Lumine ja külm

Just selline on hetkel Toronto, aga ka Gröönimaa, mis sel nädalal uudistes esilehele trügis. Kangesti tahaks, et Gröönimaa kohta võiks lugeda, kuidas nad on leidnud viisi iseseisvana edasi tegutseda, aga ilmselgelt ei ela me mingis muinasjutus. Nad peavad hoopis oma praegust riigikorraldust kaitsma USA oranži tolvani eest. Kes täiesti külmalt on valmis ka jõudu kasutama, et see maatükk endale saada (ma kasutan nimelt “endale”, sest see tundub olevat tal mingi isiklik kinnisidee, sest enamus usakaid pole taolise käiguga üldse nõus). Lugesin just, et ta oli juba eelmisel presidendiks olemise ajal oma nõuandjate ehmatuseks Gröönimaa omamisest rääkima hakanud. Põhjenduseks tõi juba siis näiteks, et kui ikka enda oma, siis saab seal otse vajadusel sõjaliselt tegutseda, ja ei pea Taanilt nõusolekut küsima. Nüüd on ta nõuandjad sama tohmid kui nende juht, kuigi mul on vahel tunne, et oma mingit (salajast) poliitikat ajades proovivad suurtolvanile meele järgi olla. Mõni muidugi ütleb, et hea võimalus Epstein failidelt tähelepanu eemale suunamiseks.

Ühte või teistpidi, need Gröönimaa äravõtmise jutud tekitavad meil siin Kanadas kerget ärevust. Sest kui nendega ühel pool, siis pöörab ta pilgu kindlasti põhja suunas ning võib alustada aktiivselt 51.osariigi juttu (mida ta veel sügisel ikka rääkis). Gröönimaa ärgu lootkugi, et saab osariigiks (minu arvamine), millegipärast kujutan ette, et oleks sama saatus kui Puerto Ricolgi. Kanada on samas oma uue peaministri käe all üllatavalt hästi hakkama saanud, hoolimata üsna mustadest ennustustest. Muidugi ei ole kõik puha lillepidu, sest tollitariifid ja USA majanduslepetest mitte kinnipidamine, on omajagu meie olukorda kehvemaks muutnud. Samas on Mark Carney suutnud vaikselt aga kindla käega tegutsedes väga paljude teiste riikidega soodsaid lepinguid sõlmida. Viimati siis Hiinaga, mis jätab kehvemasse seisu osa USA farmerid, sest Hiina lubas hoopis meie toodetut sisse ostma hakata. Kas mul on ameeriklastest kahju? Inimlikul tasandil on alati kõigist kahju, kes miskit viisi kannatavad, aga teiselt poolt võin öelda, et EI OLE!

Minu suhe USAga võrdub hetkel peaaegu et üksühele sellega, mida tunnen Eesti idanaabri vastu (ja see on väsitav, sest muretsen nii Eesti kui Kanada pärast). Ei ole mitte väga hea tunne elada riigis, mida naaber ähvardab üle võtta. Ja siis ei jätku kaastunnet nendele, kes pole oma riigijuhiga üldsegi rahul või kes ei “hääletanud tema poolt”. Viimase puhul nägin just hiljuti ühe kanadalase üleskutset, et nad lõpetaks juba valimistele osutamast, vaid ütleks hoopis seda, mida on nad on ära teinud, et olukorda muuta. Tean, et keegi ei saa minna Valgesse Majja või Kremli müüri väravast sisse, ning kõik “niks-naks korda ajada”, aga piisab sellestki, kui nimetada, et oled võtnud osa demonstratsioonidest või käinud valitud esindajate uksel koputamas ja neid tüütamas, ning nõnda edasi. Muidugi ei oota, et inimesed oma elu ohtu seaks. Usun, et hiljuti Minneapolises tapetud naine poleks uneski osanud näha, et kaasmaalased (kes vähemalt nimeliselt ameeriklaste heaoluks tegutsevad) talt elu võtavad; kusjuures temast saab äkki siseriiklik terrorist ning riigi juhtkond ja suuvoodrid õigustavad relva kasutanud mehe tegevust. “Jääjõuk” on muutunud ilmselgelt hirmu külvajaks. Tahtmatult tekib võrdlus mõne eriti julma filmiga, kus pahalased just nõnda hoolimatult ja külmalt vastuhakkajaid, aga ka niisama kõrvalseisjaid hävitavad. Ei oleks kunagi osanud seda USA “pärisellu” üle tuua.

