Kolm päeva Montrealis

ehk kohtumine Saksamaalt saabunud õepojaga

Kui ma esimest korda kuulsin, et Saksamaal elav ja töötav õepoeg võiks äkki Montreali tulla, siis peast käis läbi mõte: tore, aga Montreal on Torontost siiski liiga kaugel, et ainult nädalavahetuseks sinna reisida. Alles siis, kui aeg lähemale jõudis, süvenes soov ikkagi minna. Eriti veel, kui sain äkki aru, et meil on ju lausa kolm vaba päeva – kanadalaste tänupüha või lõikuspüha või äkki hoopis lõikustänupüha. Mõnikord küll ameeriklased imestavad, miks me ei tähista samal ajal kui nemad, aga muidugi ei võeta arvesse, et meil siin käib põllumajandus teises taktis. Ning lisaks pole see väga seotud sama teemaga, mis lõunanaabritel.

Teadsin, millises hotellis õepoeg peatub, kuid kiire otsing tegi selgeks, et nii kallisse tuppa me küll ööseks ei taha jääda. Ükskõik, kui uhked need toad ka ei oleks. Kaalusin ühte ja teist varianti, isegi mõnda kaugemat kohta, aga lõpuks sain suht hea pakkumise kohe tema hotelli kõrvalt väiksemast ja vanemast öömajast. Lugesin küll arvustusi, mis just väga kiitvad polnud (vist sellepärast, et ma tavaliselt otsin need negatiivsed kõige enne üles), aga otsustasin, et ikkagi on kõige etem olla hästi lähedal õepojale. Kui raha poleks küsimus, siis võtaks või kõrvaltoa ju. Kui peatuks kusagil linna ääres, kust peaks autoga või rongidega iga päev kohale minema, siis oleks kõik üsna tüütu.

Nii Mari kui Kirke olid valmis kaasa tulema. Neil on alati olnud oma tädipojaga super hea läbisaamine, vanuselt ju väga lähedal ka. Ütlevad, et oleks tore, kui elakski kusagil lähemal. Ma olen küll õepoega kutsunud, et tulgu siia Kanadas pakutava töö-turisti viisaga, aga ilmselt peab selleks siiski olema rohkem „vaba“. Siis kui hing lubab ikka veel seigelda. Kui juba natuke kindlamalt paigas ning kõrval keegi, kellega elu jagatakse, siis on asi hoopis keerulisem.

Pean ütlema, et millegipärast polnud seekord üldse tahtmist mitte midagi enne reisi ette võtta. Isegi mitte pakkida :D Torkasin siiski kiiruga mõned asjad reede hilisõhtul kotti. Mari oli millalgi öösel magama tulnud ja siis alles pakkinud. Ega me pikaks ajaks lähe, pole ju õieti midagi vaja. Laupäeval korjasime Kirke peale ning järgmised umbes viis tundi istusin roolis, sel ajal kui tüdrukud magasid. Siis keerasime teelt kõrvale „puhkejaama“ (mõtlesin just selle nime välja), kus leidub söögikohti ja saab bensiini võtta. Millegipärast aga oli parkimisplats paksult autosid täis. Polegi kunagi midagi sellist näinud. Hästi palju oli näha india päritolu inimesi, kes üksteist tundsid. Kas kõik olid minemas tänupüha ühte kohta tähistama?!

