Kuidas oma aega sisustada ja muud juttu
Ah, milline nädal… ainult kuu aega ongi jõuludeni jäänud. Mina olen peamiselt oma pisipreilidega jõuluehteid valmistanud, ja kõik sinna jätnud, Kodus põletan kuuselõhnalist küünalt ja kujutan ette, et kuusk on toas. Tahaks tuled aknale, aga kassil on nüüd oma ronimispuu, mis aknale liiga lähedal ja talle meeldib kõike, mis natukenegi liigub käpata ja närida. Pean vaatama, kuidas see asi lahendada. Ainult et aeg libiseb käest ära. Eks suuresti sellepärast, et ma pea terved päevad lastega koos olen ja kodust kaugel. Kui õhtul koju jõuan, siis pigem ei toimeta enam.
Arutasime Toomasega, kuidas ma olen leidnud endale töö ehk tegevuse, mis pakub rõõmu ja rahuldust (isegi vahel imestan, kuidas sellest ära ei väsi). Kindlasti on neid, kes imestunult vaatavad, miks ma tahan lapsi hoida. Aga eks siin tule üks teine külg veel mängu, sest need tüdrukud on minu jaoks ikkagi hõimlased (või arvestades, et me juured viivad kuhugi sajandite taha, siis ka kauged sugulased). Ma ei tea, kas viitsiksin päris võõraste peres sedasama teha. Kui siis ehk mõne eestlase juures, kuigi neil on tihtipeale suuremad nõudmised esitatud (ma päris majahoidjaks ei taha hakata). Õnneks pääsen ma siiski lihtsamalt. Täpselt nii nagu me kunagi oma hoidjatega olime. Lapsed olid number üks, ja muu oli siiski meie endi õlgadel. Aga tagasi meie arutluse juurde, milles Toomas pidi tõdema, et ega talle ei meeldiks midagi teha. Mispeale arvasin, et ta kirjutab ju hea meelega ja käib jooksmas ja matkamas ja toimetab aias. Kuigi ükski neist raha sisse ei too (mitte et lastega tegelemine sind miljonäriks teeks, aga mul on ju mu väike pension ka toeks).
Ning nagu tellitult lõi mulle internetis ette paar artiklit pea samal teemal. Näiteks hobid, mille puhul ei pea just väga palju rahakotti kergendama. Laon need aga ritta, kui kellelgi äkki muremõtted peas, kuidas täpselt ikka oma aega sisustada: aiandus, käsitöö või vanadest asjadest uute loomine, kõndimine või matkamine (ei pea kuhugi kaugele maale selleks reisima, kuigi vahel on ju tore uusi kohti avastada), päeviku pidamine (blogipidamine läheks minu meelest vabalt sinna alla, eriti tore, kui mõni seda ka lugema satub ja kaasa mõtleb), tee igal nädalal mingit uut toitu, fotograafia (jällegi, pole vaja uhkeid kaameraid, võta julgelt telefon välja, kunagised fotojahid olid päris lahedad, sest panid ümbrust märkama hoopis teistmoodi, aga tänapäeval on nii mõnigi sarnane “jaht” netis olemas, millega liituda), pilates või jooga kodus (Youtube on täis videoid, mille saatel võid harjutama hakata), kudumine või heegeldamine (ja ei pea ilmtingimata naine olema, mehedki võivad vabalt selle ette võtta, nagu näiteks see härra, kelle hiljuti avastasin ja kel nüüd isegi podcast olemas. Tema ütles ka, et selle hobiga pead kiiresti harjuma ära, et telesarjade ja filmide vaatamine muutub kuulamiseks 😄), ning kõige lõpuks oma vaba aja jagamine kogukonnas toimuvatel üritustel. Ühes taskuhäälingus jäi kõrvu, kuidas eestlastest pensionärid justkui kustuvad, kui midagi õieti ei tee, sest väidavad, et pole ju teha midagi. Siin on näiteks üsna levinud kasvõi end haiglas vabatahtlikuks pakkuda, saad olla toeks patsientidele või kasvõi käekõrvale võtta, et kedagi õigesse kohta juhatada. Ning sa ei pea vabatahtlikuna tulema kohale oma “suurte” oskustega. Võta lihtsalt kaasa hea tahe ning soe süda.
