Köögi- ja muud jutud

Maikuu on kuidagi nõnda tulnud, et ei pannud seda õieti tähele. Pole ime ka, arvestades, mis maailmas käimas on. Kuigi mul on tekkimas mingi küllastuse tunne selles osas, mis USA poolt pidevalt tuleb. Enam ei aja miski asi imestama. Ka see, kui nende president äkki saabki paavsti toolile. See oli muidugi nali. Mitte just kõige õnnestunum, tunnistan.

Räägin siin vahepeal oma köögimasinatest, nagu nii mõnedki teised teinud juba on. Õieti tuleb kuidagi tuttav teema ette, olen kindlasti varem kirjutanud. Aga siis oli mul köögis ehk vähem asju. Ma alustaks ehk kõigepealt sellest, et väga pikalt ei tahtnud ma eriti midagi kööki osta, sest kogu aeg oli kusagil ajusopis mõte, et me kolime kohe-kohe Eestisse tagasi. Mida pole muidugi siiani juhtunud, sest siis ma vist suure tõenäosusega enam ei kirjutaks. Või ei kirjutaks vähemalt Kanada teemadel. Ühel hetkel aga mõtlesin, et nii ikka ei saa. Mõni asi võiks köögis abiks olla. Üks esimesi asju, mis ostsin, oligi mingi odavamat sorti saumikser, mis küll üsna varsti otsad andis. Selle tahtsin asendada mingi paremaga, ning ostsin Bamixi oma. Pidas aastaid vastu, kuni ühel päeval ütles mulle head aega. Ostsin ikkagi samasuguse.

Järgmisena tuli koju saiamasin või leivamasin, ma ei teagi, kuidas Eestis täpselt öeldakse. Neid on mul mitu tükki käest läbi käinud, sest pidevalt kippus laba katki minema (nii umbes 4-5 aastaga). Ma küpsetasin ikka mitu korda nädalas mitmeviljatera saia. Lõpuks otsustasin, et aitab küll. Ning ostsin KitchenAid suure mixeri, mille külge sai ka hakklihamasin muretsetud. Mõlemad on siiani alles, kuigi kenasti ära pandud, sest sain ju mõni aasta tagasi “suure” kringliküpsetamise eest teenitud rahaga rootslaste Ankarsrum masin hangitud (pildil all keskel, käib suhkru ja muna vahustamine keeksi jaoks - 3 portsu korraga).

Veel on mul Vitamix blender, mille jaoks jääjoogid pole mingi probleem. Sellega olen ju isegi sidrunikreemi sidrunitest ja munakollastest teinud. Kuna nii vägev mootor, siis ta kuumutab toidu samal ajal. Või õieti, kui väga pikalt lased tal käia. Meil on ka gaseeritud vee tegija. Mis on kenasti leti peal, et ei unustaks, ning tõesti kasutaksime. Muidu ostsime Perrieri sidrunivett. Nüüd lisame õige natuke siirupit kergeks maitseks. Eriti hea on leedripuu ja sidruni siirup.

Loomulikult ei puudu elektriline veekann. Sest Toomas meil ainuke kohvijooja. Ülejäänud joovad teed. Erilised lemmikud sidrunheina ja melissi tee. Musta ega rohelist teed eriti ei joo. Samuti jätavad marjateed meid külmaks. Välja arvatud Kirke, aga tema elab juba omaette :-) Kohvimasin oli meil ka, selline väikseke. Aga kui see katki läks, siis hakkas Toomas lõpuks minu kingitud sokki kasutama. See tähendab riidefiltriga kohvi, mis Ladina- ja Lõuna-Ameerikas tavaline viis. Maitse on väga hea. Nii hea, et Toomas on loobunud isegi maitsepiimast, mis minu meelest oli peamiselt ainult keemia niikuinii.

Pildil on punase keedukannu kõrval näha veel üks imeline asjandus. See on Dreo kompanii üks uuematest toodetest, mida toetasin Kickstarter platvormil. Põhimõtteliselt on nendele, kes tahavad “vahukohvi” ehk siis piima vahustada näiteks kohvikunsti tegemiseks. Aga sellel on ka erirezhiim joogi segamiseks. Nagu näiteks kakao jaoks. Mida me kõik aegajalt ikka joome. Mitte sellist, mis tuleb purgis peaaegu valmis, aga sellist vanaaegsest, kui paned kakaopulbri ja suhkru ja piima kokku. Olen väga-väga rahul selle pisikese masinaga.

Röster on olemas, eelmise saime umbes aasta peale Kanadasse kolimist - 1992. Sõber loovutas enda oma. Selle asendasin natuke uuema versiooniga, millel erirezhiim bagelite jaoks.

Aga kõige suurem muutus köögis oli mul mõned aastad tagasi, kui tõstsin välja pliidi, mille ahi enam korralikult küpsetada ei tahtnud. Asendasin selle kahe ahjuga. Üks suurem ja teine väiksem. Viimasel on kahe klaasiga uks. Natuke kõrgemast hinnaklassist, aga midagi, mida kasutan väga tihti. Tihedamalt kui suurt ahju. Kui ma kringleid ei küpsetaks, siis ütleks, et võikski ainult see väike olla. Saab hakkama küll. Pliiti kui sellist mul ei ole, ma mõtlen kuumaraudu. Selle asemel on kaks induktsioonplaati, mis mõlemad sahtlisse mahuvad. Kuigi üks on enamasti laual väljas.

