Knit City Torontos, reisid Hiinas ja Jaapanis ning AI kasutamisest

Kana küpsetamisest ka natuke

Talv ei taha üldse kuhugi ära minna. Ühel päeval on soe ja vihmane, järgmisel pean vaatama, kus on soojemad asjad, sest kraadiklaasil -8C ja tuulekülma -16C. Laupäeval käisime koos Mariga suures rohkem äridele/restoranidele mõeldud Costcos ja saime puhast lund taevast alla. Mõned pildid allpool, kus näiteks Nutellat müüakse 3kg purkides ja munadevirnad ootavad ostjaid. Kitse ja lambaliha on elusuuruses pakkumisel. Lammast olen söönud ja pean ütlema, et pole just väga vaimustuses. Kitseliha oleks minu jaoks uudis. Aga üldiselt ei tähenda, kui ei saakski. Liha ma söön, aga mitte just liiga palju. Millegipärast ei taha enam hästi maitseda. Lugesin, et diabeedirohi võib mõjutada maitsemeeli just liha osas, aga minu jaoks tuli see tunne juba enne rohtude söömist. Samas küpsetasin täna kana, mis kõigil keele alla viis. Isegi minul! Lõpuks sain saladuse jälile, kuidas kanarinda valmistada. Kuna ma väga kade pole, siis jagan siin. Tegelikult on päris hea, kui see mul kusagil kirjas ka on.

Valmistasin marinaadi keefirist ja sojakastmest, lisasin juurde või-küüslaugu maitseainet, mis me siin talvel One of a Kind jõululaadalt ostsime. Jäi mõneks tunniks külmakappi. Võtsin veerand tunniks välja, siis paneerisin kergelt jahuga, kuhu olin veel maitseainet lisanud (Dash on selline, kus sibulat, pipart, peterselli, basiilikut ja veel ei tea mida, soola pole; on mul tükk aega seisnud, sest pisut liiga piprane, nii et hea ära kasutada). Nüüd läksid kanad kuuma panni peale, kus mul tavalisest natuke rohkem õli. Mõned minutid kahelt poolt ja ahjupannile. Katsin kergelt hõbepaberiga, ning panin 125C ahju umbes 50 minutiks. Mõõtsin sisetemperatuuri iga 15 minuti järel, aga võib ilmselt peale esimest poolt tundi kontrollida. Peaks tõusma 70C kraadi peale. Ahjust välja ning jäta hetkeks seisma. Tõesti mahlased ja hästi maitsvad. Otsustasime, et võime vist Costco grillkana nüüdsest poodi jätta ja hoopis hakata kanarindu sööma.

Pühapäeval jõudsime Mariga veel Knit City üritusele, kus kõigile kudujatele korraldatud töötubasid ning koha olid ka lõngamüüjad. Muuhulgas ka Koigu Wool (jälgin neid ka Instagramis, kus nad rohkem aktiivsemaks muutunud), mis on ühe eestlase alustatud ettevõte, millega nüüd tegeleb tema tütar ja tütretütar, ning kaasa aitab ka noor vennatütre tütar. Tema oli ka kohal. Mäletan, kui ta neljanda lapsena perre sündis. Kahte vanemat õde olen Eesti Koolis õpetanud. Kolmandaga töötanud päris mitu aastat koos pangas. Kohalik väike eestlaste kogukond 😊 Olen neilt varem lõnga ostnud, aga täna teadsin, et ostan veel, vähemalt kasvõi ühe toki. Sest peab ju “omasid” toetama. Ostsin ka vardad, mis on neljakandilised. Sai kohapeal proovida. Ja tundusid päris head käes, kuidagi kergem oli neid kasutada. Vaatame, kui ma midagi suuremat valmis saan. Siis võin ehk rohkem kogemusi jagada.