Teises artiklis kattusid mõned hobid esimeses väljatoodutega, nii et lisan veel vaid mõned, nagu asjade kogumine, millel puudub praktiline väärtus. Ma ehk eriti ei nõustu, sest pigem proovin asju vähendada, kuigi samas võin aru saada, kui mõned esemed sulle rõõmu teevad. Näiteks on sul vinüülplaatide kogu, mille aegajalt välja võtad, puhastad tolmust ja kuulad ammuseid tuttavaid lugusid, mis toovad meelde toredaid hetki (loodetavasti). Lugemine käib samuti siia nimekirja. Ning mitte uudiste ja interneti lugemine, vaid võta kätte juturaamat või luulekogu, mis mingit su oskust ei süvenda või sind hulga targemaks ei tee. Kui sul on annet, siis loo muusikapalasid või kunstitöid, mis ei jõua sinu koduseintest kaugemale. Naudi protsessi ja tulemust. Ning jäta kuulsusejanu noorematele (kuigi kui seda on, siis miks mitte vanemas eas sellega silma paista). Mul on natuke kahetine arvamine, sest ühelt poolt näen, kuidas nii mõnedki ilusad maalid või joonistused on prügipäeval tänava äärde tõstetud ja sealt enamasti edasi prügikasti rändavad, aga teisalt ei tähenda see ju, sest kõik on kaduv, ning kui just praegu oled õnnelik midagi luues, siis teegi seda. Tantsi nii nagu sulle meeldib, kui sulle tantsimine muidugi istub. Õpi mõnda keelt, mille puhul tead, et sinust ei saa kunagi soravat keeleoskajat. Lihtsalt õpi õppimise pärast. Samas muidugi avardub su silmaring, sest saad pisut sügavamalt teada teise kultuuri kohta. Siinjuures noogutan küll väga kaasa, sest olen nüüd aasta aega hispaania keelt õppinud, ning ega ma küll kellegagi ei taha vestlusesse laskuda. Hea kui natukenegi kõnest aru saan. Aga ma jätkan ikka selle teekonnaga. Olen ka avastanud, et Duolingo pakub muusika ja male õppimist. Muusika vaatasin kiiresti üle, kuid jätsin kohe pooleli (ma olen isegi kunagi solfedžot kunagi õppinud, sest tegelesin kolm aastat plokkflöödiga, millega jõudsin ju Estonia kontserdisaali lavalegi (plokkflöödil pole vist millegipärast väga suurt kuulsust, kuid selle kõrval kuulsin inimesest, kes oli palunud, et just seda tema viimasel ärasaatmisel mängitakse, pigem oleks ise ette kujutanud viiulit või harfi). Aga Duolingo male on mul nüüd küll käsil. Sest ma pole seda kunagi õieti mängima õppinud. Tean, mis on nuppude nimed ja käigud, kuid sellega mu teadmised piirdusid. Vaatame, kas saan ühel päeval ka päris mängu maha mängida.
Kõige selle juures tahan lihtsalt öelda, et ei tähenda, kui vana oled. Elu ja tegevused kestavad just nii kaua, kui sa siin ilmas olemas oled. Ja ei ole mingit mõtet end ühel hetkel “maha kanda”. Vana masinaga võid seda teha, aga mitte inimesega, arvan ma. Muidugi on ka alati võimalus muutuda tigedaks ja mitte millegagi rahul olevaks vanainimeseks, kelle arvates kõik teised (eriti muidugi valitsus) on tema halvas ja õnnetus elus süüdi.
Oh, siia nädalasse mahtus veel rootslaste jõululaat, kuhu Toomasega pühapäeval kohale läksime. Muidugi oli seal Lucia rongkäik, kus inglirõivais noored neiud küünlaid peas kandsid ja väikesed poisid-päkapikud nende sabas jooksid. Kui keegi ei tea, siis luutsiapäev ehk 13.detsember on rootslaste jaoks üsna märgiline sündmus. Kuulasime laule ja vaatasime rahvatantsu. Olen nüüd natuke targem eestlaste rahvariiete osas, ning oskan märgata teiste omi. Näiteks on meil väga palju triibuseelikuid, kui teistel võis pigem olla ühevärviline seelik-kleit, ja selle kõrval põll värvikirevam. Vaatasin siis nende rõivaid ja proovisin just selliseid asju märgata. Tähelepanelik silm võib küll ühte pilti vaadates imestada, kui sarnane on ühe neiu rõivastus eestlaste omale, aga siin on konks sees, sest need ongi eesti rahvarõivad. Selle kandjaks naine, kelle ema rootslane ja isa eestlane (ütles mulle ühe laua taga kraami müües, et ongi proovinud jälgida, kui palju eestlasi läbi tuleb, kuid arvas, et seekord üsna vähe). Rahvatantsu sabas hõikas nende “peamees” välja, et kõik huvilised on teretulemast tema gruppi tantsima. Ja kui ta hiljem toolide vahel silberdas, siis uurisin, kas ta on juhtumisi tantsija, sest tal on eriliselt hea rüht ja omamoodi tantsija samm (ma muidugi ei ole mingi ekspert, niisama tugitoolis istuv asjaarmastaja, kes küll koolis viimastes klasside ka rahvatantsu Eestis tegi). Tuli välja, et ta on hoopis olnud õpetaja, ning on välja võtnud varajase pensioni. Ainult et aega on kole väheks jäänud. Kui nimetasin, et ma natuke rootsi keelest aru saan, siis ütles tema hoopis terve lause eesti keeles! Tuli välja, et ta üks vanaema on Saaremaalt, tuli sõja jalust ära. Tal ka hulk sugulasi Eestis, ning ta tahaks väga hakata meie kohalikus eestlaste laulukooris laulma hakata, et saaks minna laulupeole Eestisse! Julgustasin seda ette võtma. Ning ütlesin, et kes teab, äkki tulen tema tantsugruppi. Sain igaljuhul kontakti. Väga lahe vestlus oli, mille juurest küll minu Toomas kiiruga sääred tegi, sest ei tahtnud võõra inimesega rääkida. No ma ei teagi kohe mida mõelda-öelda, sest mina olen ju meie pere introvert, kellele ei meeldi inimestega suhelda. Ning seal ma siis olen, et hakkan ise mõnega juttu vestma. Toomas arvas, et minus on peidus mingi salakülg.
