Kirke sünnipäevanädal

Ja lennusaatjate poolepäevane streik

Ja nõnda need tüdrukud mul kümne päevase vahega sündisid, pluss muidugi kaks aastat 😊 Seekord olid nad siis mõlema sünnipäeva ajal hoopis Jaapanis. Mis nende elus tegelikult väga olulisel kohal karate pärast. Kirke mõtles ka kunagi, et läheb sinna inglise keelt õpetama, aga siis sai ta tööd ja muu elu tuli vahele. Nii nagu Marigi mõtles, et kui siin midagi kohe ei leia, siis kasutab võimalust ning läheb hoopis Eestisse natukeseks. Muidugi võib natukesest kergesti ka väga pikk aega saada. Tean juba omast käest liigagi hästi seda. Kirkest on paar tema jagatud fotot allpool.

Laupäeval pidid nad Torontosse tagasi jõudma, aga tänu Air Canada lennusaatjate streigile, tekkis üha kindlamalt teadmine, et suure tõenäosusega tühistatakse lend. Streik pidi just nende lennupäeval algama. Kui isegi reede õhtuks lend veel olemas, siis nädala lõpuks on kõik lennukid õhust alla toodud. Lootsime veel ikka viimase minutini, et valitsus astub vahele. Minu jaoks reede hommikul teatas Mari, et nad ei saa check-in teha, mis sest, et Air Canada lehel oli lend täiesti olemas ja justkui valmis välja lendama. Natuke hiljem oli tulnud email, et lend siiski tühistatud ja nad otsivad asenduslennu. Järgmisena tuli juba uus email, et nad otsisid, aga midagi ei leidnud. Soovitati raha tagasi küsida lennu osa eest, mis ei toimu, mis tähendab, et lennuliin pühib käed sinust puhtaks, ning võid rõõmuga mitu korda kallima pileti oma taskust kinni maksta. Kui tahad ikka lennata. Neil oli ka number antud, kui reisija on paindlikum lennukuupäevade osas.

Kuna tüdrukud ei võtnud kunagi Jaapani telefoninumbrit, neil oli ainult internetiplaan, siis helistamine natuke keerulisem. Pluss nende jaoks oli juba öö saabunud. Otsustasin, et proovin huvi pärast ise helistada. Loomulikult ei saanud ma inimest telefoni otsa. Automaatvastaja suunas sind nagu ikka kõigepealt keelt valima (oleme ju kakskeelne riik) ning järgmisena küsis, kas tegemist on “käimasoleva segadusega” - disruption - või midagi muud. Kui valisin esimese variandi, siis peale mitmeid teateid öeldi, et kõik info on veebilehel, ning kõne katkestati. Kui proovisin teist teed minna, ja valida enda meelest loogilise asja, mis kajastab praegust olukorda, katkes kõne samamoodi. Mari oli samas leidnud kellegi soovituse kohe öelda, et soovid oma lendu muuta (jah, sa võid masinaga ka rääkida, peaasi, et hästi selgelt kõike ütled). Mis töötas. Ainult, et siis äkki hakkas Air Canada telefonivastaja targalt mind nimepidi kutsuma. Sain aru, et mu number on ühendatud nende lennupunktide plaaniga. Nii et kärmelt otsisin, kuidas telefoni varjata. Meil on olemas võimalus telefoni ette teatud märk ja kaks numbrit panna, aga kuna tegemist on Põhja-Ameerika tollivaba Air Canada liiniga, siis polnud sellest kasu.

