Lennusaaga järeljakaja ja Kanada värskeid uudiseid

Lennusaagast on nüüd nädal möödas ja tüdrukud enam-vähem saanud ajavahest üle. Kui eelmine kord kirjutasin, et kogu streik vaid pool päeva kestis, siis tegelikult polnud see lõpuks õige. Hoolimata valitsuse poolt esitatud nõudest tööle naasta, teatas lennusaatjaid esindav ametiühing, et võite kõike tahta, aga nemad streigivad edasi. Nagu olen aru saanud, siis selline trotsimine võib tähendada a/ü juhtidele vanglakaristust. Ajaloos on ka seda juhtunud. Õnneks suudeti üsna kiiresti mingi enam-vähem kõiki osapooli rahuldav leping kokku panna, mille kallal nad siis edasi töötavad. Ning lennud peaks tänaseks suures osas taastatud olema. Palju on räägitud ka kõigist nendest (umbes pool miljonit inimest), kes reisijatena hädas õigel ajal õigesse kohta jõudmisega. Esialgu teatas Air Canada, et nemad ei kompenseeri kellegi ekstra väljaminekuid, aga tänaseks on nende koduleht muutunud ja seal saab valida lisaks majutuse ja toidukulude ja muude kulude kompensatsiooni nõude. Nii et meie reisijad tegelevad nüüd selle osaga. Loodetavasti ei pea aastaid ootama. Eks mingi mure on, et mida see lennuliinile tähendab – ennustatakse umbes 40 miljoni dollari ulatuses väljamakseid. Aga loodetavasti vähendatakse mõne pomo miljonitesse ulatuvaid palkasid.

Kui esmaspäeva õhtul tüdrukutele vastu sõitsime, siis otsustasime seekord valida korruse, mis mõeldud saabuvate reisijate pealekorjamiseks. Me tavaliselt läheme lahkuvate reiside korrusele, sest seal käib kõik palju kiiremini. Kuna aga reise oli nii palju vähem, siis ajastus oli lõpuks nõnda, et olime kohal ja nemad jalutasid just uksest välja. Meie juurest vaid 12 minutit sõitu. Muidugi olid nad rampväsinud. Kurtsid ka Detroidi lennujaama üle. Kui ebaviisakad sealsed töötajad on, kuidas muudkui kamandasid ja kurjustasid reisijatega. Ma millegipärast mõtlesin kohe nõukaajale, kui ametnik oma „tähtsust“ pidevalt näitas. Ei teagi, mis nende ameeriklastega häda. Väga võimalik, et ekstra närvis kogu praegusest olukorrast, kus peab eriti ettevaatlik olema, muidu pääseb mõni illegaal läbi. Igal juhul said mu tütred oma sõbraga lõpuks oma värava juurde. Pealse seda, kui neid oli kolmes erinevas turvas läbi vaadatud. Kirke, kes natuke rohkem USAs käinud, nimetas, et ainukesed kohad, mis kõige ebameeldivama kogemusega.

Hoolimata suurest väsimusest tulid mõlemad meiega koju, sest tahtsid kohe oma kohvrid lahti pakkida, ning vahetada mõningaid asju. Maril peamiselt tema asju Kirke kohvris, sest need olid pisut liiga rasked. Mõne sõna saime vahetada reisi osas, aga lõpuks pole jõudnudki terve nädala õieti maha istuda ning jutustada. Ilmselt jääb järgmise nädalavahetuse sisse. Sest sel nädalavahetusel oleme Toomasega metsas. Mari küll rääkis natuke oma reisist ja näitas kaasa ostetud suveniire oma Twitch kontol.

Kanada uudistest nii palju, et pidevalt tuleb juurde neid firmasid, kes otsustanud oma töötajad täisajaga tööle tagasi tuua. Pankade kõrval teatas Ontario valitsus, et kodus tehakse küll tööd, kuid on kadunud ära inimeste omavaheline suhtlemine ja suurepäraste ideede genereerimine. Ja ma saan sellest tegelikult üsna hästi aru. Natuke oma kogemuse põhjal, kes ma olen mõlemat moodi töötanud. Kindlasti tekib hoopis teine oma firma tunne, kui teisi iga päev näed. Ideaalis oleks ju hoopis nõnda, et meil on neljapäevane nädal. Aga ma ei tea, kas ma sellist asja jõuan ära oodata 😉

Siin seati ka järjekorda erinevaid linnasid, kus Kanadas kõige parem elada on. Ning minu üllatuseks mahtus Toronto sinna ladvikusse 11.kohal (neljas Ontarios Ottawa – 2, Hamiltoni – 5, Waterloo – 10 kõrval). Esimene oli Calgary Albertas. Tean mõnda, kes on tõesti sinna kolinud, ning oma eluga väga rahul. Kuigi kogu Alberta on hetkel teistel kanadalastel pisut hambus, sest provintsi juht tahab kangesti oma riiki luua. Briti Kolumbias on esimesel kohal Vctoria – 6, siis Vancouver – 8. Üsna mitmed uustulnukad eestlased, kes saabunud töö- ja turisti viisaga, valivad teiste soovitusel just lääneranniku. Mulle ilmselt meeldiks siiski idarannik rohkem, kui valima peaksin. Toronto osas võin öelda, et kuigi see on suurlinn, siis palju oleneb, kus elada. Oleme siin äärelinnas, mis kuidagi rahulikum ja mõnusam. Samas on linna käe-jala juures, ning eks neid võimalusi tööd leida ole ka rohkem. Eestlaste kogukond on kindlasti plussiks. Isegi kui alati just kõigest osa ei võta, mis siin toimumas on. Toronto hinnad võivad olla ka ühed kõrgemad Vancouveriga kõrvuti (näiteks küsitakse ühe pizza eest lõbustuspargis 60 dollarit), aga kui suudad end kuidagi sisse seada, siis pole häda midagi. Alati on ka võimalus naaberiinnas elamine leida. Nimekirjas välja toodud Hamilton on nii mõnegi valik, kui oma pere luuakse. Ning sealt käiakse isegi Torontosse tööl.

Pildigaleriis on foto kohalikust juuretisega saiu küpsetavast kohvikust, mis tundub üha populaarsust koguvat. Ning veiniklaasid tõin oma kasuperele. Nägin neid uuskasutuskeskuse aknal ning jalutasime siis oma kahese ja üheksasega pärast ostma.