Lihtsalt üks suvine nädal

On olnud selline üsna rahulik nädal. Meie külaline jõudis viimaks Jõekäärule. Loodetavasti talle meeldib. Päris huvitav oleks kuulata, mis ta arvab meie laagrist, sest võrdlusena tal Austraalia - Sõrve - kogemus. Millegipärast jäi mulje, et me võtame asja siin natuke rahulikumalt.

Ilm on Torontos olnud ühest äärest teise. Esmaspäeval istusime vine sees, sest kuum, tuult õieti polnud, ja metsatulekahjude suits oli meie kohale jõudnud (uudiste põhjal oli meie õhukvaliteet maailmas teisel kohal, st ikka seal halvemas otsas). Kuna meil natuke aega tagasi oli silmaarsti aeg kinni pandud, siis pidime kohale minema. Tavaliselt istume metroosse, vaid mõni peatusevahe, aga seekord otsustasin, et ei taha jälle kohale ilmuda higist tilkudes. Jalutame tavaliselt umbes 10-15 minutit rongi peale. Tundub lühike maa, aga selle ajaga jõuad juba higi välja võluda. Sest palav ju. Ning kuna ainult nii vähe vaja sõita, siis ei jõua külmas vagunis maha jahtuda. Olen küll istunud tal seal tooli peal, nägu leemendamas ja kallite aparaatide klaas minu kuumusest häguseks muutumas. Kuidas sa siis seal neid õigeid tähti loed 😄 Nii et läksime autoga. Võttis umbes nii palju kui mis me metroo peale oleks jalutanud. Olin kodus vaadanud parkimist ja leidsin ühe, mis lausa meie tänaval. Seal, kus me esimese aasta elasime. 2.50 tunni eest on päris odav (parkisin kaheks tunniks). Arvestades, et olime kahekesi, siis milline võit lõpuks, sest metroopilet maksab nina pealt 3.25. Kui kahe tunniga valmis oleme, siis ei pea juurde maksma, aga kui ei saa, siis lõpuks tuli nõnda autoga isegi odavam. Või peaaegu, sest peale arsti astusime veel ühest itaallaste gelato kohvikust läbi 😋

Pean ütlema, et kui selle linnaosa “peatänav” - Bloor West Village - on kuidagi kodune ja mõnus, siis “meie” tänav ei tekitanud eriti mingeid tundeid. Võib olla sellepärast, et tänava otsa on kerkinud ja on kerkimas kõrged korterimajad, aga võib olla ka hoopis mälestuste pärast, mis just kõige-kõige helgemad pole. Elasime ühe eestlasest vanahärra (kunagine Viljandi maavanem) majas ja pidime nii maja kui tema eest hoolitsema. Maja eest muretsemine polnud ju suur kohustus lõpuks, aga tema isiklikud nõudmised hakkasid natuke närvidele käima. Olin seal vahel öösel üleval, et teda rahustada või talle vett tuua ja ravimeid anda, kui seda nõudis. Käisin ka juba päeval tööl, nii et see oli üsna väsitav. Takkajärgi pean ütlema, et eks meid kasutati korralikult ära. Sest kuigi me ei maksnud üüri, siis olime tasustamata majaabilised, ning ostsime isegi tema söögi. Just nimelt - tema söögi, mitte et ta palju sõi, kuid tal olid omad (kallid) nõudmised. Aga ega me pole esimesed ega viimased immigrandid, kes ei oska midagi oodata või nõuda. Mis ei tähenda, et me pole üldsegi tänulikud sellise võimaluse eest. Kui tulla taskud üsna tühjad võõrasse riiki, siis selline esialgne abi on üsna pehmeks maandumiseks. Ja õppetunniks ka 😉

