Keeltest ja keelte õppimisest liiga suvises Torontos ja muud juttu ka

Sel nädalal jõudis lõpuks sügisest jahedust kohale, kuigi ainult mõneks päevaks. Siis olime jälle suvekuumuse sees, niiskusindeksiga 30C. Läksin oma pisikese hoolealusega mänguväljakule, sest soojaga ikka parem liugu lasta ja liiva sees mängida. Minu jaoks tuttav koht, sest juba tüdruku suure õega seal päris palju käidud. Samas siis olin vaid kord või kaks nädalas, nii et polnud just tihe külaline. Seekord on mul tekkinud mingi grupp kohalikke emasid-isasid ja hoidjaid, keda juba tean. Nüüd sain tuttavaks Britneyga. Noore mustanahalise naisega, kes tegeleb joogaga ja korraldab mingeid sessioone enese tervise parandamiseks. Käib tihti Mehhikos, ning vabal ajal aitab sõbranna pooleteist aastast poega hoida. Tema pöördus õieti minu poole, sest uuris, mis keeles me räägime. Eesti peale nimetas, et teab kedagi, kelle nimi on Estonia. Minu jaoks esimene kord meie riiki nimena kuulda. Huvitav, kuidas kellelgi tuleks selline asi pähe. Vestlesime veel keeltest, kuidas Kanadas elades võiks prantsuse keelt osata. Olen nüüd oma 9-aastase kõrvalt proovinud prantsuse keele uute sõnadega järge pidada. Nad hakkasid nüüd neljandas klassis seda viimaks õppima. Ikkagi teine riigikeel. Lisaks olen aasta jagu Duolingos hispaania keelega silmitsi seisnud. Kuigi pean tunnistama, et kuigi saan päris paljust aru, siis ma ei kujuta ette, et suudaksin vestelda. Igal juhul tundus temalegi, et hispaania keele oskus tuleks kasuks ära, just tema Mehhikos käikude pärast. Sõber on kutsunud teda ka Rootsi külla, kuid siiani on ta seda edasi lükanud. Nüüd arvas, et äkki siiski peaks. Sest ma kiitsin Rootsit 😊 Ja rääkisin kui looduslähedased on eestlased. Et Eesti jääb siis kohe ka sinna naabrusesse, kus tasub ära käia 😊

Keelte osas olen mõelnud inglise keele peale Eestis. Kui palju seda kasutatakse oma igapäevases kõnes. Keegi ütles, et noored peavad vahel terved vestlused inglise keeles maha. Kuulan taskuhäälinguid ja intervjuusid, ning ei jõua ära imestada, kui kergelt lipsavad kõnesse inglisekeelsed sõnad või väljendid. Isegi natuke vanematel (appi! isegi üks 75-aastane naisterahvas kasutas mingit inglisekeelset ütelust). Selle kõrval pean ütlema, et kuigi ma elan inglisekeelses keskkonnas, siis on eesti keel mul siiski üsna puhas. Vahel harva poetan midagi oma kõnesse. Isegi tüdrukud proovivad mul kõike eesti keeles öelda, kuigi vahel toimub naljakaid inglise keele sõnade eesti keelde mugandamisi. Või nad küsivad üle, kuidas midagi eesti keeles on. Vahel võib samas juhtuda, et nad siiski mingil põhjusel lülituvad inglise keele peale, mis ei tähenda, et ma sama teeks :-) Kõige naljakam, et olen märganud seda just Mariga, kelle keel tegelikult palju parem võrreldes Kirkega.

