Kuninga külaskäik

Charles III väisas kiiresti-kärmesti Kanadat ja pidas uues parlamendis avakõne. Juhtumisi on ta siin meie riigipeaks. Meeldib see meile või mitte. Kuigi hetkel tundub, et isegi need, kes parema meelega näeks, kuidas sellise iganenud süsteemi võiks lõpuks prügikasti saata, on praeguses olukorras unustanud igasuguse vastumeelsuse. Ja “praeguse olukorra” all mõtlen loomulikult lõunanaabri ideed Kanada USAga ühendada.

Tegelikult on kogu see kuningakoja osa üsna sümboolne. Sest isegi kõne, mille pisut uinutava häälega kuningas ette luges, on tegelikult Kanada valitsuse poolt ette kirjutatud. Samas oli õigus ikka midagi juurde lisada või ära võtta, kui kuninga arvates ei sobiks tal lausuda. Juurde lisati muide Kanadas üsna tavaline suurematel sündmustel tekkinud komme tänada põliselanikke, et saame nende maa-aladel toimetada. Ning lõpus nimetas ta, kuidas meie hümngi ütleb, et oleme põhjamaa, vaba ning iseseisev. See põliselanike tunnustus on üsna suur asi minu meelest. Kuigi eks põliselanikud ole need, kes õieti võiksid selles osas oma arvamust avaldada.

Otseselt piike ei suunatud üle lõunapiiri nende juhi suunas, aga igat sorti vihjeid jätkus. Alates sellest, et kuningas isiklikult kohale tuli. Tavaliselt täidab selle kohustuse kindralkuberner. Viimati juhtus 1977, kui kuninganna kohale saabus, ning enne seda veel üks kord.

Kõneainet ja tegevust jätkus aga Kanadaski, kus tõsteti just quebeclaste partei poolt üles küsimus, kui kaua veel see kuninglik jama edasi käib (Bloc Québécois, mis on prantslaste partei siin, ei läinud kõneks kohale). Ning ühehäälselt otsustati, et Quebeci provintsis teeme asjale lõpu peale. Muidugi pole see nii kerge, sest enne tuleks ka konstitutsioon ümber kirjutada. Muidugi võiks ju ka omaette edasi tegutseda, milline küsimus aeg-ajalt ikka seal provintsis üles kerkib. Aga praegu pole see üldsegi soodne aeg, sest pigem hoitakse Kanadast rohkem kinni, jällegi selle lõunanaabri pärast. Olen vist siin ka kirjutanud, et tänu Trumpile on vaiba alla maetud igasugused separatismi jutud.

Kanada enda suhted USAga pole kuidagi roosilisemaks muutunud. Eriti veel, kui Trump tahtis peale kuninga kõnet kohe tähelepanu endale tõmmata ning kuulutas, kuidas Kanada endiselt plaanib hakata USA osariigiks. Ma ei saa aru, milliste päkapikkude juttu ta usub või mis luuludes ta elab. Meie suhtusmisele ei aita ka kaasa, et tollide sisseviimine mõjutab kõvasti meie toiduhindu. Midagi, mida esimeses järjekorras hakkame tunnetama. Ning teame, kelle poole kurjalt vaadata. Ise mõtleme oma peres, et meie ilmselt saame hakkama. Sest ei aja ei tea mida taga. Oleme üsna tagasihoidlikud oma nõudmiste ja ootustega. Kui nõuka aja sai üle elatud, siis millest veel rääkida…

Reisimise osas ei nuta ka, sest ega me kuhugi mujale eriti ei lähe kui Eestisse :-) Nii et USA võib rahumeeli seal omapäi edasi tegutseda. Mul pole ka kahjutunde raasugi, kui USAs mõned osariigid proovivad lausa kõrgemal tasemel kanadalasi turistidena tagasi meelitada. Et me ei kardaks sinna minna. Et nad on sõbralikud. Või midagi sarnast. Aga kui oled kord kellegi korralikult välja vihastanud ja kuuled hullumeelseid jutte piiriületusest, siis mida sa ootad. Hetkel on olukord selline, et hulk lende on tühistatud USAsse, ning selle asemel on lisandunud palju rohkem võimalusi reisida Euroopasse või mujale. Kusjuures päris soodsate hindadega. Lisaks on Kanada enda turism päris hea turgutuse saanud, sest rahvas reisib pigem oma riigi piirides. Nii et minu meelest liigub kõik õiges suunas.

Eriti lahe oleks, kui USA need osariigid, mis hetkel suuresti kogu sealse imelikuks muutunud poliitika vastu otsustaksid Kanadaga ühineda ^😊 Neil oleks kindlasti hulga rohkem sellest võita kui meil USAga ühinedes.