Lumine novembri algus

Praeguseks on Eestiski esimene lumi maha tulnud, kui Torontos on lund veel ainult mõnes varjulises kohas, kuhu seda sai kuhjatud. Kui nädal tagasi lund hakkas tulema, siis mälu ütles, et minu siin elatud aja jooksul pole seda kunagi nii vara juhtunud. Aga eks me mälu ole ju nii nagu ta on, aegajalt teeb tempe, nii et pead ei hakanud andma. Samas sain kohe varsti kinnituse, et viimase 60 aasta jooksul pole midagi sarnast nähtud. Novembris on ju lumi maha sadanud küll, kuid hiljem. Silme ees on mina ja Toomas lumemöllus kiirustamas järve ääres asuvasse Harbourfront keskusesse, kus kohalikud rootsi naised oma iga-aastast jõululaata peavad. Aga see toimub tavaliselt umbes kolmandal novembri nädalavahetusel. Jah, just selle nädala omal.

Rootsi naiste ühendus SWEA on küll ürituse vahepeal kesklinnast ära kolinud, sest ruumi jäi seal pisut väheseks. Liiga palju kõrgeid korterimaju on ümbrusesse kerkinud, mis tähendas, et rahvast ilmus kohale hulga rohkem kui harjutud oli. Lausa nii palju, et ma ei tahtnud eriti sinna minnagi. Siis kolisid nad suuremasse kohta, ning peale seda saabus Covid. Mis tõi omakorda uue suuna, et kui koguneda ei või, siis vähemalt saaks ikka Rootsist kohale toimetatud kraami osta. Pandi kokku lehekülg, kus võis tellimuse sisse panna. Õnneks on see osa neil püsima jäänudki. Eks nad kohapeal müüvad ka, aga nüüd vähemalt võid kindel olla, et mõned asjad, mida väga soovid (pohlamoos), pole läbi müüdud. Praeguseks on nad uue kodu leidnud George Brown College (ehk uue nimega George Brown Polütehnikum) Waterfront kompleksis (Kirke õppis seal). Eelmine aasta oli esimene kord. Ja ma pean ütlema, et mulle väga meeldis. Ruumi ja avarust jätkus hulgim. Muidugi oli esimeses paigas oma võlu, sest järv kohe lähedal, uisuväljak, käsitöölised klaasist imelisi asju valmistamas. Kõik käis selle juurde. Aga eks millestki pea loobuma, et edasi liikuda 😉

Rootsiga seoses tekkis laupäeval kange tahtmine lihapalle sööma minna. Mari lõi minuga kampa ja nii me läksime tugevat külma tuult trotsides majast välja. No tegelikult polnud ju meil häda midagi, sest auto juurde vaid mõni samm. Ning kui soovi, siis võib IKEA juures ka maa-alusesse parklasse suuna võtta. Märkasime mitut uut pakkumist söögisaalis. Sealhulgas tuttav kanadalaste poutin (ehk siis friikartulid sousti ja juustuga) rootsiliku vinkliga – juurde olid lisatud ka lihapallid. Jätsime siiski proovimata, ning valisime ikka koduselt mõnusad lihapallid, kartulipudru, pohlamoosi ja hernestega. Järjekorras seistes jäi mul silma üks tõmmu noor naine, kelle juustes heledaid toone ning mis osaliselt patsis, osaliselt lainetes. Nii kena nägi välja. Minu introverdist pool olekski jäänud seda lihtsalt niisama imetlema, aga see mingi uus „julgem“ külg minust pani ikkagi komplimenti ütlema: Ma siin imetlen su juukseid! Nii kenad! Ei teagi, kuidas seda teist külge kutsuda, sest ega ma kangesti teistega kontakti ei otsi, ning seltskonnas viibides jätkub mulle oma suhtlusdoosi saamiseks umbes poolest tunnist. Võib olla on see minu hooliv külg, kes tahab inimestele head meelt teha. Ning siin Kanadas on ju nii lihtne „vooluga kaasa minna“, sest üleüldiselt ollakse sõbralikud, keegi ei vaata imelikult, kui komplimente jagad. Kuigi ilmselt tuleb siiski mõelda, kellele öelda ja kellele mitte 😉