Olin samal ajal lapsi hoidmas, nii et pidin vahepeal nendega tegelema. Käisime poes ja panin väiksema tuttu. Mari oli küll öelnud, et ootame tema jaoks hommikuni ja eks siis vaatavad, mis edasi. Aga mina mõtlesin, et nii ka ei saa. Mida aeg edasi seda rohkem lende tühistatakse ja üha raskem on leida midagi muud (nad alustasid juba osade neljapäevaste lendude tühistamist). Nii palju kui lugesin, eriti ühest lennuprobleemide FB grupist, oli vaja kindlasti läbi AC saada uus lend. Sest see on nende kohustus, kui ise tühistavad, reisija sihtpunkti toimetada. Teine võimalus oleks olnud pilet ikkagi hingehinna eest osta (mõned ulatusid juba üle 10 tuhande, pluss niipea kui panid kirja, et kolm reisijat, siis kerkis samamoodi hind), ja siis pärast proovida raha Air Canada käest tagasi saada (ka kohtusse minna kui vaja, aga milline tüli!). Meie eeliseks oli see, et tühistamine toimus enne streigi tegelikku algust. Tundub, et kusagil on peenes kirjas, kuidas streigi puhul neilt vastutus kaob. Nad lihtsalt maksavad tagasi ja ongi kõik.

Igal juhul sain uuesti AC liinile, kus meeshääl hoiatas pikast ooteajast (umbes kolm tundi). Vahepeal lugesin küll, et mõni on lausa kuus tundi pidanud kannatlikult ootama, aga see tundus ikka üsna absurdne. Mõni kurtis, et olid küll liinil, aga mitu korda katkestati kõne. Mina panin kõlari peale, ning tuba täitis mingi selline üsna tüütu “liftimuusika”. Iga natukese aja tagant oli väike paus, mis pani südame kiiremini põksuma, kas tõesti saan nüüd rääkida või kas tõesti katkestati. Suuremale lapsele (kes parasjagu mingeid ülesandeid lahendas Eestist toodud raamatukeses) hakkas asi nalja tegema, kui ma väga ootusrikkalt kuulatama jäin. Et hetk hiljem jälle sama muusikat “nautida”. Õieti olin umbes kolme esimese tunni jooksul üsna rahulik ja ei pannud eriti seda tähele. Aga kusagil nelja ja viie tunni vahel läksin juba ärevamaks. Sest pidin ju varsti koju ka hakkama minema. Ja mul polnud üldsegi tahtmist nii pikka ootamist katkestada ning kodus uuesti alustada. Teadsin, et metroos kaob suure tõenäosusega ühendus. Vanasti oli see 100% kindlustatud, nüüd on olukord siiski natuke paremaks läinud.

Vahepeal jõudis väiksem laps oma lõunatudist ärgata ja sain neile süüa ette anda. Telefon oli pidevalt mul kaasas. Et ma midagi maha ei magaks lubasin neil multikaid vaadata. Eriolukord ju! Parem kui nad vaikselt on. Sest tegelikult katkes mul üks kõne sellepärast, et kahene mingi küsimuse peale midagi karjus, mis tundus neile vist “NO!”.

Lõpuks jõudsid vanemad koju. Otsustasin kohapeal, et ma ei lähe metroo peale, vaid jalutan telefon kõrva ääres nii kaugele kui vaja. Mis see siis mul ära ole, ainult 9km, mida tegelikult mitu korda käinud. Ainuke negatiivne osa oli liiga soe ilm. Jõudsin jalutada umbes viis minutit, ja hakkasin just natuke paremini telefoni sättima, kui kuulsin, et keegi räägib minuga (ei tahtnud kõrvaklappe kasutada, sest millegipärast ei ole mikrofon alati kõige parem ja selgem, liiga palju ümbruse hääli tuleb ka läbi). Kõndisin suure tänava pealt kõrvaltänavale ja sättisin end kirikumüürile istuma.

