Kõdusilbid ja muu loba

Kiirelt möödunud nädal ja nädalavahetus otsa ka veel. Viimane siis selline kena kolmepäevane, nagu meil siin Kanadas kombeks. Ainult Kanada päev (1.juuli) ja jõulud jäävad kindlate kuupäevadega seotuks. Ülejäänud riiklikud pühad on kõik kenasti esmaspäevale veeretatud, et me saaks ikka iga natukese aja tagant rohkem puhata. Samas on mõnel pool hoopis hästi, sest näiteks pakutakse aastas mõned korrad „taastumispäevi“, kui oled äkki töötamisest liiga väsinud 😊 Muidugi saab see juhtuda ainult seal, kus otseselt klientidega seotud ei ole, ning tähtajad ka ei vahi kurjalt sulle otsa.

See oli ka viimane nädal, kus mu üheksane hoolealune veel kodus oli. Nüüd, teisipäeval kirjutades, on isegi natuke justkui tühi tunne, et teda kodus pole. Sest täna algas ju siin maal kool. Panime siis koos neljandasse klassi minema neiuga seinale ka tervituse üles (vaata allpool). Tema valis erinevatest origami võimalustest endale kõige meeldivama. Ja ma pean ütlema, et sai päris kena. Lisaks oli neid lilli imelihtne teha (tähed on tal varasemast olemas). Ema teadis ka rääkida, et nende uus õpetaja pidi olema sellist rangemat sorti, kes annab ka kodutööd. Mis pani mõtlema, kas küsimus polegi mitte kõige rohkem õpetajates versus koolisüsteem. Sattusin mingi võrdluse peale, kus väideti, et Soomes ei anta põhikoolis eriti koju midagi teha. Vähemalt esimestes klassides. Mispeale kommentaatorid, kes elavad Soomes, ei jõudnud ära vaielda, kas siis antakse või mitte. Mõni väitis, et antakse, mõni, et ei. Nii et võta kinni. Minu enda kogemus Toronto koolisüsteemist oli küll selline, et kodutöödega just ei liialdatud. Ning hindeid ei pandud ka kindlasti alguses. Üks asi oli küll, et ühtegi kooliõpikut nad koju küll ei tassinud. Samas mäletan neid seletamas, et tegelikult võib koju kaasa võtta, kui arvad, et vaja midagi üle lugeda ja vaadata.

Õppimise osas aga teen nüüd hoopis ümberpöörd ja lähen eesti keele juurde. Nüüd võib mõelda oma praeguse ja endise haridustee peale ning meenutada, kas kunagi on räägitud sellisest asjast nagu kõdusilbist. See jäi mul täna näoraamatus silma. Ning oleks ka kohe silma alt ära kadunud, kui ma mitte mõtlema poleks jäänud. Selgitus juures polnud suurem asi. Või õieti mitte liiga täpne. Uurisin siis edasi, ning palun väga: kõdusilp – konsonandiga lõppeva sõna juurde häälduses lisanduv väike „lisavokaal“. Tekib selleks, et oleks kergem sõna välja öelda või teha sõna selgemaks. Eesti keelele pole väga omane, et sõnad lihtsalt konsonandiga lõppevad, ja nõnda lipsab tihtipeale sõna lõppu e- või õ- laadne vokaal. Nagu näiteks: raud – raude, päev – päevõ, sild – silde, laul – laule. Proovige aga julgelt neid valjust öelda ning kuulake, kuidas neid ütlete.

