Hiljuti kirjutas tegelinski retseptiraamatutest. Mis mind üsnagi kaasa mõtlema pani. Olin kunagi lausa hull retseptiraamatute järele. Ostsin siin inglisekeelseid ja tõin neid Eestistki. Mõnikord isegi tellisin lausa Eestist mõne koju kätte. Sõbradki tõid vahel kingiks. Ja siis sain ühel hetkel aru, et raamatuid on küll hulgim, kuid avan neid üsnagi harva. Või kui üldse avan, siis ainult kindla raamatu kindla retsepti jaoks. Tavaliselt surfan ideede saamiseks ikka netis või lähen lihtsama vastupanu teed, ning toimetan nii nagu ise heaks arvan.
Ilmselgelt kogusid kokaraamatud ainult tolmu ning võtsid ruumi ära. Ja nõnda ma neist suure tuhinaga üle käisin. Osa läksid kohe taaskasutusse, kuigi mul on tunne, et sealgi on neid liiga palju. Osa jagasin ära, osa jäid ootele, et anda konkreetsetele inimestele. Sest eestikeelsed ja igaüks seda siin ju niisama kergelt ei loe. Kuus rootsikeelset küpsetamiseraamatut läksid ühele rootsi juurtega noorele neiule, kellele andsin hiljuti ära oma elektrilise küünlajala. Talle torkasin ka kaasa 30-40 Hembakat ajakirja. Paar rootsikeelset raamatut siiski hoidsin enda jaoks.
Aga kui rääkida retseptidest, siis need on olnud minu jaoks mingil ajal justkui vaimse heaolu “ravimiks”. Päris tihti sirvisin neid enne magamajäämist, sest lihtsalt meeldis. Kuidagi rahustav, aga samas huvitav näha, milliste lahendustega välja tullakse. Ma pole seda juba väga ammu teinud, kui välja arvata Instagrami videod toidutegemisest, mida ma õhtuti vahel sirvin. Panen neid tallele, et mitte just ehk täpselt retsepti jälgida, aga sealt ideid ammutada. Eriti just erinevate küpsetiste osas, kus kasutatakse huvitavaid tehnikaid. Ma tean isiklikult veel ühte minust ikka parasjagu nooremat naist, kes samamoodi armastab või armastas kokaraamatuid sirvida. Kusjuures fotod ja pildid mängisid väga suurt rolli.
Aga tagasi tegelinski juurde. Ta jagas seal huvitavat krabisalatit leivaga ja mul tekkis kohe soov proovida. Päris täpselt retseptis järge ajades see valmis ei saanud, aga enam-vähem. Praetud leib on vaid esimesel päeval krõbe, järgmiseks päevaks läheb pehmeks, aga umbes nii nagu leivatordile omane. Eks ta üks leivatort salati vormis olegi, arvan ma. Youtube video all on ka retsept (enam-vähem. ma liiga täpselt ei mõõtnud).
Kui juba kokkamisest juttu, siis paar päeva tagasi olid mu tüdrukud kodus oma sõpradega. Mängimas Dungeons and Dragons. Olime juba varem kokku leppinud, et proovin teha oma elus esimest korda kanadalaste niinimetatud rahvustoitu - poutin. Plaan oli osta külmutatud friikartuleid. Aga plaanidega on nii nagu on. Mõnikord jäävadki plaanideks, kui poes liiga kiiruga läbi joosta. Kuna meil kartuleid isegi liiga palju kodus, siis küpsetasin väikeseid ahjukartuleid. Tegin sibula ja kanapuljongiga kastme, ning loomulikult olid olemas sellesama toidu jaoks Montrealist toodud cheese curds (mis on lihtsalt näpujämedused juustutükid). Kõigile sööjatele maitses väga, kuigi kommentaare tehti kartuli kuju kohta. Paar tükki tahtsid teada, kust ma kastme sain. Ei mahtunud kuidagi pähe, et võib vabalt ka ise teha, ei pea purgist või kotist tulema.
Poutini kohta veel nii palju, et seda hakati kunagi 50-ndatel Quebecis valmistama. Mul on tunne, et kellelgi jäi kartuleid ja juustu üle, ning pani lihtsalt need kokku. Ja palun öelge, kuidas saab kartuli ja soustiga viltu minna, eriti kui veel juustu juurde lisada