Nüüd juba istus Mari rooli, sest oli nõus selle kõige vastikuma osa ette võtma – linnasõidu. Ma proovin seda vältida nii palju kui saan. Tegelikult aga oli lina suht tühi, nii et oleks võinud rahumeeli ka ise rooli keerata. Korjasime oma hotelli eest õepoja peale ning seadsime autonina Biodome poole. Ma tavaliselt olen üsna hea organiseerija, mida ja kuhu minna, aga seekord ausalt öeldes polnud eriti tahtmist selliste asjadega tegeleda. Enne magamaminekut surfasin natuke ning sõidu ajal panime vähemalt esimese päeva plaani paika. Biodome asub Montreali olümpia spordihoonete alal, oli vist velotrekk seal. Nüüd aga hoopis justkui loomaaed katuse all. Viis erinevat maailmaosa, troopikat ja külma ala (kaasa arvatud Kanada). Olen seal kunagi Toronto Eesti kooliga käinud, ning tol korral jättis see väga hea mulje. Lugesin, et mõned pole aga rahul peale suure remondi tegemist, sest loomi pole enam seal sama palju. Ma ausalt öeldes ei mäleta nii detailselt oma eelmist käiku, õnneks polnud võimalust võrrelda. Mis mulle eriti meeldib, on tunne, nagu oleksidki keset troopikat sattunud, kus näed linde ja ahve ja kõike muud enda ümber. Ja väga palav on seal ka. Eriti lahedad on nahkhiire koopad, kus põrandal hiired siblivad. Nad olid siiski klaasi taga ;-) Igal juhul oli meil päris tore käik.

Peale seda astusime kohalikust Costcost läbi, sest õepoeg polnud muidugi kunagi seal käinud ja Mari oli lubanud teatud juustu oma sõbrale osta (teadsime, et esmaspäeval on kõik kinni, ning pühapäeva osas olime otsustanud, et autoga välja ei lähe). Õepoeg teatas, et kauplus meenutab mingit Saksa suurt laopoodi, aga eks Costco ole ehk rohkem filmidest või seeriatest meelde jäänud. Esimese hooga mõtlesime, et käru pole vaja, kuigi lõpuks kogunes ikkagi hulk asju sinna. Nii meie jaoks, Toomasele (kohalik Quebeci õlu), kui õepojale. Viimaks ostsime veel sealsamas söömiseks vorsti, poutini (friikartulid sousti ja juustuga, seesama, mida Mari ostma tuli) ja montreali suitsuliha saia. Nende hinnad on ikka võrreldamatud mõne teise kohaga. Näiteks maksab poola vorst – kuum koer – ainult ühe euro!!! Sellest saab tavaliselt vabalt kõhu täis, mina enamasti ei jõua viimast otsa ära süüagi. Hind pidi nii odav olema, sest poe looja lubas selle igavesest ajast igavesti sama hoida. Kuigi ma kahtlustan, et kui ta ükskord kaob, siis tõuseb ka hind, sest seda on juba proovitud teha.

Kuna nad olid uksi sulgemas, siis istusime parkimisplatsil kõnnitee servale ja sõime kõhud täis 😊 Ka nii võib! Hotellis avastasime, et parkimisega on natuke kehvasti, sest ilmselt ühtegi vaba kohta pole (tegelikult oli üle tee kohe teine suurem parkimismaja olemas, kuid kallim). Mul soovitati minna visata pilk enne peale, ja lubati lahkelt ka elektriautodele mõeldud ala kasutada. Leidsingi ühe just nende jaoks, ning jooksin kohe Mari juurde, et lõpuks ära parkida. Tegelikult läks meil õnneks ja silma jäi mingi koht kusagil nurgas, mis esimese hooga ei tundunud isegi selline, kuhu autot võiks jätta. Asjad kõik üles tuppa, mis üsna tagasihoidlik, kuid täiesti kena ja puhas, ning siis läksime juba kõrvalhotelli. Seal peatudes poleks pidanud nii tühise asjaga tegelema nagu seda on parkimine, sest selleks on oma personal. Hotell ise ka palju uhkem ja säravam. Numbritoas (mis ka üheksandal korrusel nagu meilgi, milline kokkusattumus!) suur vannituba, kööginurk, „elutuba“, ja magamistuba. Kui aknast pilgu välja viskasin, siis märkasin, et meie vaade oli täpselt sama. Nagu keegi teise hotelli kohta kirjutas, et vaatad majade tagahoovi, kus rotid ringi jooksevad. No näed, selles osas pole vahet, kas oled kallis või odavad hotellis :D

Istusime siis mõnusale diivanile, et pisut jutustada, ning ühel hetkel võtsime Kpop Demon Hunters filmi ette. Mul juba kõik laulud tuttavad, sest mu üheksane hoolealune ei väsi neid kuulamast ja tantsu vihtumast. Isegi noorem nõuab vahel, et vaja kuulata õe laule 😊 Pean ütlema, et päris hästi tehtud film. Mille lõpp ei olegi väga muinasjutulik. Õieti on just selline nagu kõige paremini sobib. Olin lõpuks nii väsinud, et jätsin noored omapäi ning läksin magama. Või õieti mõtlesin natuke läbi, mida järgmisel päeval teha, arvestades ka, mis kohti õepoeg soovis külastada.