Ooteaega oli selleks ajaks kulunudki peaaegu kuus tundi. Järgmise kaheteist ja poole minuti jooksul saime aga asjad juba kõik korda. Ma muidugi ei öelnud kordagi, et ma ühe reisija ema olen, ja tegelikult imestasin, kui varmalt see ilmselt Aasia juurtega noormees mind aitas, selle asemel et kõigepealt kindlaks teha, kas olen ikka õige isik (mis üsna tavaline). Samas pole keelatud teise eest helistada, aga sellises olukorras oleks pidanud Mari ka kusagil seda kinnitama. Tema oli aga alles ärkamas (vahe Jaapaniga 11 tundi). Ja ma ei kujuta ette, kuidas oleksin saanud ta kaasa haarata, kui ainult oma telefonil olin. Sain ta samas õnneks Discordi kaudu kätte. Oli vaja üle vaadata, kas kinnitusemailid tulid. Uus lend polnud muidugi otselend nagu originaalne, kus 12 tunniga oledki kodus, vaid üle Detroidi, kuhu lennatakse ka umbes 12 tundi, aga seal tuleb järgmist tunniajast lendu oodata kuus tundi. Mis seals ikka! Iseenesest võiks nad ju rentida auto ja sõita nelja ja poole tunniga Torontosse, kuid ma arvan, et lõpuks oleks ikkagi sama kuus tundi kergelt käest läinud.

Pean ütlema, et AC teenindaja oli väga kena. Teadsin juba ette, et ma ei hakka temaga õiendama ja oma frustratsiooni tema peal välja valama. Ilmselt on ta juba saanud ja saab järgmiste päevade jooksul seda rohkem kui küllaga. Olen ise nii pikalt teenindaja olnud, et tean üsna hästi, milline on “hea klient”, kelle jaoks tehakse isegi rohkem kui võiksid oodata. Nõnda oli mu esimene lause talle tänuavaldus, et ta vastas. Nimetasin ka, kui kahju mul on, millega nad praegu peavad tegelema. Aga tema vastas stoiliselt: It is as it is! Kuna olime enne Mariga arutanud, kui paindlikud võiks olla, siis esiteks pakkusin välja ka esmaspäeva tagasilennuks (viimases hädas oleks kolmapäev ka sobinud, aga olin selles osas vait), ning kuna tegelesin tegelikult kolme piletiga, tüdrukute ja nende sõbra omaga, siis oli sõber Chris valmis ka eraldi lendama. Noormees telefoni otsas kinnitas samas, et annab oma parima, et ühisele lennule saaksime. Küsis veel üle, kas USA kaudu lend sobib.

Eks ma natuke mängisin üle oma suurt muret ja olin pisut kui “damsel in distress”, aga vahel on see päris hea taktika. Sest inimesed üldiselt tahavad teisi aidata, kui näitad, et abi vajad. Kui keegi tuleb kurjalt midagi nõudma, siis neil on näiteks väga lihtne teatada, et ei saa midagi teha või kõne lihtsalt katkestada. Jäingi just mõtlema, kas need üksikud, kes just seda kurtsid, läksid natuke üle võlli. Minu puhul oli ta hästi kannatlik ja tahtis ikka kindlaks teha, et olin kolm emaili saanud ja et olin ka need avanud. Alles siis ütlesime head aega.

Ma ei oskagi kirjeldada, milline kergendus mind valdas. Nagu oleks ei tea millega hakkama saanud. Tüdrukud olid nii väga tänulikud. Nad oleks alles nüüd asjaga tegelema hakanud. Kaugekõne ja kuus või seitse tundi ootamist oleks tähendanud ei teagi kui suurt telefoniarvet. Nad oleks võinud ehk proovida leida võimalust Jaapani AC numbril kedagi kätte saada, või siis sõita lennujaama ja loota sealt lahendus leida. Mitmelt poolt jagasid mõned kogemusi, kuidas siis lennujaamas mitu tundi järjekorras seisti. Õhtul lugesin veel kogu olukorra kohta, ning keegi kirjutas, et oli läbi Air Canada FB messengeri saanud inimesega ühendust. Selle peale ei osanud ma tullagi. Lõpp hea, kõik hea! siiski. Ja milleks me üks pere siis lõpuks oleme, kui mitte üksteist hädas ei aita. Küll need lapsed jõuavad veel meie pärast tuhat ja sada asja ära teha, kui aeg käes 😉

