Kivikõvad seinad ja vandenõuteooriad

Esimene koolinädal saigi otsa. Tundub, et mu pisipreili on kenasti paigas. Neljandas klassis, kus ka mõned viienda klassi õpilased. Sellest ajast, kui minu tüdrukud koolis käisid, tundub, et see kahe klassi kokku liitmine on üha tavalisemaks saanud. Ma ei teagi, mis põhjuseks. Kas mõnes aastakäigus on nii vähe lapsi, et ei tasu eraldi klassi pidada. Aga samas tundub, et siiani on kõik klassid olnud kahes vanuses. Mari-Kirke ajast mäletan vähemalt ühte korda, kui see kõne all oli. Kuigi ma pole kindel, kas kumbki sellisesse klassi sattus. Kuna siin on koolid kõik ikka elukohajärgsed, siis kes teab, ehk ongi nii, et lapsi võib mõnel pool vähemaks jääda. Niikuinii vananeb ju meiegi ühiskond siin kiires taktis. Ainult immigratsioon on hoidnud meid pinna peal. Kuigi nüüd on nad sedagi pisut tagasi tõmmanud, sest ega see majandus vist kusagil väga ei õitse. Kui Eestis kurdetakse hindade üle, siis ma võiks siin ka erilise lugulaulu kuuldvale lasta. Mõne asja puhul ei taha enam silmi uskuda, kui kalliks see läinud on. Nüüd hoian silma peal, kui või kusagil natuke odavam, siis torkan sügavkülma. Kuidas ma ilma selleta küpsetada saan 😉

Tegime siin tüdrukutega ühe IKEA käigu. Kirkel tahtis riiulit osta ja minule meeldib alati seal niisama kolada, ning Mari sööb hea meelega lihapalle. Õieti läksime kõik koos sööma. Seekord ostsin endale tassi teed, sest kohv ja tee käib poe „pereliikmetele“ tasuta juurde. Aga kui lootsin mõne teepaki leida, kus joogis asusid, siis peale sooja vee polnud seal midagi. Kui küsisin kassapidajalt, siis ta otsis kusagilt sahtlist pakikese välja. Nagu mingi eriline salakaup või midagi, mida ainult jaopärast jagatakse. Väga võimalik, et välja pannes kaovad need kiiremini kui mis nad tegelikkuses müüvad. Nii kerge neid ju taskusse torgata.

Riiulid me saime, pluss lisaks veel mõne asja. Kirkel ostis kena laia ava ja korgiga pudeli, sest tal tekkinud idee chaid teha. Ma küll ütlesin, et see on ju tavaline tee, sest nii mõneski keeles on ju chai tee. Aga temal olevat mingi retsept, kuhu tuleb lisada mustale teele lisaks kardemoni, vürtsi, kaneeli jne. Siis hoiad seda lahust külmkapis ning valad kuumale veele või piimale. Ei teagi, kust tal see idee tuli. Samas käis just Jaapanis, ning tal hulgaliselt Aasia sõpru. P.S. Sain just teada, et tema hea gümnaasiumiaegne korealasest sõbranna teeb seda. Sõbranna ise elab ühe vene juurtega noormehega, kes olnud natuke mures, kui minu juurest kord läbi astusid. Kuulnud, et oskan vene keelt, oli mures, et hakkan vene keeles temaga rääkima. Aga tema keel on väga-väga roostes 😊 Ma jätsin vaese poisi rahule.

Aga riiulitega tekkis meil väike probleem, sest see sein, kuhu ta neid tahtis, osutus igat sorti puuridest palju kõvemaks. Mille üle peaks tegelikult rõõmustama, sest kui elada viieteistkümnendal korrusel, siis on hea teada, et seinad kergelt kokku ei kuku. Õnneks tuli Toomas appi, ning peale mitme vandesõna lendulaskmist ja paari korra kodust käimist (hea, et me lähedal elame), saime need seina. Vahepeal käis keegi korteris ukse taga koputamas. Vist. Aga mul polnud tahtmist kellegagi arutada riiulite ja seinte teema üle. Pärast mõtlesime, et äkki on seal mingid reeglid, mille järgi ei tohi pühapäeviti lärmi teha. Või töömehi kutsuda remonti tegema. Samas oli see ju ainult kahe riiuli ülespanemine.

Kui Toomasega lõpuks koju jõudsime, siis ohkas kallis kaasa raskelt, et ei jõudnudki Costcosse, et sealt vorsti osta (hot dog poola vorstiga). Tal millegipärast selline idee tekkinud juba laupäeval. Aga egas midagi, ütlesin, et pood on ikka veel tund aega lahti, lähme kohale. Seal saime aga rõõmsa üllatuse osaliseks, sest halloweeni asjade kõrvale on nüüd tekkinud ka jõulukaup. Ma siis proovisin koha peal otsustada, kumma üle ma võiks rohkem rõõmustada 😜 Ja läksin ostsin hoopis banaane ja mustikaid.

