi oleks olnud soovi kassi või koera saada. Natuke vanemana arvasin küll, et kollitõugu koer võiks üks kena koduloom olla. Aga muidugi jäigi see vaid mõtteks. Ning ega me koos Toomasega ka ei arutlenud kunagi võimalike lemmikute üle. Esimesena tulid ikka lapsed jutuks 😊
Lastejuttude järjena tuli siiski kass lõpuks majja, täielikult Mari pärast. Sest tema meelest oli see just kodust puudu. Ning isa käest saigi küsitud. Huvitav, et ta ei tulnud kunagi minu juurde oma mõttega. Kui nüüd Mari käest uurisin, miks just isa, siis esimese hooga ei osanudki ta seda ära seletada. Hetk hiljem arvas, et äkki oli isa nende jaoks fun parent, keegi kes nendele palju toredaid asju õpetas ja tegutses. Tunnistan, et ega ma polnud eriline rattasõidu või suusatamise õpetaja. Võis olla ka, et ma seadsin rohkem piire, ja ei andnud kergelt kõiges järele. Minu algatusel oli poes ainult ühe või kahe asja reegel, või siis ütlesin, et teatud summa eest võivad valida. Või kui mänguasja suur soov, siis pidi ühest juba olemasolevast asjast loobuma. Mitte et ma alati kõike nii rangelt jälgisin, aga nagu tüdrukud on hiljem öelnud, siis see õpetas üsna palju arvestama ja mõtlema. Et kõik ei tule niisama kergelt. Mari lisab veel juurde, et isegi meie loomad teavad, kelle käest minna midagi nuruma 😉
Igaljuhul küsis viiene Mari kassi. Ja natuke vanem issi mõtles, kassiga on nii palju jama. “Ütlen talle, et kui kaheksa saab, siis on aeg kassi jaoks”, pidi ta umbes-täpselt oma peas kaaluma. Ise oli üsna kindel lapse lühikeses mälus. Laps aga ei unustanud midagi. Isegi kui järgmise kolme aasta jooksul ei piiksatanud kordagi kassist. Kui siis kringilkujuline sünnipäev lähedale jõudis, tuletas ta lõpuks isale meelde ammu antud lubaduse. Noh, ja siis ei jäänudki muud üle, kui kass leida.
Kahjuks elas Liisu meiega täpselt nii mitu aastat, kui see Mari kassisünnipäev. Maks ütles üles. Oli selline armas ja oma ja esimene. Teine kass tuli üsna kohe sabas, kuid temagi ei elanud kauem kui kaheksa aastat. Süda ütles ootamatult üles.
Mõlema kassi jaoks oli olemas kõrge liivakast, kuhu nad pääsesid kaane sisse lõigatud augu kaudu. Hoidis natuke liivad koomal. Sama kast läks kasutusse, kui saime Mango, kes praeguseks küll hoopis Kirke juures. Ning nüüd on meil Ukko, kes esialgu ka sama kasti kasutas, aga siis sain aru, et plastkastid võivad toredad olla, kuid need võtavad üsna kõvasti lõhna külge. Uurisin natuke, mis aitaks, ning leidsin soovituse metallkasti kasutada. Lihtsam puhastada, ning “aroomivaba”. Ainult… meie Ukkole meeldib natuke kõrgelt pissida, üle ääre ja ühes kindlas nurgas. Järgmine lahendus oli osta suurem plastkast, mille sisse läks metallkast. Kui juhtub õnnetus, saab kohe puhtaks teha. Lisaks hoidis liiva ka natuke koomal. Proovisin esialgu küll ka mingit plastikut serva peale ette panna, aga selle oleks võinud kohe ära unustada.
Mul käis külalisi, kes ütlesid, et täiesti kummaline, kuidas kassi lõhna pole tunda. Ise muidugi sees elades, ei tarvitse alati enam oma imelikust koduhõngust aru saada. Nii et justkui kõik hästi, aga olin ikka rahutu. Ühel hetkel ei tahtnud ma enam seda kasti toanurgas näha. Muidugi oleks võinud kogu kupatuse keldrikorrusele viia, aga meil on nüüd tihtipeale uks kinni, eriti veel kui Mari all ei tööta. Ta ei taha, et kass saaks töötuppa arvutite kallale pahandust tegema minna. Ausalt öeldes kipub ka liivakasti puhastamine pisut meelest minema, kui see natuke eraldi pandud on.