Järgmisel hommikul olime päris vara üleval, nii et seadsime sammud jõe äärde. Läksime sõõriksaia kohta, kus me Mariga aasta tagasi söömas käisime – World Trade Centre Bagel Factory. Meie üllatuseks oli seal ikka päris mitu inimest ootamas. Ning kuigi valikus on väga palju erinevaid saiu, siis mitte kõike polnud saadaval. Ilmselt just selle rahvahulga pärast. Joogid ostsime hoopis kõrval kohvikust, mis kuidagi tühjalt ja kurvalt omaette seisis.

Egas nüüd polnudki muud, kui järgmisena jõudsime St.Lawrence jõe äärde. Jalutasime seal pisut ringi, ning heitsime pilgu peale peamiselt turistidele mõeldud väikestele müügikioskitele. Muuhulgas oli seal merevaigust ehete lett. Kuna ma olin unustanud oma kõrvarõngad maha, siis mõtlesin, et võiks midagi odavat osta. Ma kunagi ju niikuinii püüdsin reisidelt just kõrvarõngaid mälestuseks kaasa tuua. Valisin ühed sellised väikesed kümneeurosed ning kui maksma hakkasin, siis vanem poolkiilas meesterahvas küsis, kas ma üldse tean, mis merevaik on. „Jah, muidugi, ma tulen enam-vähem sealt kandist.“ – „Kust siis?“ – „Eestist!“ – „Oo, Eestist! Meile ilmselt meeldib ühtemoodi idanaabri valitseja!?“ nimetas mees ootamatult. Nii naljakas, sest ma sain kohe aru, mida ta mõtles. Oleme ju üsna samas paadis kogu selle Ukraina jama pärast ning anname endast parima, et ukrainlasi toetada. Aga samas oli pisut eemal seisev õepoeg üllatunud, et poolakale pu meeldida võiks, ning et ta arvaks eestlaseid samamoodi mõtlemas. Igaljuhul sain oma kõrvarõngad kätte, ning soovisime ühiselt, et sõda varsti lõppeks. Sain ka teada, et ta tuli juba 86-ndal Kanadasse.

Edasi oli meil väike kohtumine Kanada kobrakanadega – cobra chicken – ehk siis kanada lagledega. Kes õnneks siiski seekord väga sõjakad polnud, ning napsasid isegi viinamarju käest. Vanalinnas jalutasime mööda siinset „Viru tänavat“ ja heitsime pilgu peale uhkele kirikule, mis ikka endiselt remondis. Sisse otsustasime mitte minna. Mina olen käinud, ja teised arvasid, et Euroopas näeb täpselt sama uhkeid või uhkemaidki, ning seal ei pea ka nii palju raha välja käima, et üle läve astuda. Poodidesse eriti sisse ei astunud. Ühte läksime, kus oli väljas inuitide valmistatud skulptuurid. Minu meelest on need nii väga ilusad ja erilised. Meie jaoks oli see nagu näitus. Ning ühes teises leidis õepoeg kingitusi sõpradele ja mina unenägude püüdja, millesarnast pole veel kunagi näinud. Ta justkui kutsus mind enda juurde, ning tundsin, et see peab minu koju saama. Olen ju neid küll kingiks viinud, kui Eestis käimas, aga endal kodus seda polnudki (või õieti oli üks pisike, mis laste toas kunagi). Suuresti just sellepärast, et ükski pole mind samamoodi kõnetanud. Kas äkki on olemas teooria, kuidas unenägude püüdjad sinuni jõuvad ;-)

Olime lõpuks nii väsinud, et jaksasime vaid hotelli end vedada. Ühest väikesest söögipoekesest astusime läbi, et näkse osta ja mõned joogid. Mulle nii meeldivad quebeclaste toodetud purgid, millel on nii ilusad sildid peal. Allpool ka pilt mõnest. Ma muidugi ei arva, et sees sama hea jook, aga vähemalt väljastpool paistavad nad kenad.