Praegu pilku tagasi heites ajale, kui USA kõrvitslane lubas Mehhiko piirile seina püsti panna, siis ausalt öeldes, parem oleks olnud raha selle jaoks kulutada, pluss teha USAsse saabumine või elamisloa hankimine eriti keeruliseks. Ning kõik ebaseaduslikud immigrandid võinuks elamisloa saada, ja eriti ranged reeglid väljasaatmiseks paika panna. Oleks riigil ka parem ülevaade, kes ja kus. Mul muidugi maailmaparandamine väga käpas oma väikeses toakeses, ainult keegi ei taha millegipärast mind kuulda võtta 😄 Aga ehk mõistetakse mind paremini, kui ma eriti ei taha enam ameeriklaste kirjutatud raamatuid lugeda või nende toodetud filme või sarju vaadata. Rääkimata muidugi riigi külastamisest või nende kaupade ostmisest. Kuigi viimase puhul enam just väga näpuga järge ei aja, sest mis teha, eks see mõjub rahakotile.

Tulen nüüd selle lume ja külma juurde tagasi, millest jutt alguse sai. Hoopis parem teema ju. Seda enam, et olen proovinud pisut vähem end lõunanaabrite tegevusega kursis hoida. Mul on mõned USA vabakutselised ajakirjanikud, keda jälgin, ja vahel heidan pilgu ka ülduudistele, aga tunnistan, et mu vererõhk tõuseb ilmaaegu liiga kõrgele. Kui asi tõsiseks läheb just Kanada osas, küll ma siis hakkan rohkem muretsema ja vaatama, mis edasi. Hetkel on üle poolte Kanada elanikest valmis ei tea mis ära tegema, kui USA otsustabki meid jõuga üle võtma hakata. Isegi minuvanused või minust vanemad. Kusjuures konservatiivide toetajate arvates võime kohe leivad ühte kappi visata. Nemad vastu eriti ei hakkaks. Näeme seda näiteks Albertas, kus konservatiivide valitsus ja kogutakse allkirju, et Kanadast lahku lüüa. Ei teagi, mida nad loodavad. Et siis USAga liituda kui täisväärtuslik “osariik”, ülejäänud Kanada võib siis olla 52.osariik. Vähemalt nemad on kindlustanud endale ei teagi mida. Ma ei taha isegi mõelda, millises olukorras oleksime, kui meil oleks saanud konservatiivse partei juht peaministriks. Mis oleks väga kergesti võinud juhtuda, kui Trudeau populaarsus langes ja ta tagasi astus, aga õnneks oli küllalt palju selge mõtlemisega inimesi, kes jätsid oma parteilise kuuluvuse kõrvale ja läksid hääletama. Üks suurim valijatehäältega üritus oli see. Kus inimesed valisid mõistusega ja mitte liiga palju ilmselgelt kaotajaks jääjate poolt (mõtlen nn “neutraalseid parteisid” või üksikkandidaate). Küll me jõuame seda protestiks teha kunagi tulevikus, kui USA enam meid enda alla ei taha ja me saame olla siin oma mätta otsas rahulolematud iseenda valitsuse ja riigiga.