Mikrolaineahi on meil ka olnud. Ikka on, aga selline tagasihoidlikum. Sest pliidi kohal olnud ahju koos ventilaatoriga pidime ju ära võtma, et sinna suur tavaline ahi panna. Eriti ma ei kasuta seda (peamiselt või sulatamiseks või piima soojendamiseks, kui pärmitaignaga mässan). Tundub, et Toomas ja Mari kõige rohkem, kui tahavad toitu soojendada. Minu meelest maitseb pannil soojendatud toit hulga parem. Induktsiooniga käib see ju väga kiiresti.

Oh, ja peaaegu oleks unustanud. Mul on ka oma paarkümmend aastat olnud slowcooker. Mis on kunagi peaaegu et “elupäästja”. Selles mõttes, et võisid hommikul midagi sinna sisse visata, ning töölt koju jõudes oli toit juba valmis. Nagu vanasti pandi pliidinurgale või ahju mõni ühepajatoit näiteks podisema. Kasutan seda siiski vähem nüüd, kuigi päriselt ära ei ole unustanud. Aegajalt väga hea välja võtta.

Kuumaõhufritüüri on Kirke oma kodus kasutanud, aga kui ta poiss-sõber välja kolis ning selle kaasa võttis, siis uut ta ei muretsenud. Kinkisin tema enda soovil hoopis samasuguse väikese ahju nagu meil. Mul on ka olnud paar köögikombaini. Aga mõlemate mootor ütles üsna kiiresti üles. Ma ei osanud vist korralikult kasutada :D Puudust ei tunne. Ning oli ka mingi elektriline grill, mis iseenesest väga hea ja mõnus. Aga samas ajas ahi ka sama asja ära. Eriti veel arvestades, et grilli kuumus oli hulga madalam kui ahjul. Kinkisin Mari ühele sõbrale.

Ning kõige lõpuks on meil kaks kohvioa jahvatajat. Üks on minu maitseainete jaoks (kaneel, koriander, kardemon, jne), teine siis kohviubade jaoks. Tundub, et ongi kõik :-)

Möödunud nädal tõi ju õitsvad kirsipuud. Ning meie kõige suurem park - High Park - oli rahvast paksult täis. Palju huvitavama on ausalt öeldes inimesi vaadata, kui kirsiõisi. Mis ei tähenda, et ma kangesti sinna kippusin. Õieti muidugi peaks rohkem lilli nuusutamas käima, siis ei mõtle nendele mustades värvides ennustustele majanduse osas. Loomulikult ei tahaks midagi sellist, aga arvestades, kust me pärit oleme ja kuidas kunagi hakkama pidime saama, siis just paanikat veel ei tunne. Isegi tütred arvasid, et saavad hakkama. Nende kogemus rohkem matkadelt, kui peame ka vähesega leppima.

Toronto, Vancouver ja Kanada on olnud ameerika filmitegijate meka. Või peaaegu. Paljud filmid ja seeriad on ju just siin vändatud. Ma pidevalt tunnen tuttavaid kohti ära. Aga nüüd ähvardatakse filmitegijad 100% tollidega. Võib olla peame minema rohkem raamatute lugemisele üle. Kuigi eks nendelegi võib ei tea kui suured tollid peale panna. Metroos ma aegajalt ikka näen “päris” raamatuid. Siin püüdsin kinni ühe, kes luges Dostojevski üht teost. Hetkel ma ausalt öeldes ei taha ühtegi venelaste kirjanikku lugeda. Ükskõik, millal sündinud või mis meelsusega. Aga ukrainlasi võiks ju lugeda. Hiljuti teatas üks mu ukrainlannast sõber, kes elab Portugalis, et tema väike poeg koos isaga on oma raamatu loonud. Peamiselt küll noortele. Hakkasin lugema, ja minu meelest päris põnev.

Nädalavahetusel jõudsime korraks poodides käia ja IKEAs söömas. Seal oli paras möll, sest käisid Hej-päevad, mille raames “perekaardiga” liikmed said 15% odavamalt kraami osta. Kahjuks ei laienenud see toidule :-)

Üks fotodest on noorhärrast, kellele tänaval komplimendi ütlesin tema riietusele. Arvestades kui väga minu tüdrukud sellise asjaga tegelevad, siis ma ei saanud niisama mööda minna ja mitte midagi öelda. Ta lubas isegi pildile jääda. Eriti uhke on ta pealuudega kott. Nägu oli tal ka imeliselt kenasti üles tehtud. Ning punaste huulte vahelt välgatasid vampiirihambad.

Kaks alumist pilti on ühest Mehhiko restoranist. Minu meelest päris lahe kaunistus - heegeldatud kolmnurksed õlasallid üles riputatud.

Keeksi tegemise jaoks on mul isegi lausa video olemas ;-)