Aga silmad on mul korras, või õieti nii korras kui saavad olla. Mingeid muutusi ei ole olnud. Mari puhul tuli välja, et ta polnud lausa seitse aastat käinud. Kuna temal vaid üks silm pisut kehvem, aga saab ikkagi hästi ilma prillideta hakkama, siis ütles meie eestlasest doktor Marju Toomsalu, et ta võiks soovitatud kahe aasta pärast ehk näiteks kolme-nelja aasta jooksul uuesti teda külastada. Kui just mingil põhjusel varem pole vaja. Kui lapsed veel väikesed, siis viisin neid ikka kahe aasta tagant. Silmaarst on neile tasuta, ja minul maksis enamuse kinni tööpoolne lisatervisekindlustus. Kuna olen prillikandja, siis mul ka suurem põhjus käia. Nüüd, mil tüdrukud suured, peavad ise silma peal hoidma. Kirke on parem, sest tal ka prillid, aga Mariga teine asi. Õieti panin mina talle aja kinni, sest istus mu kõrval, kui helistasin 😉 Muidu oleks vist vahe võinud vabalt kümnele aastale venida.

Ma olen siin ka südant valutanud, sest pole saanud kuidagi piirata elupuid, mis naabri sissesõidutee poole. Neile meeldib tavaliselt märkusi teha, kui midagi nende tee poole liiga pikalt välja veninud on, isegi kui see eriti neid ei sega. Samas ei vaevu nad oma tee äärest umbrohtu ära korjamast, mis vohab mõnuga, sest nende tee laguneb. Ma ei viitsi naabritega tüli norida, nii et proovin ikka hekil silma peal hoida, ja isegi nende umbrohtu välja sikutada. Mõni on öelnud, et miks Toomas hekki ei lõika, kuna see justkui meeste pärusmaa, aga ta on meil nii õrna südamega, et ei raatsi eriti ühtegi kasvavat taime piirata 😄 Ja meil on tegelikult need naiste ja meeste tööd üsna segamini läinud. Eriti meeste tööd 😉

Vaatasin, et ilmamuutus tõi ööseks pisut jahedama õhu, üle 20. Ja pidasin plaani, kuidas juba kell viis end üles ajan, et lõikuma minna. Ma muidugi ei arvestanud, et kell viis peaksin mingi lambi õue muretsema. Siin pole ju Eesti, kui ööd valged on. Igal juhul venitasin, mis ma venitasin, lõpuks saabus reedeks selline mõnus 16 soojakraadi. Ja nõnda ma siis end õue ajasin. Olin ostnud patareiga (patarei oli Maril olemas teise tööriista jaoks) hekilõikuri, aga ei julenud kohe kasutada. Ei teadnud, kui kõva müra see teeb, ja millegipärast kujutasin ette, et on väga raske käes hoida ja kontrollida. Nii et tegin hulga käsitsi tööd esialgu. Lõpuks ikka võtsin uue mänguasja välja ning proovisin ära. Ning kirusin ennast, et oleks võinud kohe sellega alustada. Ja et miks me varem sellist imeasjandust ostnud polnud. Tegi töö ikka kümme korda lihtsamaks kui mitte rohkemgi. Kui olin lõpetanud ühe teise väiksema hekiga, siis läksin tagasi ja trimmisin käsitsi lõigatut. Ise olin super-super rahul lõpuks.