Ah, mind ei ole ka keegi manitsemas. Räägime siis lumest lõpuks. Torontos sadas ühe päevaga alla umbes 35cm lund (reedel veel oma 5cm). Mõnel pool tuli pisut vähem või rohkem, ida osas lausa üle poole meetri. Ennustati vähem, sest arvati, et pilved liiguvad kiiremini üle linna. Aga lund muudkui tuli ja tuli. Kattis tänavad ja tekitas liikluses ohtlikke olukordi ja õnnetusi. Üle neljasaja õnnetuse ja hädaabi kõne ühe päeva jooksul. Imelik, kuidas inimesed justkui unustavad ära, kuidas autot juhtida sellistes oludes, ning tehakse täiesti arusaamatuid sõiduotsuseid (mis tavatingimustes ehk ohtu ei tähendagi). Muidugi on olukordi, kus midagi eriti teha ei saa, kui satud libeda peale. Nagu üks tuttav rääkis, kuidas nägi suurt sahka kontrollimatult üle ristmiku liuglemas. Siin seal oli tänavatel näha ka suusatajaid, kes lumest kohe kasu lõikasid. Ega naljalt sellist asja siin ei juhtu. Üldiselt on murdmaasuusatajaid siiski vähe kanadalaste hulgas, suurem osa kipub ikka mäele. Pearson lennujaamas oli muidugi täielik segadus, sest lennud jäid järjest ära. Lund polnud ühel hetkel kuhugi panna, nii et seda hakati lausa sulatama.

Kuna koolides oli “lumepäev”, mis tähendab, et lapsed võisid koju jääda, ning töö osas kutsuti üles võimalusel tööle mitte minna või kodus töötama, siis olin minagi üks, kes kodus istus. Ja koos Toomasega lund lükkas. Huvitav, kuidas see lumelükkamine meile kellelegi mingit peavalu ei valmista. Isegi Mari läks veel õhtul välja ja tegi viimase osa lõplikult puhtaks. Tassis lume aeda, et seal kõrget mäge tekitada. Neljapäeva õhtuks oli nii meie väike kõrvaltänav kui ka neljarealine suurem tee ikka lumekorra all. Sahk ega soolapuistaja polnud üle käinud, ainult autod olid lume kinni sõitnud. Minu meelest on linn just nõnda kõige ilusam. Ja võikski terve talv just selline välja näha (tulevad meelde Rootsi keskosas veedetud kaks talve, kus teed olidki just valged ja peale puistati pigem tuhka või liiva või mingit klibu). Aga muidugi on praeguseks juba sool maas ja kuna nädalavahetusel oli kerge sula, siis mingil hetkel tänavad soola-sopased. Lumega tuli kohale ka samasugune külm, mis natuke aega tagasi Eestit kimbutas. Tuulekülm ulatus sinna -20C ja rohkem juurde. Õieti, kui me lund lükkasime, ja lõpuks tuppa tulime, siis näpud olid nii külmad, et lausa valutasid, kui soojenema hakkasid. Oleks pidanud natuke paremad kindad kätte panema. Aga hoogsalt tegutsedes, kui keha soojaks läheb, siis ei märkagi, et käed tegelikult külmad. Pühapäeva hommikul ärkasime juba jälle külmaga üles. Ning järgmised kaks nädalat peakski miinuskraadid siia jääma, lisaks veel lund ka. Toomas rõõmustab, sest saab jälle mäesuusad alla panna. Mari oma sõbraga lähevad juba täna kaheks päevaks suusatama.

Eestist ma ei mäleta, et meil oleks kooli ajal “lumepäevi” olnud. Küll aga oli mingi legend, et kui temperatuur alla -20C (vist, ei mäleta enam täpset numbrit), siis on koolid kinni. Samas võib -20C olla ilma tuuleta üsna talutav ja koos tuulega ikka väga hull. Aga kes tol ajal taolisi asju mõõtis ja arvestas. Minul igal juhul seda õnne ei olnud, et kool külmapühi pidas. Ülikooli ajal paukus küll üks talv ikka korralik pakane (-30C ja rohkem). Mäletan siiani, et proovisin leida, mis selga panna, sest ega ühikas palju asju ei hoia. Panin lausa kaks paari sukki jalga ja pikad püksid peale, aga isegi siis oleks tahtnud just põlvi rohkem kaitsta. Oleks olnud vaja ema kootud karupükse vist 😉