Aga aitab lobast. Täidan varem antud lubaduse üks autor üles leida, kes kirjutas internetist, kel tekib teadvus - Webmind (AI?!). Siin on link tema Wikipedia lehele. Kanada kirjanik Robert J. Sawye on kirjutanud samas seerias kolm raamatut aastatel 2009-2011. Ma lugesin vist ainult esimese nendest läbi. Aga tõesti väga huvitav lähenemine. Ja omamoodi aktuaalne tänapäeva maailmas. Kuigi tema kujutas seda teadvust minu meelest uudishimuliku ja väga õppimisaldina ja heana. Ma ei tea, mis küll lõpuks temast sai. Mäletan ühte asja, kuidas ta kurdab, et on kõik kättesaadud raamatud läbi lugenud ja nüüd on kuidagi igav. See on pannud mind omakorda mõtlema, kui mul oleks igavene elu, siis ühel hetkel hakkaks ilmselt ka väga-väga igav.
Kanada uudistest rääkides ei saa üle ega ümber sellest, et meie peaminister käib aga ilma peal ringi ja muudkui räägib erinevate riikidega, kellega koostööd teha. Kui sult ikka jalad alt võetakse, ning nii loogiline ja kauaaegne partner loobub kõigest, mis aastatega kujunenud, siis peab ju muud otsima (Toomas tõi võrdluseks näiteks Eesti, kes pidi idanaabriga kõik katki jätma, kindlasti keeruline, aga kui valikut pole, siis teed ära). Õnneks ei istu Mark Carney käed rüpes ning ei oota, millal keegi tee Ottawasse leiab. Isegi tegelikult see Eurovisioonil osalemise asi on minu arvates rohkem seotud sellega, et end inimeste meeltesse kirjutada. Kanada on ju üldiselt alati kusagil seal tagaplaanil virvendanud, turvaline, rahulik ja sõbralik. Aga nüüd peame natuke pead tõstma. Sel nädalal võõrustas Kanada lausa nii uhkeid külalisi kui Rootsi kuningapaar. Neil oli kaasas ka oma delegatsioon ärimehi, ning küll nüüd see äri õitsema hakkab 😊 Vähemalt loodame nii.
Seoses maailmapildis olemisega sattusin ühele kirjutisele, milles lahati erinevate riikide lippe. Milliseid nendest kõige rohkem ära tuntakse. Võib nüüd mõttelise pausi teha, ning mõelda, milline kõige esimesena silme ette tuleb. Ja see ei saa Eesti olla. Mina ütleks, et minu osas ka Kanada, kuid tee mis tahad, mõte liigub ikka sellele. Ka paljudel teistel. Tema kõrval Jaapan, UK, Brasiilia, Lõuna Korea, Itaalia, Prantsusmaa, India, Saksamaa, Hiina (kõigi äratundmise protsent kusagil 97.5%). Eesti lipu äratundmise protsent on 85%. Panin artikli juurest saadud tabeli allapoole. Võib vabalt vaadata, kui hästi lippe ära tunned. Ise arvan, et Eesti lipp on oma värvide pärast kõige ilusam, ning jääb kuidagi eriliselt silma. Teine samade värvidega lipp on Aafrikast Botswanast, mis on ka kena, kuid mitte nii nagu Eestil.
Kõige lõppu tahtsin kirjutada Ukrainast ja USAst, aga ei hakka seda asja lahkama. Lihtsalt lähen üle kere väga kurjaks. Läksin ka kurjaks Reese Witherspooni peale, kes esimest raamatut üllitas. Ta on oma loosse toonud sisse vene oligarhid, ja üldsegi mitte selles võtmes, kui halvad nad on. Või nõnda jäi mulje. Mul on omamoodi kahju, sest see näitlejanna on mulle tegelikult ajaga üha rohkem meeldima hakanud. Sest on jätnud jalad maas naise mulje, kellele kuulsus liiga pähe pole läinud. Nüüd aga siis selline must plekk ta peal. Kuigi ma ei imesta, sest ameeriklastel on minu meelest alati olnud mingi love-hate suhe venelastega. Ainult palun tulge sellest juba välja, sest ilmselgelt on Euroopa idanaaber näidanud oma tegelikku kasukat.
