Metsaülikool Kotkajärvel

Kolm päeva Kanada metsas

Tundub, et satun ainult siis kindla peale Kotkajärve Metsaülikooli, kui mind on palutud sinna midagi tegema. Seekord siis küsiti, kas saaksin tulla ja õpetada eesti keelt neile, kes seda ei oska. Sellist „keelekohvikut“ on ikka pakutud, sest näiteks võib mõne osaleja partner olla teisest rahvusest või hoopis minia on huvitatud eesti keelest. Kohale nad tulevad, kuid ega nad ju muust eriti aru ei saa, sest siiani on kõik loengud ja esinemised eesti keeles käinud. Seekord oli natuke erilisem, sest oli ka inglisekeelseid ettekandeid. Üks eestlane, kes on mõned aastad Kalifornias elanud, jäi näiteks hetkeks meie ees mõtlikult seisma ja teatas siis, et räägib ikka inglise keeles. Mõnes mõttes saan aru, sest kui oled nii väga oma eriala sees, siis vahel on keeruline ümber lülitada. Mõnikord on vaja selleks päris korralik ettevalmistus teha, osadele sõnadele peaaegu et võimatut eestikeelset vastet leida, jne.

Aga tagasi keelekohviku juurde. Nii kutsutakse hommikusi kogunemisi erinevatele gruppidele erinevate teemadel. Enamuse jaoks on põnev süüvida mõnda eesti keele saladusse või näiteks tutvuda uuema slängiga. Ise ei osanud ma midagi oodata, sest pole ju Metsaülikoolis proovinud veel kellelegi keelt õpetada. Suur küsimärk oli mul, kas minu grupiga liitujad üldse midagi oskavad või mitte. Kuidas ma saan ette valmistada teadmatuseks. Panin küll kirja terve rea sõnu ja väljendeid, mille kallal töötada, aga lõpuks jõudsime vaid kümnendiku läbi töötada.

Kahe osaleja jaoks polnud eesti keel võõras. Üks on juba 20 aastat proovinud igal suvel seda õppida, kuid ütles, et ega ta tegelikult ei oska midagi öelda. Teine oli hoopistükkis üks lektoritest, kes on sattunud Hamiltonis väga tihedatesse sidemetesse eestlastega. Tema juured ulatuvad Poolasse, Sileesiasse, kus tema just-just sündinud tädi koos teiste sakslastega sunniti 24 tunni jooksul sealt alalt lahkuma. Muidu oleks venelased nad maha lasknud. Ning nagu me teame, nendega nalja pole. Siis oli mul üks keskealine halli krussis peaga tõmmu naine ja nooruke neiu, kellel mõlemal eestlasest mees. Viimase tõi kohale ta ämm. Neiu meenutas, et oli proovinud eelmistel jõuludel soovida eesti keeles Häid jõulupühi! aga sai aru, et hääldusega läks midagi väga viltu.

Igal juhul andsin lühikese ülevaate eesti keele kohta. Muuseas meenutasin ka linnalegendi, mis jutustab 30-ndatel peetud keelevõistlusest ja kus eesti keel itaalia järel teisele kohale valiti. Võistluses osalenud lause oli: sõida tasa üle silla. Mis itaallased olid esitanud, ajalugu vaikib. Ajalugu on ka üsna kitsi jagama teavet sellest võistlusest. Isegi tark AI pidi alla andma. Kuigi muu info leidis küll üles. Jõudsime ka rääkida eestlastest, kuidas nad võivad esialgu üsna tõrksa mulje jätta. Kuid kui sõbraks saad, siis ka on see tõeline. Selleks jutuajamiseks jõudis kohale ülalmainitud ämm, kes kinnitas sama. Mina meenutasin oma sõbrannat, kes kunagi ameeriklasi Eestis võõrustas ja ringi vedas. Lõpus olid nad öelnud, et tule külla! Ja me tõesti mõtleme seda! Sõbranna uuris minu käest, miks nad selle lause lisasid. Aga see on selline tüüpiline ameeriklaste niisama viisakus. Ka kanadalaste. Muuseas visatakse välja veksleid, et võiks ju jälle kokku saada jne. Nimetasin siis, et kui keegi lõunasöögile kutsub (let’s get together for lunch), siis jääb eestlane surmatunnini ootama, millal siis täpselt see toimuda võiks. Seesama ämm nimetas veel, et ma pole väga tüüpiline „kodueestlane“, sest naeratan väga palju 😊 Aga eks midagi jääb külge, kui Kanadas nii pikalt elada, eriti veel kui teeninduses töötada.