Kirke tuli meil laupäeval läbi. Tellisime sushit. Kui allpool tähelepanelikult vaadata, siis üks variant on ristkülikukujuline toode. Mis maitseb kuidagi eriti hästi. Tuunikalaga ja lõhega. Minu uus lemmik! Kirke tutvustas meile juutuuberit - Ludwig - kes praegu rändab koos sõbraga Hiinas. Sõidavad mootorratastel lõunast põhja Mongoolia piirile. Kaasas on telefonid, millel pole internetiühendust, ega navigatsiooni. Mõte on kohale jõuda ainult kohalike abile toetudes. Neil on üsna algelised hiina keele teadmised. Nii et päris naljakaid olukordi tekib, sest hiinlastel ju väga oluline rõhuasetus sõnades ja ma ei teagi, mis veel, sest ühest sõnast võib hoopis midagi muud kergesti saada. Võrreldes tavapäraste reisisaadetega, kus sind viiakse ühe vaatamisväärsuse juurest teise juurde, näed riiki hoopis teise pilgu läbi. Ainuüksi siis, kui nad mööda teed sõidavad, võid jälgida, mis ümbrusesse jääb. Pean ütlema, et Hiina näeb ikka väga kena välja! Millegipärast oli mingi imelik mõte, et rohkem nagu Eesti idanaaber, üsna lagunenud ja lagastatud. Ma muidugi ei saa pead anda, et see kusagil nii ei olegi, aga kindlasti on arvamus Hiinast muutunud. Üleval on link tema kanalile, kus ta hetkel iga päev postitab Hiina reisi kohta kokkuvõtteid. Siin aga teine link, kus nad on samamoodi Jaapani läbinud.

Tahaks siin kangesti viriseda meie lõunanaabrite üle, aga parem võtan rahulikumalt 😏 Olen hoopis AI osas avastanud midagi, mis mulle kohe üldse ei meeldi. Mis pole küll AI süü, hoopis leidub alati inimesi, kes oskavad ei tea mida enda kasuks pöörata. Hakkasin siin otsima amigurumi kassi mustrit (heegeldatud kass) ja imestasin, kui tõetruud pildid kassidest üles hüppasid. Osaliselt on näha, et justkui heegeldatud. Aga siis saad aru, et ei, hoopis AI. Õnneks oskan ma selliseid asju märgata, kuid olen päris kindel, et nii mõnigi maksab raha ära, ning siis avastab, et mis iganes ta teeb, tulemus pole sama.

Kõige selle kõrval ei ole ma kindlasti üks nendest, kes kuidagi uute arengute vastu võitlema hakkaks. Sest selline asi on täiesti tulutu ning lihtsalt tekitab ilmaaegu pahameelt. Ei aidanud ju kunagi ka masinate lõhkumine, kui need tehastesse ilmusid. Pigem tulebki seda võtta nii, et oskad aru saada, millal AI ja millal mitte. Ning samuti õppida kasutama seda nõnda, mis tundub (vähemalt endale) kõige õigem. Mul on kaks kontot, mille puhul olen ausalt öeldes päris huviga kõiki postitusi vaadanud. Üks on Chloe vs History, kus lühivideote looja (meesterahvas) viib noore naise erinevatesse ajaloolistesse paikadesse ja sündmuste sisse (andsin Youtube video, kuigi jälgin Instagramis). Temaga oli ka hiljuti üks intervjuu. Teine on Claysplained, kus mitu loojat asjaga tegeleb. Nad on öelnud, et ega see AI kasutamine polegi niisama puusalt tulistamine, sest panevad palju aega ja vaeva kogu asja sisse, et saada nii hea tulemus. Põhimõtteliselt seletatakse lahti hetki meie elust. Sellisele AI kasutusele meelelahutuse vallas kirjutan kahe käega alla. Annan muidugi aru, et oleme üsna alguses kõige sellega. Ning eks ühel päeval loksub kõik paremini paika. Me pole ju metsloomad, ikkagi arukad inimesed 😉