Olen ka mõelnud, kui erinevad olime meie kunagi kasvades vene keele keskel. Me ju läksime küll kergesti vene keele peale üle, kuid ma ei kujuta ette, et eestlased oleks vene keeles omavahel vestlema kukkunud. Isegi sõnavara, mis meil võis kasutuses olla, oli üsna piiratud (davai, pakaa tulevad meelde, kuigi ise hoidusin kramplikult isegi nendest eemale; samas oli mu vene keel üsna hea, nii et olin süüdi selles, et lülitusin küll kergesti ümber). Ma jätan laensõnad välja, sest see toimib iga keele juures mitut pidi. Niisama natuke heietamist siin. Lihtsalt huvitav näha, kui kergelt me oleme inglise keele omaks võtnud. Aga tegelikult ei saa me ju sellistele muutustele kätt ette panna. Ning kui vaadata tagasi inimkonna pikale ajaloole, siis keeled on alati olnud pidevas muutumises, pluss neid võis mingil keelte kõrghetkel ei teagi kui palju olemas olla. Mõelda, kui mitu murret meil ainuüksi eesti keeleski on.

Selle kõrval on aga samas nii lahe näha neid, kes otsustavad ette võtta meie imeliku keele. Teadmata isegi, kui vähe või palju seda keelt räägitakse (Mari Kalifornia sõber näiteks). Kui Mari kunagi kutsus oma sõpru Toronto Ülikoolis eesti keelt õppima, siis ühe sai ta ju kampa. Poola juurtega noormehe, kel päris head teadmised nüüdseks kujunenud. Eelmises postituses nimetasin “Minu Kanada” kokkuvõtet, mille Epp Petrone kirjutas. Ja unustasin nimetamast, et parasjagu siis, kui Epp minuga ühendust võttis (küsis, kas see, mis kirjutas, kõlab ikka õige), siis tüdrukud olid ju oma sõpradega meie juures, ning seesama poolakas küsis, kas ta võiks laenata mu eestikeelset raamatut, mida riiulis märkas. Kuna mul on veel mõni eksemplar olemas, siis kinkisin hoopis selle talle koos autogrammiga. Mispeale oli selgelt näha, kui hea meel tal oli, ning isegi paar sõpra kadedalt arvasid, et nemad tahaks ka. Nüüd võib aga Addy rahulikult minu kirjutise läbi lugeda ja märkmeid teha, kui vaja 😊 Kindlasti küsin järgmisel korral, kuidas lugemine läheb.

Mõtlesin, et kõigi imelike uudiste vahel võiks olla positiivsemaks Kanada ühe investori tegevus Eestis. Ja mitte lihtsalt Eestis vaid Narvas, kus avati haruldaste muldmetallide püsimagnettehas. Selle taga Kanada ettevõte Neo Performance. Tegelikult on neil Sillamäelgi oma metallurgia – ja keemiatööstusettevõte NPM Silmet OÜ. Üks suurimaid kõrgtehnoloogia-ettevõtteid Eestis ning haruldaste muldmetallide tootjaid Euroopas. Otsus tehti pool aastat pärast veebruarisündmusi Ukrainas kolm aastat tagasi. Mis näitab, et neil usaldus Nato osas ja usk, et ikka pikemalt saab tootmist jätkata. Kuigi eks vahel tule küll mõru maik suhu, kui mõelda, millised naabrid meil on. Vanasti oleks öelnud, et ainult Eesti idanaaber, aga nüüd on Kanadalgi tänu lõunanaabrite juhile (juhtidele) selline tunne, et kas me peame hakkama mingil hetkel usa põgenikke vastu võtma. Millise riigi juht tahab oma riiki sõda?! Mis imelik arvamine on see, et teatud linnad ja rajoonid (mis pole vabariiklased) peaks ette võtma kui katsetussõjatander?! Vaatan ja mõtlen, kas tõesti käibki nii lihtsalt ühe inimese diktaatoriks muutumine, kui rahvast lollitatakse ning üha enam surutakse vastase suu kinni. Mida arvata ka 100% maksudest väljamaal vändatud filmide peale. Et tavaline ameeriklane istuks omas mullis ja ei näeks, mis mujal toimub. Khm-khm... Nüüd oskasin positiivse kuidagi negatiivseks muuta. Kuigi ise tahan mõelda, et ma pole liiga negatiivne 😉 Või õieti ma kordan küll imelikke asju, mis ilmas hetkel toimub, kuid samas on mul südames mingi väike usk, et kõik läheb lõpuks hästi. Mõnes osas olen ka hakanud lihtsalt silmi kinni pigistama. Ja lootma kõige parema peale, sest lihtsalt ei jaksa enam pidevalt ette muretseda ning kaasa nutta.