Kanada uudistest.
• Lumi ja külm toob ikka üles kodutute probleemi. Tavaliselt avatakse “soojenduskohad” linnas, seekord lisati neid juurde. Üldse on kodutuid Ontarios kõvasti juurde tekkinud. Pole head süsteemi ega soodsaid elamisi, kuhu võiksid maanduda ja kus üür sõltub sinu sissetulekust. Kuna Kanada on vähendanud vastuvõetavate immigrantide arvu, siis ehk võiks mingi muutus toimuda. Mitte, et immigrandid on kodutud või võtavad ära soodsa elamise, pigem ikka et nad saavad paremini hakkama ja siis napsatakse nende poolt ära vabad pinnad, kus pead täisüüri maksma. Mis tähendab, et võid rahumeeli ehitada korterimaju aina juurde, kus maksumus kättesaamatu kehvemas seisus elanikele. Eriti halvas olukorras on põlisrahvaste esindajad. Kui nad linna tulevad. Tihtipeale puudub siin turvavõrk, või neil pole korralikku haridust, mis aitaks paremale tööle. Eks seal ole muid hädasid ja probleeme ka. Muidugi on nii palju ebaõiglust olnud läbi mitme aastasaja. Ja nad on palju kannatanud, ning valu ja muret edasi kandnud. Vahel aga mõtlen selle peale, et ühel hetkel tuleb nendest asjadest lahti lasta ja pilk ettepoole keerata. Hea näide on Manitoba provintsijuht, kes on üks põlisrahva esindaja. Wab Kinew on kõigi teiste provintsijuhtide seas kõige suurema populaarsusega. Mul on tunne, et nii mõnigi vahetaks enda oma just tema vastu välja 😏

• Kuigi töö osas on ka nii ja naa. Nagu mitmel pool mujal maailmas, siis on siingi noored hädas töö leidmisega. Isegi kui neil väga hea kooliharidus ja mitu diplomit ette näidata. Ehk toimub praegu ka mingi nihe, millised erialad on tähtsad ja kuidas maailmas edasi minnakse. Samas näen seda, et inimesed, kes võiks pensionil olla ja on enam-vähem kindlustanud sissetuleku pensioniks, töötavad edasi. Õieti oli üks väike põhjus minugi lahkumisel see, et andsin oma koha vabaks nooremale. Isegi kui noorema jaoks tuli asi üllatusena ja ta vajas natuke rohkem tuge 😏 Mis tähendas, et ma olin pangaga ikka edasi, kuigi mitte ainult sellepärast, sest ta sai minu meelest suurepäraselt hakkama, lihtsalt vahel tulevad kogemused kasuks. Teistpidi probleem võib aga töö osas olla, kui terve firma kinni läheb. Nagu hiljuti suleti viimane hiina juurtega kanadalastele suunatud paberajaleht. Neil oli olemas teinegi leht, aga nemad läksid juba mõned aastad tagasi internetipõhiseks. Mõtlesin siin kohe meie endi eestlaste nädalas korra ilmuvale ajalehele Eesti Elu, mis ikka vastu peab. Olen üsna kindel, et tellijate arv on kõvasti vähenenud. Mina olen “uus” tellija, varem lugesin töö juures, või vähemalt sirvisin, aga nüüd seda luksust mul enam pole ja üks külg minust tahab ikka silma peal hoida, mis kogukonnas käimas on. Leht on teinud teatud muudatusi arvestades praegust olukorda. On inglisekeelsed leheküljed (mitte kõik ei oska eesti keelt, või kui oskavadki, siis lugeda on raskem), on olemas veebileht, kust saab samuti artikleid lugeda. Vahel mõtlen, kui kaua nad vastu peavad. Eriti, kui arvestada, et hiinlasi on umbes 1,7 miljonit Kanadas, eestlasi vast kusagil 25 tuhande ringis.