Õhtul võtsin veel ette kaneelikuklite küpsetamise. Plaanisin muidugi päeval teha, kuid... Mul oli kange tahtmine proovida ühe Rootsis elava ameeriklase - Cecila Tolone - retsepti, sest ta tulemused paistavad ekraani läbi nii head. Tegelikult märkasin kohe, et ma paneks vähem jahu või rohkem piima. Lisasing viimast natuke, kuigi minu enda jaoks vist liiga vähe. Tundub, et jään ikka oma liistude juurde. See tähendab retsepti juurde, mille olen ise kuidagimoodi välja trimminud. Aga seda ameeriklast võib Instas jälgida. Youtube on tal ka. On väljaõppinud pagar, kuid põles läbi, ning töötab kontoris. Hiljuti alustas “laupäevakohvikuga”. Valmistab teatud arvu karpe nelja erineva küpsetisega, ning viib siis need ühte parki kõigile tellijatele (ta siiski piirab, kui mitu karpi müüb). Õieti on ta isa ema rootslane, mis arvestades meie kohalikke kanada-eestlasi, teeb temast täieõigusliku rootslase. Ta ongi juba mitu aastat Rootsis elanud, ning ilmselt peab varsti ka pulmi oma rootslasest peikaga. Mulle ta meeldib. Eriti kui ta rootsi keeles räägib, sest siis saan oma oskusi jälle lihvida. Mida ma niikuinii proovin kogu aeg teha. Näiteks vaatasime siin Toomasega ühte Islandi filmi Soome kanalilt ja panime rootsikeelsed subtiitrid alla 😊

Ja nõnda need kaks puhkepäeva meil käest kadusid. Laupäeval läksime tüdrukutega veel Aasia poodi – T&T. Meie lemmik, sest seal on alati nii palju põnevat, mida uudistada. Ja mõnda asja isegi proovida või kaasa osta. Seekord sain maitsta nende „kuukooki“. Hea oli, et enne mekkisin, sest mul oli kange tahtmine üks karp korvi pista, et saaks teada, mis maitsega nad on. Ei ole midagi erilist, tavaline ubade põhjal tehtud asjandus, mida poe üks osa virnade viisi pakkus. Meist keegi pole eriti nendest vaimustuses olnud. Hetkel on siis mitmes Aasia riigis käimas niinimetatud lõikuspüha, mida kutsutakse kuu festivaliks. Olen neid koogikesi isegi vene poes sügisel näinud. Sealt vist esimest korda nad silma jäidki. Karp oli nii kena, et oleks peaaegu ainult sellepärast ühe ära ostnud. Aga õnneks tuli mõistus ikka kohale, või äkki oli minu kord kassa juures maksta. Ei mäletagi 😉

Sel nädalal keeras meil ka ilm kenasti jahedamaks. Just siis kui Eesti kuumalaine käes vaevles. Kuigi ma ei tea, kui palju eestlased just sooja üle kurdavad. Saime ikka päris korraliku tuule kaela. Nägin, et korterimaja admin oli saatnud hoiatuse, et kõik lahtised esemed tuleks rõdudelt ära korjata. Toomas jõudis ka muretseda, et äkki on auto roolisüsteemil midagi viga. Aga tal tööle sõites üks teelõik otse järvelt puhuvate tuultele valla, mis siis võivad päris korralikult autot raputada. Olen isegi seda just seal kogenud, kuidas tasub roolist kõvasti kinni hoida, et ära ei lendaks. Või õieti, et autot kõrvale ei veaks.

Jõudsin ka viimaks valmis tüdrukutelt Jaapanist toodud palstikust 3D siilipusle. Nad teavad, et olen siilidest väga vaimustuses. Esialgu vaatasin, et pean oma peaga välja nuputama, kuidas ja kuhu tükid täpselt lähevad, ning seadsin juba mõttes mingeid tähtaegu, millal lõpetan. Näiteks jõuludeks või äkki hoopis veebruariks 😊 Siis aga sain äkki aru, et leheke, kuhu kõik tükid olid joonistatud, oli hoopis juhend, kuidas tegutseda. See tähendab, pidin täpselt selles järjekorras neid kokku panema, nagu nad seal kirjas olid. Kindlasti on mõeldud nõnda, et suured pusleentusiastid tahvadki oma peaga kõik ära lahendada. Aga minust pole sellist veel saanud. Ja kardan, et ei saa ka. Igal juhul tulemus tuli päris kena. Välja arvatud apsakas, mille ma kohe alguses tegin ja mida on raske parandada. Vist. Ma ei taha seda lahti lammutada ning otsast alata.

Kanada uudistest ei teagi kohe mida kirjutada. Lõunamaa kloun teatas vist jälle suure suuga, kuidas Kanada lausa anub, et me saaks USA alla tulla. Ma ei tea, kus tema mõtted liiguvad. Vist sealsamas, kus mõnede vandenõuteooriate uskujatel. Olen kuulanud mõnda intervjuud nendega ja mu pähe ei mahu, kuidas inimesed võivad tõemeeli vahel sellist jama suust ajada, et siga ka ei söö. Üks, kes väitis, et kuul pole kunagi käidud, sest selle kohta puuduvad tõestused, ja pealegi, kuidas saab läbi inimesele ohtliku radiatsioonikihi lennata. Mispeale ma mõtlesin, et ma tema asemel kahtkels ka radiatsiooni olemasolus, sest kuidas täpselt see tõestatud on. Teine aga vestleb omal soovil sisalikega, kes tegelikult maailma valitsevad. Ja ta on pealegi nii kena, et saadab meile ohtlikud tegelased surma. Intervjueeria on aga super, sest ta ei vaidle, esitab ainult küsimusi, ning aegajalt torkab vahele, et äkki on mees mingeid seeni söönud. Minu jaoks on need lood kõik justkui kusagilt fantaasiakirjandusest maha vorbitud. Mõni küsib, et miks ma selliste asjade peale aega viidan. Aga mulle meeldib näha maailma mitmest vinklist. Mispeale ma teen oma järeldused. Mis minu meelest minu maailma kõige paremini sobivad 😉