Aga kodused tööd sellega ei lõppenud. Ühel õhtul läksin voodisse ja ei saanud kuidagi rahu. Tundus, et vesi jookseb vannitoas. Lõpuks pidin ikka end üles ajama ja asja uurima minema. Ning loomulikult WC jooksis. Sorkisin natuke valamukastis, ja kõik jäi vaikseks. Kuni Mari WCd kasutas. Siis juba uurisime, mis võiks viga olla, ning jõudsime ühisele järeldusele, et küsimus pole mitte klapis, mille olime mingi aeg tagasi uue vastu vahetanud, aga selles teises kaadervärgis. Kui järgmisel hommikul vara käisin kasupere kassil külas ja tagasitulles vaatasin, et ehituspood peaks juba lahti olema, siis keerasin autonina kodu asemel sinnapoole. (Pilti poest pole, kuid allpool on paar fotot kanada lagledest, kes end nende parkimisplatsile sisse seadnud). Mari läks ronima ja mina katsusin, kas saan üksi hakkama. Meil on selline natuke liiga lai pott, mis tähendab, et mutritele ja kruvidele ja kõigele muule on raske ligi pääseda. Proovisin veetoru lahti keerata. Tundus, et justkui natuke liikus, aga siis otsustasin, mul pole lihtsalt kätes küllalt jõudu, ootan Mari ära. Mari uuris ja ütles, et kuule, mingi jublakas jääb toru taha kinni. Nii et proovisin siis toru natuke eemal hoida (ei murdnud jõuga, Toomas 😜). Lõpuks saime asjad paika, ning pidime tõdema, et õrnem sugu saab suurepäraselt ka selliste asjadega hakkama. Vahel teen ka nalja, et oleme kanged Eesti naised, kes ei löö millegi puhul risti ette. Aga ega ma väga kindel pole, kui mitmed mu Eesti sõbrannad ja naisterahvast tuttavad nii varmalt nn “meeste töid” tegema on nõus.

Kõige lõpetuseks läksime IKEAsse lihapalle sööma. Mina küll võtsin seenesuppi, mida potipõhjas õige natuke. Panin siis feta-tomatisuppi otsa. Tuli huvitav kombinatsioon, mis polnudki nii paha. Oleks võinud ju oodata uut suppi, aga neil tundus seal kõigil kiire olevat, ja ega meiegi ei tahtnud liiga kaua aega veeta.

Piltide hulgas on üks Marist, kus ta värvib vesivärvidega mingit Warframe tegelast oma sõbrale. Said kaheks päevaks Londonis kokku (ei mitte briti Londonis, vaid hoopis Ontario omas), seal suur üritus fännidele. Tema protsessi kohta on olemas väike video siin. Minu meelest sai päris kena. Tüüpilise temana pühendas ta hulga aega detailidele. Teatas lõpuks, et peaks rohkem pilte joonistama-maalima. Et väga mõnus tegevus, mida liiga harva ette võtab. Arutasime ka kudumist ja õmblemist, ning ta ütles, et ega tal selleks palju aega ole. Kui ma aga tahan talle midagi teha, siis vastu ta ei vaidle. Nii imelik, et meil see asi pole enne jutuks tulnud. Nüüd siis mul siht silme ees 😉

Kanada uudistest jäi silma Eestis käinud maailmakuulsa influentseri taustal, et Kanadas on loodud rakendus, mis ühendab siinseid ärisid meie suunamudijatega. Jäin mõtlema, kuidas maailma on ikka muutunud. Kas reklaam kui selline on kadumas, ning suunamudijatest saabki tulevikus toodete tutvustajad?! Pean ütlema, et ma vahel imestan, kuidas neil jätkub energiat ja entusiasmi sellega tegeleda. Ja mis hetkel tegelikult läbi põletakse. Ma olen ikka mõnda jälginud, ja tuleb meelde üks noor kutt, kes Portugalist pärit, pikalt Inglismaal elanud ja lõpuks USAsse kolinud, ning kes ühel hetkel pildilt kadus, sest tekkisid terviseprobleemid. Otseselt ei öelnud, kuid jäi mulje, et suurest stressist. Nii et kui keegi kangesti suunda soovib mudida, siis peab arvestama ka asja pahupoolega. Lõpuks on töö nagu töö ikka. Võid ühel hetkel ära väsida.