Iseloomust rääkides ja lapsevanema rolliga seoses saatis mu vanem laps paar päeva tagasi sellise teksti: Aitäh for never doing this to me! Juures link youtube videole, mis põhimõtteliselt räägib sellest, kuidas just tüdrukute puhul proovitakse neid lapsest peale mingisse kindlasse malli suruda. Nii kodus kui ühiskonna poolt. Tuletab meelde, kuidas üks noor neiu ütles, et film dinosaurustest on poiste ja mitte tüdrukute jaoks. Ma ei oska sel puhul isegi mõelda, kust selline arvamine võiks tulla. Minu tüdrukud vaatasid küll huviga „Walking with Dinosaurs“. Oleme omavahel varem arutanud, et suur osa tüdrukute kujunemisest oli minu mõjutusel, sest eks ta tavaline ole, et isad proovivad oma võsukestega igasugust põnevat teha, kasvõi jalgrattaga sõitmist näiteks, neilt ei oodata, et nad lapsele tutid pähe seoksid ja roosad kleidid selga aitaksid. Mina võtsin neid kui lapsi, kelle jaoks terve maailm on lahti, ning proovisin ka omal moel tabada, mis neid rohkem huvitab. Tuleb Mariga kohe meelde, kui ta kusagil 9-10selt teatas, et tüdrukutega on nii igav mängida, ta läheb pigem poistega toredaid asju tegema. Mis ei tähenda, et tal tüdrukute seast häid sõpru ei tekkinud. Kellega ta siiani läbi käib. Sealt edasi muidugi gümnaasiumis käsitööala valimine (manufaktuur või midagi sarnast), kus ta ainuke tüdruk oli 😊 Ning siis mehaanikainseneri ala. Ja mina olin seal alati teda toetamas. Ka siis kui ta teatas, et tahaks karated proovida. Sest mina olin siis see, kes leidis dojo, kus nad käima hakkasidki (või õieti mina viisin neid kuni nad hakkasid täiskasvanute tunnis osalema, sest Toomas lõi ka kampa, siis läksid juba nemad koos – võtsin alati kudumise muide kaasa, et siis ühe silmaga tunnis toimuvat jälgida). Mul ei tulnud kordagi pähe, et pigem võiks nad siinsete kohalike eestlastest tüdrukute moodi võimlema hakata (siin on väga tugev iluvõimlemise suund, mille juured lähevad väga kaugele, lausa kaks eestlaste klubi on siiani olemas, kust ka olümpiavõitjaid sirgunud).

Kusagil blogimaailmas oli ühe kommentaari all link küsitlusele, mis lahkab inimese iseloomu ja milline töö neile kõige paremini sobib. Tegin selle ära, proovides olla nii aus kui võimalik. Ning minu tulemuseks olid: psühholoog, tervishoiutöötaja (ilmselt sanitarist kuni arstini ja juhtideni), elektroonikainsener, sotsiaaltöö juht, haridusjuht, õppejõud mõnes kõrgema hariduse asutuses, aga ka info- ja kommunikatsioonitehnoloogiateenuste juht või andmebaasi- ja võrguspetsialist. Päris huvitav kompott 😊 Samas olen vahel mõelnud, et kui mingi ime läbi saaksin kella tagasi keerata, siis ilmselt oleksin jätnud oma mõtted õpetajaametist (milleni ma lõpuks siin Kanadas ei jõudnudki, kuigi kaalusin väga tõsiselt vahepeal) ja oleks pigem arvutitemaailma sukeldunud. Arvan, et oleksin päris osav olnud. Teisalt ei kahetse ma oma pangatööd, sest olen saanud nii paljudele abiks olla ning oma tiimi sõnul ka väga hea juht olnud.

Küsitluse põhjal loetleti ka ameteid, mis ilmselt mulle ei sobiks, ning nende hulgas oli postiljon. Mis tegelikult hoopistükkis üks amet, mille tegemisest vahepeal päris tõsiselt unistasin :D Inimestest eemal ja saad hästi palju kõndida. Võib olla oli siiski hea, et ma siiski seda ametit proovima ei hakanud. Oot, nüüd pean nüüd küll enda üle naerma, sest ma olen ju peaaegu postiljon olnud. Seda Eestis ja Linna Ametpostis. Kirju olen sorteerinud ja kohale ka viinud, aga kuna need läksid tehastele ja ametiasutustele ja koolidele jne. siis hoolimata sellest, et Tallinn väga väike, siis poleks ma õhtuks kunagi tööd ära jõudnud teha, kui jala käinuks. Meil olid mõned töötajad lubadega, nemad läksid siis autoga, aga ülejäänud meie pidime võtma takso ja sellega siis linna peal ringi tuhisema. Kas ma teeks seda tööd jälle? Kindlasti mitte 😉