Meie reisisellid olid õnneks saanud pikendada AirBnb ööbimist kahe päeva võrra. Ja siis tuli mul äkki meelde, kuidas olin aidanud Kirkele reisikindlustust osta ja pannud kirja tagasilennu ajaks 18.august. Ta peabki nüüd vaatama, kas sealt on võimalik mingit kompensatsiooni saada. Kuigi esimeses järjekorras peavad nad proovima Air Canadale arve esitada. Sest kui rahvusvaheline lend hilineb lennuliini süü pärast, siis saaks vähemalt öömaja ja isegi kaotatud palka nende käest nõuda. Eks me näe.

Helistasin kohe Toomasele ja oma sõbrannale siin. Viimane ütles, et peaaegu poleks vastanud, sest tundmatu number tuli üles. Ah, kui hea, et meelde tuletas. Pidin selle tagasi vahetama 😊 Mis võttis moment, sest ma juba unustasin, kus seda enne teinud olin.

Aga kui nüüd streigi juurde tagasi tulla, siis põhimõtteliselt tahetakse muidugi kõrgemat palka, sest senine palgatõus ei käi üldse ajaga kaasas. Eriti nende jaoks, kes alles lühemat aega lennuliiniga töötanud. Kõige imelikum on aga Põhja-Ameerika komme oma lennusaatjatele maksta ainult lennutundide eest. Umbes nõnda, kui ma näiteks tulen tööle tund aega varem, et kõik panga avamiseks valmis panna, ja ma selle tunni eest makstud ei saa. Väidetavalt olevat lisaks veel mingeid toetusi, seda muidugi AC korporatsiooni poolt esitatuna. Aga ma olen selle osaga varem isiklikult kokku puutunud, ja pean ütlema, et kui need võivad esimesel pilgul sellised päris head tunduda, siis natuke süvenedes oleks ikka parem, kui mulle palk kätte makstakse ja selline, mis ikka natuke igal aastal tõuseb. Näiteks oli meil pikka aega väike lisaraha selle eest, kui me päeva jooksul pikalt töötasime ja vahepeal väljas söömas käisime. Teoreetiliselt pidi see raha maksma toidu kinni, aga mida aeg edasi, siis summa ei tõusnud, samal ajal kui hinnad juba ei tea kuhu ulatusid. Paberil võivad asjad palju paremad välja näha kui tegelikkuses.

Uurisin ka näiteks, kuidas Euroopa lennusaatjad tasustatud, ning üldine on ikkagi põhitasu, ning lisatasuna on siis lennutunnid, pluss veel nipet näpet. Peab ikkagi meeles pidama, et keegi midagi niisama kergesti sulle ei anna, kui seda nõudma ei hakka. Mõnikord ka selle hinnaga, et teistel olukord hetkeks ebamugav. Väga paljud reisijad (ka hätta jäänud) näitavad toetust lennusaatjatele ning pigem ollakse korporatsiooni peale kurjad. Eriti veel, kui nende CEO teenib aastas üle 12 miljoni. Streik ei kestnud poolt päevagi, kui valitsus nõudis kõik tagasi tööle. Mis mind natuke pahandas, sest kui juba seda plaanisid, siis teinud kohe. Teisalt on valitsuse vahelesegamine alati natuke mõru maiguga, sest ega sealt alati head nahka välja ei tule. Just nendele, kes oma nõudmisi esitavad.

Ja nõnda see nädal meil otsa saigi! Esmaspäeva õhtuks ootame siis tüdrukuid tagasi! Ja ootame ka pisut jahedamat ilma :-) Eelmise postituse juures oli küsitlus, mis ei tarvitsenud hästi töötada, aga tundub, et Bullerby ja Blomkvist tulid üsna võrdselt sealt välja. Allpool on näha ka juba Halloweeni kaunistust, mis Costcos müügil. Kui väikeste tüdrukutega poes olime, siis suurem ütles, ah, juba halloweeni kommid, ning polnud üldsegi vaimustuses.