Paar tundi puhkust ning siis jaapani ramenikohta sööma. Õnneks leiti meile laud, kuigi tundus, et Montrealis oli sel nädalavahetusel eriti palju rahvast koos. Kahjuks ei jõudnud ei mina ega Mari oma ramenit lõpuni süüa. Ning kaasa ei tasunud seda ka pakkida. Meie plaan oli minna Mount Royal mäe otsa päikeseloojangut vaatama. Lasin Maril meid juhendada, kuhu minna, sest olin ise terve päeva sellega vaeva näinud. Ning ta viiski meid mäe külje alla, kust me siis üles hakkasime vantsima. Või õieti seiklema. Sest liikusime mööda mingeid väikeseid rajakesi. Päike jõudis vahepeal juba looja minna, nii et meil oli eriline seiklus pimedas kuhugi jõuda. Me polnud samas ainukesed seal. Kuigi enamus tulid küll päikeseloojangu imetlemiselt ilmselt :D Lõpuks saime vaateplatvormile. Ma isegi ei tea, kuidas see meil õnnestus. Aga ilus vaade avanes küll tuledes linnale. Muide mägi on umbes 100m madalam kui Suur Munamägi, kuigi jätab mulje nagu oleks kõrgem. Ehk sellepärast, et ta nõnda keset linna kõrgub. Alla saime mööda treppe, hoopis lühemat teed pidi (mis mul oli varem ära märgitud, kust võiks liikuma hakata). Kokku olime käinud pea 20km terve päeva jooksul. Mul oli vist selg kõige valusam, jalad polnudki nii väga väsinud. Ning muidugi pean ma alati ettevaatlik oma puusaga olema. Kõige parem kompliment tuli lastelt, kes arvasid, et ma pidasin väga hästi nendega vastu :D

Kolmanda päeva hommikul oli plaan Tuvi kohvikusse sööma minna. Kus jällegi palju rahvast, nii et meid pandi baarileti äärde istuma. Meil ükskõik, peaasi, et midagi süüa oleks. Hotelli tagasi jalutades astusime läbi vanast hoonest, kus õepoeg kohalikele koolitust korraldas, ning proovisime sealsamas kõrval asuvas pargis oravatega sõbraks saada. Oh, ja veel pidime käima suitsuliha ostmas Kirke karate sõbrale. Nii umbes 200 dollari eest – vist oli kusagil neli kilo. Sõber on tegelikult Quebecist pärit, ema on sealt. Isa on jaapanlane, kes pani selle suuna karate Kanadas käima.

Plaan oli keskpäeval koju sõitma hakata. Mis õnnestus päris hästi. Et ei peaks liiga hilja Torontosse jõudma. Olid head kavatsused, aga me ei arvestanud, et tänupühadega oli hulk rahvast sama vist mõelnud. Meie tagasireis venis üle kahe tunni pikemaks. Muidugi tänu kahele peatusele, millest üks natuke pikem, sest muidu oleks lihtsalt ummikus istunud.

Kokkuvõttes pean ütlema, et oli hästi tore. Eriti tore oli saada õepojaga kokku. Mis oli peaaegu et ebareaalne. Oled Eestist nii kaugel ja meie kõigi jaoks võõras linnas. Kindlasti võtaks uuesti sellise reisi ette. Õieti arvasid tüdrukud, et me võiks ju kolmekesi seda niisamagi teha (mul jäi üks pangahoonesse loodud söögikoht vaatamata näiteks). Sest Montrealis on mingi omamoodi õhkkond. Kõige lähem Euroopale. Kuigi õepoeg nimetas, et on jah, sarnane, aga siiski saab aru, et on Põhja-Ameerikas 😊

Panin kokku hästi mitmest pildist ja videost kokkuvõtte (vaata siin). Toomas küll kurtis, et pildid vilguvad nii kiirelt mööda. Aga alati saab ju pausi nuppu kasutada.