Miks see aga just minu tähelepanu köitis. Sest mul on vist paar korda varem tulnud ette oma keelesõpradega rääkides, et nad kordavad mingit minu öeldud sõna, ning lisavad sinna vokaali otsa, mis minu enda „kuulmise“ järgi seal polnud. Siis ei pööranud ma erilist tähelepanu sellele, sest kirjutasin sõna neile ette ja kõik läks edasi nagu lepase reega (või peaaegu, sest keelt pidid nad ikka edasi tuupima). Nüüd Kotkajärvel eriti just üks-ühele tundi andes, tõi see muusikuharidusega meesterahvas välja, et osade mu sõnade otsas on mingi häälik. Kas tõesti peab see seal olema? Ta ütles, et ärgu ma nüüd üle mõelgu ja et see kõlab väga kenasti. Kuna mul oli täielikult suuline tund, ja kuna tema kõrv ehk teravam kui mõnel teisel, siis ilmselt aitaski see kaasa, et ta märkas midagi erinevat. Kui kirjapilt oleks ees, siis tõenäoliselt ei pööra väga tähelepanu, kuidas täpselt sõna hääldad, eriti seda lõpuosa. Olen peale Metsaülikooli väga tähelepanelikult teisi eestlasi kuulama jäänud, ning märganud tihtipeale sama asja. Kui nüüd see „kõdusilp“ postitus üles hüppas, siis läks kogu asi kohe väga täpselt naelapea pihta. Selgitus täielikult olemas. Mul lisaks huvi täpsemalt kuulata, kuidas siin sündinud eestlased eesti keelt räägivad. Kas inglise keele mõju on ära võtnud kõdusilbi. Ja kas see võiks olla ka midagi, mille poolest tunned ära, et sa pole „kodueestlane“ (lisaks muidugi teatud häälikute hääldamine, olenevalt keelest, mida igapäevaselt kasutad). Nii väike asi, aga samas ju väga põnev.

Uurisin ka AI käest, mis tema asjast arvab, ja kas mujal keeltes esineb midagi sarnast. Ning tuleb välja, et me pole ainukesed. Alustades soome keelest, kus täiesti teadlikult vokaal lisatud otsa – nagu näiteks on pank neil pankki, või raud – rauta. Jaapanlased ei salli aga peaaegu üldse konsonantlõppu ja lisavad tavaliselt u või o. Tuleb kohe meelde inglisekeelne laen – beer, millest saab biru. Lisahäälikud võivad tekkida ka nii itaalia kui prantsuse keeles. Aga ma ei tunne neist kumbagi nii hästi, et oskaks võrrelda.

Muudest põnevatest tegemistest polegi õieti midagi kirjutada. Tegelesin küpsetamisega, seda siis nädalavahetusel, sest mul ei jää nädala sees enam selleks palju aega. Õieti ju oleks, kui väike kahene magab. Aga ma pole kodus. Teen ikka meie saia ja leiva. Nüüd siis proovin suurema koguse valmis vorpida ja sügavkülma panna, et ikka jätkuks natukeseks. Kogu selle asja juures pean ütlema, et mina söön ilmselt mõlemat kõige vähe, kui üldse 😊 Ma siin tegelikult panin oma kasupere juures leiva hakkama, et siis pereema sai õhtul küpsetada. Järgmisel päeval näitas pisike kahene väga otsustavalt rätiku all lebava leiva poole. Pidin siis talle lausa lõpuks kaks viilu lõikama, millele panin üsna paksult võid peale. Naljakas, kuidas ma ise enam õieti võid ei kasuta leival või saial. Õieti vist keegi meie peres ei tee seda enam. Väikeste eranditega. Näiteks supi kõrvale sobib hästi võiga leib.

Mõlemad tüdrukud olid korraks koos kodus. Tegin õhukesi pannkooke, mis Kirkele meeldivad. Tema aitas siis Maril piduriõli vahetada, ning lõpuks sai ka sportauto hääled sisse. Nägin, kui väga rahul ja õnnelik Mari oli. Eks see vaevas teda, miks auto käima ei läinud. Aga enne Jaapanisse sõitu ei jõudnud seda korda teha. Ma ikka vaatan neid oma neiusid ja mõtlen, kuidas nad purustavad aga stereotüüpe 😉 Kirke ütles, et oli jätnud oma viimase sõbra peale mõnda kuud maha, sest oli natuke imelikult suhtunud karatesse. Et see on liiga vägivaldne asjandus. Jah, võib kindlasti tunduda neile, kelle jaoks see võõras ja kes sügavuti pole sinna sisse läinud. Minu tüdrukud ütlesid just hiljuti, kui palju karate neid tegelikult aitas kujundada. Kuidas andis enesekindlust ja julgust, aga ka austust ja tähelepanelikkust. Arvan, et see oli üks parimaid otsuseid, mis üldse kunagi tegin nende osas. See tähendab, et läksin Mari sooviga kaasa ning leidsin neile dojo, kus käima hakata. Õieti küll peab veel ütlema, et leidsin „õige“ dojo, sest mul on kuri kahtlus, mujal poleks nad saanud sama, mis just seal. Tihtipeale tekivad sellised trennikohad, et üsna varsti uksed kinni panna. Meie dojo on tegutsenud juba 60-ndatest, ning ei paista kusagilt otsast, et nad uksi kinni paneks.

