Lumi!!!

Toronto on juba üsna korralikult lund näinud, kuni eelmisel pühapäeval tuli alla peaaegu 60cm ühe päeva jooksul. Kõige tihedama saju ajal saime lausa 10cm tunniga. Mari käis juba pühapäeval seda lükkamas, aga põhitöö jäi esmaspäevale. Mina ei hakanud isegi katsetama, kas jõuan oma pisipreilide juurde. Teisipäevalgi istusin kodus, või õieti käisin ainult koeraga väljas. Lihtsalt lund oli nii palju, et osaliselt kõnniteed läbimatud. Kui lumes veel sumpaks, siis kohati oli tekitatud nabani ulatuvad lumevallid, mille otsas ma ukerdada ei kavatsenud. Kui siis kolmapäeval siiski lumevangist välja tulin, siis pidin mõnes kohas lihtsalt sõiduteele astuma. Õnneks pole seal just väga tihedat liiklust, kuigi loomulikult sellel hetkel, kui mina seal, pidi kümmekond autot end teele sättima.

Kokku on jaanuaris umbes 88cm lund Torontosse jõudnud. Ning pidin jällegi tõdema, et kui ikka lühikese ajaga meetri jagu lund tuleb, siis ma kutsuks pikemalt mõtlemata abilisi juurde, kes siis lund ära viivad. Suures linnas halvab see mitte ainult liikluse vaid ka jalakäijate liikumise. Loomulikult räägin aastaid tagasi juhtunust, kui linnapea sõjaväe kohale palus. Reedel mööda tänavaid jalutades (kohati küll lumes kuidagi edasi rühkides) nägin mitmeid autosid, mis endiselt paksu lumekorra all (mõned pildid hangedest pole hanged vaid hoopis peidus autod). Emba-kumba, kas nad ei sõidagi talviti, või olid nad lumevangis/tegid kodus tööd. Kesklinnale lähemal, kus majad tihedalt üksteise kõrval ja palju ruumi pole, kuhu lund lükata, on väga keeruline normaalselt funktsioneerida.

Hetkel ei paista ka lootusekiirtki, et midagi sulama hakkaks, sest juba mitmendat nädalat elame ainult miinustes. Ühel öösel ulatusid need -24C, tajutav külm oli -30C ja rohkem. Päeval läks pisut soojemaks, aga tuul jäi läbilõikavaks. Vaene kahe ja poolene oli üsna nutune sellise jahedaga. Õnneks sain kõige külmemal päeval ta siiski koju jätta. Kui aga sulamisest rääkida, siis seda pisut ikka toimub. Peamiselt siis, kui päike katuseid soojendab. Mis tähendab, et jääpurikaid tekib nagu loogu. Mu kasupere maja tagumine uks ei lähe selle jää pärast isegi lahti. Ning trepp on seal paksu jää all. Allpool üks pilt purikatest ja ka trepist. Kõige naljakam oli, et kahe-poolene tahtis kangesti minna aeda, sest nad olid lumest jõudnud onni ehitada. Kui lõpuks ukse lahti kangutasin, siis vaatasin, pole mingit allaminemist. Ütlesin, et peame hoopis jalutama. Natuke kõndiski kaasa, aga muudkui nõudis aeda. Lõpuks läksime tagasi. Haarasin ta täies riietuses sülle ning panin siis libeda trepi peale. Muidugi hoidsin kinni, sest muidu oleks ta nagu niuhti kohe all olnud. Sai lõpuks aru, et on libe. Kuigi arvas, et mina saaks ikka kuidagi ta alla aidata. Oh, neid lapsi küll! Milline usk täiskasvanutesse 😄

Aga kõigest hoolimata, et on palju lund ja külm, mulle nii väga meeldib!!! Olen täielikult talveinimene. Proovin hästi palju nautida, ning mõtted sulast ja soojast kuhugi kõige kaugemasse ajusoppi peita. Annan ka aru, et sulamine võib oma probleeme tekitada, eriti kui see vaheldumisi külmaga hakkab toimuma. Libedad tänavad on eriti ohtlikud.