Nii ma siis ühel päeval pikutasin diivanil, ning mõtlesin, mida võiks ette võtta. On olemas mööblit, mis just sellel otstarbel valmis ehitatud, aga ükski neist ei meeldinud. Järgmisena vaatasin, kas saaksin hoopis mõne madala puhvetimoodi asjanduse, kus sahtleid ja riiuleid muu kraami äramahutamiseks. Ning leidsingi ühe, mis meil parasjagu akna alla mahub (vasakul pool kaks ust, mille taga üks riiul, keskel veel üks uks riiuliga, ning paremat kätt kolm sahtlit). Mul oli küll juba kõrge laud seal ees, aga olin valmis sellest loobuma. Aosom internetipoest tellisingi lõpuks ühe, mis minu meelest võiks just see õige olla (Wayfair on teine, mida olen IKEA kõrval kodusisustuseks kasutanud, jah, vaatasin ka IKEA võimalusi, kuid ükski ei meeldinud). Pean veel siinjuures ütlema, et vanasti põdesin üsna palju, kui mööbel samast puust või enamvähem samas stiilis polnud. Nüüd on päris ükskõik. Ainult tumedat ma majja ei taha. See mulle kohe üldse ei meeldi.
Mõte oli vasakpoolsete uste taha liivakast peita. Kuna mulle meeldis, kuidas kass siseneks oma liivakasti ülevaltpoolt (nagu meil see vana kõrge plastkast oli), siis riiul sobis imehästi, kuhu auk sisse saagida. Ainuke mure oli, kuidas kass nii kõrgele saab. Mõtlesin, kas pean mingi platvormi vasakule poole tekitama, sinna, kuhu sissepääsu augu teeks. Üldiselt läks kõik enam-vähem hästi. Kuigi aukude servad on nii nagu on. Riiuli oskasin kahjuks pooleks lõigata, sest… saepuruplaat. Tegi hirmus pahaseks küll. Parandasin ära, kuid tegelikult tahaks asendada uue riiuliga, millel palju väiksem avaus. Parasjagu nii, et kass oma asjatoimetusi mahuks tegema. Eks ma jõuan kunagi sinnamaani.
Sissepääsu lahendasin nõnda, et panin ühe väikese kasti kapi otsaküljele, kasti sisse läks liivakott. Nii et see sai ka peitu. Mul on veel üks pingike seal ees, kuigi päriselt vaja pole. Ning vaip, mis püüab liiva kinni. Pean ütlema, et põrand on palju puhtam. Õieti on meil “liiva” asemel mingi segu, mis on tehtud kookoskoortest.
Ukko leidis kohe uue koha üles. Ei teagi, kuidas neil see nina nõnda seatud on. Esialgu tõstsin küll igaks sisse, aga peale seda polnud üldse küsimustki. Kuigi nad on nii uudishimulikud, et oleks vist ilma minu abitagi uurima läinud.
Ainuke asi, et ma pidin ikkagi uue roostevabast terasest liivakasti ostma, natuke kõrgemate servadega. Mis ikkagi polnud parim lahendus. Selle peal on plastikust pikendus, ning kahjuks jääb ikka väike vahe sisse, kust piss läbi võib tulla. Peale seda, kui olin paar korda pesnud ja puhastanud kappi, kaalusin suurema plastkasti muretsemist, kuhu mahuks metallkast, ning siis hoopis küpsetusplaadi alla panemist. Toomas tuli selle lahendusega välja. Ning kui järgmisel päeval Costcosse minnes vaatas just üks selline suur ahjuplaat vastu, siis lahendasin selle mure ka ära. Palju lihtsam pesta, kui midagi vahelt läbi lähebki. Ja kapp jääb rikkumata. Mul on küll plastikaitse põhja peal, aga vedelik võib igale poole minna. Ühel korral jõudis isegi põrandale 😕
Hetkel pole mul ilusamaid pilte lisada. Õmblusmasin ja juhtmete pundar ikka laual, tegelikult veel hullemgi praegu, sest Mari teeb endale Halloweeni jaoks kostüümi. Niipea kui maja puhtam ja korras, siis klõpsan veel mõne pildi 😊