Sinna vahepeale õppisime kümmekond sõna ja lauset. Ikka neid tavalisi tervitusi ja viisakusi. Mis kahjuks pooltel selged. Viskasin siis ka midagi uut välja, nagu „musirull“. Mida vähemalt hallipäine naine ka õhtul oli kasutanud. Mispeale kaasa tal rõõmsalt naeris. Kuna ta teisel päeval enam kohale ei jõudnud, õieti tuli ainult see mees, kes igal aastal truilt kohal, siis võtsin tal lõunasöögi ajal nööbist kinni ja õpetasin veel paar asja, millega hommikul olime tegelenud. Andsin ka käsitsi kirjutatud nimekirja õpitust. Tal oli selle üle väga hea meel. Ütles ka, et talle meeldis väga kõik see, mis olin keele ja eestlaste kohta rääkinud. Temaga oli õieti veel üks armas hetk esimesel päeval, kui söögijärjekorras tuttavaks saime. Ütlesin oma nime, mis enamasti kanadalaste jaoks millegipärast keerukas järgi öelda. Olen siis öelnud, et tahan esimese hooga näitena anda sõna „enemy“, mille esimese osa hääldus ju päris nagu mu nimigi. Aga kuna „vaenlane“ tundub kuidagi imelik tutvustamisel sisse tuua, siis võiks hoopis öelda „energy“. Lisan muidugi kohe juurde, et hoolimata väga särtsu täis sõnast, olen siiski üsna tüüpiline aeglane ja vaikselt stoiline eestlane. Mispeale see naine ütles, et oh, ei! Minust õhkuvat hoopis positiivset energiat. Huvitav on selliseid tähelepanekuid kuulda, sest endast võid ükskõik mida mõelda, aga päriselt ju ei tea, milliseid mõtteid teistes tekitan.

Oma teise keelekohviku ajal olin siis kahekesi. Ütlesin vanahärrale, et ta võib minu käest küsida asjade kohta, mida on alati tahtnud teada. Harjutasime siis hoopis natuke osade vokaalide hääldust. Eriline tähelepanu läks Õ-tähele. Tema oli tegelikult huvitav (muusik elukutselt), kes esitas juba eelmisel päeval põneva küsimuse. Miks me ütleme mõnikord „tere hommikust!“ ja mõnikord hoopis „tere hommikut!“ Kuna selle üle oleme mõni aasta tagasi pangas suure arutluse maha pidanud ja ma siis uurimas käisin, oli mul vastus olemas. Vastus, mida härra olevat juba 20 aastat oodanud 😊 Olin siis esimene, kes suutis asja selgeks teha. Nimelt on see esimene variant iidse tervituse „lühend“ – tere hommikust aega! öeldi kunagi. See muidugi lühenes „tere hommikust“ peale ja sealt muudkui edasi. Ütleme ju ka lihtsalt „hommikust!“ ja „hommikut!“.