Mõni Kanada uudis ka siia lõppu. Ei jõudnud vist mainida, et meie uus peaminister käis Ukraina iseseisvuspäeva auks seal kohapeal ära. Mis on minu meelest kõva sõna. Austus talle. Aga nagu teada, siis ukrainlasi on Kanadas ikka parasjagu. Ning oleme ka väga palju põgenikke vastu võtnud. USAst jällegi kuulen ühelt ja teiselt, et sinna põgenikuna jõudnud ukrainlased on mures oma saatuse pärast. Ning nii mõnigi on juba lahkunud.

USAga jätkates, siis viimastes uudistes käib läbi Las Vegase mure, et Kanada turiste on väheks jäänud. Ja kuigi mõni ameeriklane püüab väita, et kanadalased ei tule lihtsalt sellepärast, et meie majandus on nõnda niru, siis kuidas seletada meie endi siseturismi kasvu, ning Euroopa poole suunduvate lendude arvu suurenemist. Me pigem väldime võimalikku jama, mis võib piiriületusel tekkida. Naljakas oli samas ühe USA-eestlase märkus Metsaülikoolis, et Kanada piirivalve oli tema vastu ebaviisakas olnud. Kui siis uurisime, kuidas täpselt, oskas nimetada, et talt oli küsitud, kuhu ta läheb ja ega tal üle 10 tuhande dollari kaasas polnud. Ma ei tea, mida ta ootas, et meie piirivalve lihtsalt lehvitab igale piiriületajale :-D Tundus, et ta tegi lihtsalt oma tööd. Ja tundub, et ameeriklased on liiga tundlikuks läinud kogu olukorra juures otsides midagi, mis saaks negatiivselt välja tuua mõne teise riigi kohta. Mitte et ma väidaks, et teised oleks viimsel peal ideaalsed.

Selle kõrval kuuleme üha enam, kuidas USA poolele minnes nõutakse telefone näha. Et poleks midagi „riigivastast“ või õieti USA osas kriitilist seal. Mitmed kohad ütlevad, et parem mitte oma läpakaid kaasa võtta või nõuavad, et need enne IT meeskonnale ette näidatakse. Või siis soovitatakse kaasa võtta burner phone ehk telefon, mida sa muidu ei kasuta. Ning jätta teine koju. Ausalt, ma poleks kunagi arvanud, et USAsse minnes kunagi millegi sellise pärast peaks muretsema. Oskan samas mõtlemata mitu teist riiki nimetada, kus oleksin sama ettevaatlik.

Reisimise osas aga loeme Euroopast Kanadasse tulnud turistide kohta, kelle kogemus neile endilegi üllatuseks super hea olnud. On neid, kes pikendavad kohapeal oma siinolekut ja teisi, kes kindlasti tahavad uuesti tulla. Kuigi vaadates vähemalt Ontario lõunaosa ilmaennustust talveks, siis siia ei tasu vist väga sel ajal külla kippuda. Hetkel öeldakse, et kui ülejäänud riigis on oodata pisut soojemat ilma, siis meie nii „õnnelikud“ pole. Samas ei ole vähemalt mina kunagi talve üle nurisenud. Kui just jäävihma ei saja 😉

Tere kool! Imelik tunne on täna sees, justkui uus algus minulegi. Natuke ongi, sest üheksane kasulapselaps neljandas klassis ja mina jälle hommikupoolikul väikese kahesega kodus.