Allpool natuke rohkem pilte seekord. Suur soe on vist mitmed liblikad ikka paigale sundinud, kuigi peaksid juba lõuna poole lendama. Nad ju kogunevad mingis Lõuna-Ameerika kindlas kohas. - Sügisvärvid on väljas, ja mul on alati selline eriliselt soe tunne, kui näen tavalisi lihtsaid lilli, mis meilgi aasadel kasvavad. Ja siis on lilled, mida vaadates mõtlen ema peale, sest ta istutas neid alati aeda. - Vaene väike varblane jäi meil ukse juures lõksu ja ei osanud ära lennata. Sain siis teda pildistada. - Kirke käis esimest korda juuskuri juures enda juukseid värvimas. Siiani on ise katsetanud. Minu meelest väga ilus tulemus. Ta ise oli väga rahul. Ja siis väike patsike mu kahesele neiukesele. - Meil siin tänavatel kasvab siin seal puu, mille viljad on parasjagu õuna suurused, aga on hoopis Põhja-Ameerika must kreeke pähkel. Seekord korjasin ühe kaasa ja proovin siis lahti ka kangutada. Eks annan teada, kuidas maitseb. Pidi söödava olema. Kui mul noored koos, siis tellime vahel pizzat, enamasti Pizza Hutist, mis küll kahjuks ameerika kompanii (chicken alfredo ja meat lover on meie lemmikud). Samas on just seal meie meelest parim toode. Nii et lohutame end sellega, et vähemalt saavad siinsed kanadalased seal tööd. Pizza Pizza on samas kanadalaste kett. Keegi tõi ka sõõrikuid, kuid ütlen hoiatuseks, kui keegi mõtleb, kui head need võiks olla, et tegelikult pole. Isegi noored ei söönud ära, ning lõpuks pidin osa komposti viskama. Küpsetasin ka hulga haputaignast saiakesi, mis enamuses sügavkülma läksid. Kõige paremal pool keskel on pilt kooliõpilasest, kel seljas oranzh särk, sest meil oli vahepeal ka tõe ja lepitamise päev. Kui me mõtleme põliselanikele ja kuidas nad on pidanud kannatama. Sellest peaksin veel eraldi natuke kirjutama. - Pühapäeval hästi soe ilm ja minu tüdrukud läksid Mari sportautoga linnast välja sügist otsima. Suuremal pildil on koerajalutaja, mis ikka endiselt minu meelest üks parimaid töökohti. Pealegi AI ei saa vist seda üle võtta :D - Kaneelikukli päev oli ka, samal ajal, kui saiakesi tegin, kasutasin osa tainast nende jaoks. Tulid väga head. Ei pea tainas magus olema. Ja haputainas sobib ka. - Üks pilt Tomist, kui ta suviselt sooja ilmaga aias raamatut loeb. Mõni võib mõelda, et appi! kuidas ma küll saan koos olla (järgmisel aastal 40 aastat) sellise inimesega, kellele vahel meeldib teisi provotseerida, aga ta teab, et minuga ei tule sellised asjad üldsegi välja😜Mõnikord jõuan ikka vahele ka hüpata, et ta end tagasi hoiaks 😉 Tegelikult on tal väga hea süda ning ta hoolib päris palju teistest, isegi kui see alati välja ei paista. Ma ei teagi, mis komme tal vahel justkui macho hoiak võtta. - Viimane foto oli päris naljakas, sest mängisime väikese neiuga Snapchati erinevate filtritega, ning äkki olime kahekesi kaks printsessi valmis.