Natuke rääkisime ka leiva ja saia erinevusest. Jällegi midagi, mille kohta tal aimugi polnud. Asjad, mis eestlasele nii loomulikud, aga inglise keelt kõnelevatele võivad natuke imelikud tunduda. Arutasime ka keele arengu üle. Ja nõustusime koos, et kuigi iga asi ei tarvitse meile meeldida ei inglise ega eesti keeles, siis ei saa me ju kätt ette panna muutustele. Elav keel areneb pidevalt. Ta kirjeldas, kuidas ühe sellise tema algusajal peetud keelekohvikus olevat õpetaja pahaselt osa sõnu maha tõmmanud öeldes, et need on vene keelest. Arvestades, kui palju inglise keel praegu peale surub, siis vene keel on küll väga väike probleem. Aga eks naabrid on meid läbi sajandite palju mõjutanud. Kui palju sõnu on saksa keelest?! Õieti on pigem kurb, kui palju inglise keelt noored oma vestlustes vahele lükivad. Mina püüan teadlikult seda vältida, kuigi vahel tundub lihtsam ju nõndaviisi rääkida. Võrdlusena mõtlesin aga hoopis vene keele peale nõuka ajal. Jah, eks me kasutasime mõningaid sõnu, “pakaa!” tuleb kohe meelde. “Davai” on siiani kasutuses vist. Aga nii nagu inglise keel eestikeelsetes lausetes figureerib ei juhtunud vene keelega kunagi. Vähemalt nii palju kui mul kogemusi on.

Kui me siis otsad kokku tõmbasime, arvas härra, et olen suurepärane õpetaja, lausa „natural“, mis võiks ju olla ka: õpetajaks sündinud. Ma ei hakanud väga rohkem kiitust norima, ja küsima, millised siis need teised õpetajad varem olid. Lihtsalt olin rõõmus ja nimetasin talle ka, kui palju see kiitus mind puudutab. Nagu nimetasin, nii raske on ennast ju kõrvalt näha. Eestlasena võib olla veel eriti, sest kipume ehk rohkem kriitilisemad olema kui mõni teine rahvus. Aga selline fakt kinnitab minu juba lapsena tekkinud soovi just õpetajaks saada. Kahjuks muidugi tuli elu vahele. Ja kuigi olin 13 aastat Toronto eesti koolis õpetaja, siis mõnikord on natuke kahju, et üle 30 aasta panganduses töötasin. Kahju, aga ma ei saa öelda, et kahetseksin. Sest tegelikult on töö olnud huvitav. Ning kõige rohkem olen hinnanud just seda osa, kus olen saanud inimestele abiks olla.

Kui ma siin juba kiitlen, siis teeme asja kohe ühe korraga ära. Esimesel päeval põrkasin kokku ühe mehega, kes oli mõni aasta tagasi „Minu Kanada“ raamatu ainetel peetud keelekohvikus osalenud. Ta ütles, et on siin mõne teisega ka arutanud, aga et just minu oma olevat kogu tema Metsaülikooli kogemuse põhjal parim olnud. Ma ei anna võimalust isegi üks kord arvata, kui väga kõrvust tõstetud ma olin 😊 Kriitilise eestlasena mõtlesin järgmiseks, et ega ta siis kõigis kohvikutes ka pole olnud ja ei tea kõiki nende juhte. Kindlasti on seal veel paremaid olnud. Aga jätsin need mõtted siiski enda teada.

Osalesin ka ühe huviringi tegevuses, kus räägiti metsas ellujäämisest. Tõesti häid näpunäiteid, mis me hoolimata oma kogemusest võiks kõrva taha panna. Näiteks üks asi, mis peaks olema alati kaasas on väike kokkupandav labidas. Teised asjad on ka head, aga see oleks esmatähtis. Rääkisime ka karudest. Ning ta jutustas ühe loo, kuidas jääkaruga kimpu jäänud põliselanik meenutas äkki vanavanematelt kuuldud juttu, et jääkaru võiks kõdistada. Nii ta siis katsus teda kusagilt sealt kaenla alt. Mispeale jääkaru plehku pistis. Ringi juht jutustas ka, et õiti midagi sarnast tegi ta isagi, kes puges autokasti peitu, et Algonquin pargi prügikastide ümber kogunenud karusid pildistada. Pildid sai kätte, aga siis oli vaja kuidagi ära minna. Karud aga ei näidanud sugugi välja, et neil kiire oleks olnud. Üks karudest oli tal seal autokastil olnud katte peal välja sirutanud, nii et kõht oli näha. Mõtles siis mees hetke ja katsus kõhtu. Mispeale nii see karu, kui kõik teised kiiruga vehkat tegid.