Kanada avaldas ka nimekirja kõige õnnelikemast linnadest siin riigis. Esikohal on kohe Torontost läände jääv Mississauga. Tean päris mitmeid, kes on end sinna sisse seadnud, sest majade hinnad ja korterite rent on natuke soodsamad kui Torontos endas (Torontos ühe sellise keskmise maja ostmiseks läheks vaja sissetulekut, mis jääb kusagile sinna 200 tuhande ringi. Ma tõesti ei näe eriti paljusid noori peresid, kes jaksaks midagi osta). Järgnevad Montreal (ma ei imesta, minu meelest väga mõnus linn), Hamilton (veel üks linn, kuhu mitu eesti juurtega noort kolinud), Calgary, Brampton, Ottawa, Edmonton, Vancouver, Winnipeg, ja trummipõrin, kümnendana Toronto! Provintsidest juhib ülekaalukalt Quebec, järgneb New Brunswick, Newfoundland, Saskatchewan, Nova Scotia (väga imelise loodusega!), Alberta (seal on meil hetkel natuke peast segi peaminister, kes Trumpi kummardab), Briti Kolumbia, kaheksandana minu koduprovints Ontario, siis meie naaber Manitoba (mis kuidagi peaaegu nähtamatuna tegutseb) ja lõpuks Prince Edward Island. Viimase osas ei teagi miks, sest meie kunagised Toronto naabrid kolisid mõned aastad just sinna, ning kiitsid väga sealset elu. Võib olla on liiga eraldatud. Ei teagi. Maailmapildis olime kümmekond aastat tagasi kuues oma õnnelikkuse ja rahulolu poolest, nüüd kukkusime 18.kohale. Nii et siia tulles võib kuulda päris palju neid, kes natuke ikka virisevad meie elu üle, hindade üle ja nõnda edasi. Eks siis ühel eestlasel ja kanadalasel jätkub, millest rääkida :D Õnnelikem Soome, Eesti on 34.kohal. Kanada indeks on 6.9, Eestil 6.46 (ega just mitte kõige suurem vahe).

Selle kõrval võib nimetada, et Toronto lennuväli (mis õieti asub Mississaugas ja kannab Pearsoni nime) kuulutati kõige reisijasõbralikumaks lennujaamaks. Ma tean päris paljusid, kes kohe esimese hooga vaidlustaks sellise asja, aga kui nii on välja kuulutatud, siis eks ta või ju nõnda ollagi. Negatiivsena on toodud meie piirang, mis ei luba öösel lennukitel õhtu tõusta või maanduda. Minu jaoks pole just negatiivne, sest ega ei tahaks, et ma öösel magada ei saaks 😉 Hiljuti oli mul siin kellegagi lennujaamadest juttu ja ma pean ütlema, et mulle meeldib millegipärast sealne õhustik. Nii põnev on jälgida inimesi, kes kuhugi minemas on, kes kiirustamas, kes asja rahulikult võtmas. See on justkui täiesti omaette eraldi seisev maailm, mille osaks hetkeks saan. Muidugi ei meeldi mulle, kui peab liiga kaua ootama mõne lennu järel, mis jääb hiljaks. Või kui oled juba lennukis ja me ikka veel õhku ei tõuse.

Aga aitab küll uudistest ja muudest juttudest. Juba jäingi liiga pikalt siia jutustama. Vaadake parem pilte. All reas on üks võetud trammi sisemusest. Ma tavaliselt jalutan ikka metroost kasupere juurde (u 15 minutit), aga kui on liiga palav, siis istun trammile (võtab ka 15 minutit). Ja kui keegi imestab, kuidas viinamarjad ja õunad koos kasvavad, siis üks meie viinamari on end mõnusalt õunapuu sisse end ära peitnud. Meil oli küll kavas õunapuu täielikult piirata, et viinamari saaks selle toel kasvada, aga kuidagi on nii juhtunud, et õunad ikka muudkui tulevad (vaata ülespoole Toomase armastuse kohta kõiki taimi võimalikult puutmatuna hoida 😄). Vihma oleme ka natuke saanud, õnneks mitte liiga palju, sest eelmisel aastal umbes samal ajal võitlesin ju veega keldris.