Seesama küsitlus andis ka iseloomu osas mingi ülevaate. Mul on väga kõrge organiseeritus ja hoolas suhtumine, usaldusväärsus, punktuaalsus ning perfektsionism. Kõrged on veel avatus, uudishimu, loomingulisus ning kujutlusvõime, olen rohkem valmis intellektuaalseid tegevusi ette võtma. Natuke kahju võib olla, et mulle ei meeldi teised inimesed ja seltskonnas viibimine, ning ma ei saa mingit energialaksu teistega koos ajaveetmisest. Khm-khm, ma vist just kirjutasin sellest, kuigi tuleb välja, et ma ei julgenud tunnistada, et teised ei meeldi 😄 Ma vist pigem ütleks, et ma väsin inimestest kiiresti ära.

Tulen nüüd „suure intellektuaalina“ maa peale tagasi ning ütlen välja, et mulle meeldib ikka kätega ka midagi luua. Vahel köögis, vahel käsitööd. Sel nädalal võtsin ette oma kasupere viimased kaks väikest kõrvitsat. Tõin kodust kaasa kaks kandilist purki (jah, kandilist, mida on nii hea külmakappi panna, ja milles varem soola- või marineeritud seened sees olid), ning tegin marineeritud kõrvitsasalatit. Tahaks öelda, et mul on mingi retsept marinaadi jaoks, kuid see juhtub iga kord nii kuis ilm juhatab, või õieti minu maitsemeel. Panen vett ja äädikat ja suhkrut, ning siis maitsen, mida veel juurde lisada. Maitseainetest veel kaneelipulki, nelki ja pipart. Kõrvitsatükke hoidsin enne kuumutamist külmas soolavees. Teoreetiliselt peaks aitama kõrvitsa krõmpsu hoida, kuid ilmselt võiks neid ka vähem keeta. See osa on mul ikka veel üsna sassis.

Pühapäeval aga võtsin siis varem valmis tehtud kõrvitsapüree ning tegin sellest kooriksaiu, ning kohupiimakukleid (mul küll mascarpone). Viimased küpsesid eriliselt õhuliseks ja mõnusaks (leidsin, et ainult kohupiim jättis tulemuse natuke tuimaks, nõnda tegin sidruminmahlast väikese glasuuri peale). Ma ei tea, mida või keda kiitma pean. Ennast või kõrvitsapüreed või jahu või tainast, mis kuidagi eriliselt mõnus sai. Äkki hoopis uut tehnikat, mille olen õppinud ühelt Rootsi juurtega ameeriklaselt, kes väljaõppinud pagar ja mitu aastat juba Rootsis elanud (postitab inglise keeles). Ta alustas mäletamistmööda kevadel laupäevaküpsetistega, kus võtab vastu tellimusi karbi küpsetiste jaoks (neli erinevat koogikest) ja jagab need siis laupäeval kätte. Tema tehnika on panna pärmitainas kohe peale sõtkumist külma vähemalt pooleks tunniks (mul kindlasti kauem) ning peale seda kuklid valmis teha ning lasta neil pikemalt kerkida. Õieti paneb ta valmisvormitud kuklid lausa sügavkülma, ning küpsetamise hommikul võtab vara välja, et sulaks ning kerkiks. Olen ära proovinud ja täiega võimalik ka nõnda teha.

Muudest uudistest ei oskagi midagi välja tuua. Jõuluehted ja -kuused kerkivad nagu seened peale vihma. Ning mina olen pisipreilidega natuke origamiehteid teinud. Ma ei tea, miks sel aastal kuidagi eriliselt tunnen vajadust juba varakult jõulutunde sisse minna. Kaasa aitab teadmine, et minust paar aastat vanem hea kohalik eestlasest sõbranna pidi vähile alla vanduma. Mäletan siiani, kui ta Eestist Torontosse koos väikeste tütardega elama asus. Ja kõiki neid toredaid hetki, mis koos ühises seltskonnas veetsime (mulle ikka vist mõned inimesed meeldivad 😉). Nii lõpmatult kahju ja kurb ning selle kõrval terav arusaam, kuidas oleme siin ilmas vaid viivuks.