Seekord toimus Metsaülikool kolm päeva. Ja ma ütleks, et mulle meeldis. Oli kuidagi kompaktsem ja pidevat tegevust täis. Tore on ka see, et kui enamasti kipud eestlaste üritustel peamiselt vanemat põlve nägema, siis siin on päris hea läbilõige kõigist. Ainult lapsi on viimaste aastatega vähemaks jäänud. Enam ei korraldata nende jaoks eraldi üritusi. Aga eks need tulevased metsaülikoollased just sealt üles kasvasid. Inglise keele sissetoomine on muidugi omamoodi kurb, aga paratamatu. Sellest peab aru saama. Kuigi mitte kõik pole rahul. Nagu ikka 😉

Oleme saanud paaril korral Metsaülikooli ajal ühes suvilas olla. Kuid teades, et ilmselt on see kinni sel korral, otsustasin, et ei otsi voodikohta taredes. Võtsime hoopis telgi kaasa. Õnneks ei olnud ka nii vihmane nagu ilmaennustus oli lubanud. Ning omaette telk andis võimaluse vahepeal sinna korraks peitu pugeda. Peab ju pausi pidama, et mitte liiga palju inimestega suhelda 😂 Toomas oli samas seitsmendas taevas. Sai mitu korda saunas käia. Osales matkadel, kus ümbrust tutvustati ja jutustas inimestega. Suur teema on endiselt Ukraina. Käis ju Andres Kasekamp sellest rääkimas ja lisaks seesama ülalnimetatud saksa juurtega härra – Robert Zeigler, kes on aktiivselt aidanud ukrainlasi. Isegi kohapeal mitu korda käinud. Tema taust on huvitav, sest on endine sõjaväelane, kel nüüd „Cotton Factory“ Hamiltonis. Rendib ruume erinevatele gruppidele. Muuhulgas korraldab ka mõne eestlase sinnatoomise, et nad saaks oma kunstiga natuke aega Eestist eemal tegelda.

Ja nõnda need päevad saidki päris kiiresti läbi. Õhtusööki me ära ei oodanudki. Oleks ilmselt oodanud, kui toit oleks parem olnud. Ainuke suur kriitikanool korraldajate suunas (kuigi ei tohiks, sest nad on ju kõik vabatahtlikud, ning kus viga näed laita, seal tule ja aita tähendab, et ma parem hoian sellised mõtted enda teada). Peaaegu et kõik toidud olid sellised, et kõhu täitsid ära, aga mingit naudingut ei pakkunud. Viimasel päeval lõunaks pakutud supp oli ilmselgelt kõige järelejäänud toidu ärakasutamine (nädala ringvaade). Mul pole midagi selle vastu, aga mina ise oleks sellest püreesupi teinud. Ja natuke rohkem maitseaineid pannud. Tundus, et kokkadel oli ka sool maha jäänud. Ma üldiselt söön suht magedat toitu, aga isegi minu jaoks oleks võinud tibakenegi soola olla. Kaerahelbepuder oli nii mage kui sai veel olla, ning just selline rokk, mida sigadele antakse. Ma muidugi sõin ikka 😉 Pannkoogid õnneks olid head, ja leib ka. Ning porgandid ja kurgid. Ja soolalõhe. Aga ilmselgelt on meie kogukonnas tekkinud suur auk Ülle lahkumisega. Ta oli ikka tõeline ime siin meie hulgas.

Mõtlesin, kui selline miniülikool jälle toimuks, siis oleksin ilmselt valmis isegi ilma mingi ülesandeta kohale ilmuma. Sest Kotkajärve on imekena. Ja teistega kokkusaamine metsa vahel tegelikult parim paik!