Laupäeval käisime Kirkega poodides, polegi ammu seda nõnda kahekesi teinud. Tal pidevalt lõpmatult kiire. Seegi kohtumine sai juba varem kokku lepitud. Pärast istusime kodus, jõime sooja kakaod vahukoorega ja vaatasime koos kanadalaste kõige uuemat Project Runway saateid. Õieti vaatasimegi lõpuni (võitjaga intervjuu siin, pilte ka seal). Olen ehk juba kirjutanud, et see on üks saade, mida oleme juba aastast 2004 jälginud (nii palju, kui neid vändatud on). Tüdrukud olid hakanud karated tegema, üks 7 ja teine 9, ning vabadel õhtutel istusime koos maha, et moeloojate ponnistusi jälgida. Tegelikult vaatasime mingi aeg ka America’s Top Model, kuid tüdinesime sellest ühel hetkel, sest tundus liiga kunstlikult dramaatiline saade. Ja eks neid muid sarju või tõsielusaateid ole teisigi olnud, mida edasi vaatame, kui uusi hooaegu tuleb (näiteks Murder in Paradise). Tahtsin siin lihtsalt öelda, et mul on hea meel, kuidas mõned asjad on meiega jäänud, nõnda et saame mõnusalt koos istuda, täpselt nii nagu kunagi siis, kui nad väikesed olid. Ei mingit sundi, ega ootusi ega solvumisi, kui ei saa kokku, aga kuidagi loomulik ja hea olemine koos. Mis sest et ma olen ju “vana” ema 😉 Ah, ja muidugi peab meil ka mingi käsitöö käsil olema. Eriti minul ja Kirkel. Mari teeb seda, aga mitte sama innukalt.

Muud uudised:

• Ontarios oli 3.7 tugevusega maavärin. Mida ma ei tundnud. Kuigi need, kes lähemal said ikka aru, et midagi toimus.

• Catherine O'Hara - suri näitlejanna, keda teatakse Home Alone emana, aga keda ma mäletan pigem emana Schitt’s Creek sarjas (kes pole vaadanud, siis soovitan). Jällegi üks USAs tuntuks saanud näitleja, kes kasvas üles ja käis koolis üsna samas piirkonnas, kus mina praegu elan. Ainult 71 aastat vana. Mul on mõned tuttavad, kes ka umbes selles vanuses lahkunud, tundusid nii terved ja elurõõmsad. Kuna järgmine kümnend algab mul ka seitsmega, siis paneb rohkem mõtlema, kui palju peaksin hindama seda, mis mul praegu on. Ja kui õige oli mu otsus teha omamoodi kannapööre ning pangatööga hüvasti jätta.

• Kirjutasin hiljuti Kanada olümpialasest, kellest sai narkoparun. Tema enam oma pahandusi ei tee, sest lõpuks saadi ta Mehhikos kinni. Taustast tean nii palju, et ei tasu sul kriminaalina liiga usaldada samasuguseid kriminaale, kellega sa koostööd teed.