• Sattusin siin hiljuti võrdluse peale, kus olid ette võetud Torontos tegutsevad firmad, mis pakuvad taksoteenust. Kõige soodsamad sõidud saab Hopp kaudu. Sellele järgnevad Lyft ja Uber. Ma ei tea, kui paljudele Hopp midagi ütleb, aga kui seletan, et tegelikult on see eestlastele väga tuttav Bolt, siis ehk tuleb tuttav ette. Nad ilmusid meie tänavatele eelmisel aastal. Ja nagu olen kuulnud, siis nii mõnigi Uberi juht on Hoppi üle läinud. Mitte ainult sellepärast, et nende komisjonitasu on väiksem võrreldes teistega, vaid üldine korraldus pidi palju parem olema.

• Vaatasin mõni päev tagasi kanadalaste sarja, mille peategelasteks kaks naist, kes menopausiga silmitsi, ja seal tuli jutuks, kuidas perearsti on peaaegu võimatu leida. Meil on õnneks arst olemas, kusjuures kõigil erinev, kuigi mingi aeg olid lapsed ja Toomas sama arsti juures (tavaline peredes, kui kõik on ühes kohas). Perearstiks üks vanem Hiina juurtega naisarst, kus Toomas endiselt käib. Täiskasvanud lastele ta enam väga ei meeldinud, aga õnneks sai Mari ühe Jaapani päritolu naisarsti juurde ja Kirke leidis paar aastat tagasi ühe meesarsti üsna värskelt avatud erapraksises (kõik on õieti erapraksis, kuigi nad saavad provintsilt palga, sest meil on ju arstiabi tasuta). Miks ma siin eri soost arstidest räägin, küsib lugeja kindlasti. Aga hiljuti avaldati Ontarios tehtud uurimus, et naised arstidena kulutavad rohkem aega oma patsientidega tegelemiseks. Sest nad on sooja südamega. Või midagi sinna kanti. Mehed on väga konkreetsed. Minul on üks gay meessoost arst, kes on tõesti üsna konkreetne. Kuigi võiks ju arvata, et tal mingid naiselikud jooned. Mulle ta meeldib. Ma ei tea, kas olen teisest puust, või mul puudub kogemus naise juures käimise kohta. Äkki sobiks mulle naine ikka rohkem 😄
Small Achievable Goals on sarja nimi, ja siin link nende näoraamatu lehele, kus võib mõningaid katkendeid vaadata. Päris naljakas, aga samas ka üsna eluline.

• Ja siia veel uudised Kanada rahapajast, mis on lasknud välja mündi, mida võib kaelas kanda ja mis maksab 2300 dollarit. Eestlase jaoks pole ju midagi imelikku, kui mündid kusagil riiete küljes ripuvad. Minulgi on üks selline, mis tõenäoliselt seto ehete hulka kuulus. Pärit 1700 algusest, ja millel riputamisrõngas küljes (selle eest võiks umbes 2000 dollarit saada, nägin ühte eBay lehel). Leidsin kunagi lapsena vanade kuuride taga prahi sees sorides. Alles eelmisel nädalal oli sõbraga juttu me mängumaast ja arutasime, kuidas me üldse suuremate vigastusteta üles kasvasime.

📸 Allpool minu nädala fotod. Jätkan usinalt “teemantpildiga” tegelemist. — Linnu toidulaudadega on meil alati üks suur probleem. Nimelt pistavad suured hallid või mustad oravad pidevalt toidu nahka. Fotol üks selline, mille avad sulguvad, kui raske orav proovib seal kõõluda, nii et pisikesed sulelised saavad kenasti kõhu täis. — Mu väikesel pisipreilil on Sipsiku vaimustus (ise ütleb Sipip). See peab kaasa tulema, kui õue läheme. Torkan siis kapuutsi sisse, sest käest võib liiga kergesti maha pudeneda ja tänavale jäädagi. Varem käis meil üks käpiknukk lammas kaasas. — Toomas Eestist tagasi, järgmisel päeval mõnusalt koduloomade seltsis hommikukohvi nautimas. Peale lõunat läks juba tööle. — All nurgas Mari käest saadud kingitus, mille ta Montrealis mulle ostis, sest ma ise ei raatsind 😊