• USA teemat ei tahagi enam eriti surkida, sest see läheb liiga haisema. Olen jälginud ühte enam-vähem samas vanuses usakatest abielupaari, kes sügisel saatis välja appihüüu, et kas kanadalased ei tahaks neid adopteerida. Mitte, et neil oleks halvasti oma kodus. Nad on väga kindlustatud, ning tundub, kõik on suurepärane isiklikus elus, kuid nad ei suuda leppida sellega, mis nende ümber toimub. Nüüd on nad jälle Kanadas. Peale seda, kui neid piiril pisut rahmiti, sest tõenäoliselt oli keegi nende jälgija Kanada piirivalvele neist teada andnud ja jätnud mulje, et nad tuleks illegaalselt siia elama. Seda nad kindlasti ei taha, pigem on uurinud, mis võimalused oleks. Igal juhul… mõni päev peale saabumist tegid nad hästi armsa postituse, milles nimetasid, et neil on valus näha, mida see kõrvitslane on meiega teinud. Muuhulgas külvanud hirmu ja ebakindlust. Ja nad saavad meist väga hästi aru, miks me oleme hetkel just sellised nagu oleme.
  Selles osas oli hoopis teistmoodi postitus ühe mu tuttava FB lehel, millel ta tuletas meelde, et me ostaks Kanadas toodetut ja ei külastaks USA (siinjuures uudis, et üha rohkem kanadalasi ei lähe enam Floridasse, mis oli meie üks peaaegu et number üks puhkusekoht soojal maal, vaid pigem lennatakse Mehhikosse. Tundub, et ühine “vaenlane” ühendab). Üks tema Eesti juurtega sõber USAs (tal on neid päris mitmeid seal) ütles, et kuidas me saame nii julmad ja külmad olla. Sest sellega me teeme haiget ja rikume vaesema kihi eluolu. Et rikkad jäävad ikka rikkaks või saavad veelgi rikkamaks. Appi!!! Kuidas inimesed ei näe oma ninaotsast kaugemale. Loomulikult on mul kahju, mida see teeb nendega, kellel elu niikuinii meelakkumine pole. Aga me pole ka mingid “päästjad”, me proovime ISE ellu jääda ja iseseisva riigina edasi eksisteerida. Mõtlen kohe ukrainlaste peale, et äkki ei tohiks nemadki ühtegi pommi ründaja poole saata, sest vaesekesed seal…
  Nii et kaks täiesti erinevat suhtumist, üks, kes proovib meid mõista ja teine, kes peaaegu et süüdistab, millega me hakkame oleme saanud. Meie pole millegagi hakkama saanud, hoopis teie suur pomo on lolliks läinud, arvates, et jõuga saab ta läbi viia seda, mis tema segane pea talle ette kirjutab.
  Rääkisin ka Kirkega natuke, mis tema arvab kõigest. Tal oli nooruslikult rohkem usku, et kõik laheneb. Aga natuke edasi mõtteid vahetades, jäin mõtlema, kuidas noorem põlvkond nii siin kui seal toob hoopis uusi tuuli, ning tegelikult, kui kõik oleks jäänud nii, kui oli, siis mingi aja jooksul oleks paratamatult toimunud ikkagi omamoodi suurem lähenemine ja ühinemine. Kas just Kanada kui osariik, pigem ehk partner, kellega on lihtne äri ajada ning ühiseid projekte ellu viia. Äkki midagi EU moodi.

• Nii palju veel USA teemal, et loomulikult jälgin, kuidas proovitakse ühiselt oma meelsust avaldada. Ning isegi kohati üsna edukalt. Selle kõrval on huvitav, kuidas kanadalased lähevad USAs toimuva pärast meie riigis ka tänavatele (enamasti küll USA saatkondade ette), et oma arvamust avaldada, millega ICE (ehk nagu lugesin Inhumane Criminal Entity) hakkama saanud. Tean, et tegelikult on see organisatsioon olnud olemas väga pikalt, kuid siiani tegutses ta natuke teisel skaalal, mitte tänavale minnes ja otse tavalise inimesega vastamisi seistes (milleks neil puudub koolitus). Mul ei ole midagi nende tööülesannete vastu, ja tänavale minnes, ükskõik kas USAs või siin, näitame, et praegu toimuv pole meie meelest õige. Muidugi võiks ju kuulata mõnda “nõuandjat”, et ega nemad “süüdi pole”, et vaesekesed…

• Positiivse noodina on Toronto turism aina kasvanud. Seda ilmselt tänu teada kellele, sest enam ei kiputa niisama varmalt meie lõunanaabreid külastama. Väga suur hulk külalistest on tegelikult teistest Kanada provintsidest! Ning suuruselt teine grupp on usakad ise 😄 Kasvanud on mehhiklaste, inglaste ja sakslaste külastused. Ning need, kes otsivad romantilisi reisihetki, siis üllatavalt on meie endi Toronto linna kõige kõrgem torn üks eelistatud paiku. Nii et kui keegi plaanib näiteks abieluettepanekut teha, siis miks mitte tulla siia seda tegema 😉