Minu pere ja kirsside õitsemise aeg

Lõimekojas ehk Threads platvormil sattusin postituse peale, kus pilt võimalikust perest (ükskõik siis mis põhjusel pole tegelikult näiteks teada, milline inimese ema või isa võinuks olla, või lapsed, või vanavanemad). Juturoboti loodud pildi aluseks isiku enda või olemasoleva pere fotod. Mis pani minu aju tööle, ning mõtlesin nende kahe lapse peale, kellele elu andsin, kuid kes kunagi meiega koos suureks ei kasvanudki. Sest saatus on vahel nii väga ebaõiglane. Ja siin siis see foto ongi. Mina oma roosa peaga, Toomas pisut tõsise olemisega (võtsin ta viimase passifoto), meie poeg Mart, kes oleks 38, Kirke ja Mari ja Anne (sel aastal 29, 31, 32). Vaatasin meid kõiki ühe pildi peal ja lihtsalt nutsin. Pole väga-väga ammu möödunut meenutades nii palju pisaraid jälle valanud. Sest oleks ju olnud kena, kui kõik nad ikka meiega oleks. Ainult… ma ei või pead anda, kas oleksime kuueliikmeline pere olnud. Võib-olla ikka neljakesi, ainult et poja ja tütrega. Mari ja Kirke kusagil paralleelmaailmas eksisteerimas. Nii et hoolimata kõigest, mis oleks võinud olla (ka kindlasti täiesti teistmoodi kogemus poja ema olla), siis hetkel olen väga õnnelik oma kahe hästi toreda lapsega. Ning võin juturoboti abil ette kujutada teist reaalsust, kus meil neli last. Põhimõtteliselt saaksin proovida robotil veel variante välja mõelda, kuid otsustasin, et need jäävad esimeseks ja ainukeseks. Justkui olekski nad mõtteliselt mu kõrval olemas.

Pean ütlema, et need on hetked, kus hindan väga AI olemasolu. Inimestega seoses meeldib väga näiteks selline kanal - bringing history to life, kus roboti abiga pannakse kunagi elanud inimeste fotod elama. Ajalugu kipub mu peas olema kuidagi liiga must-valge, peamiselt vanade fotode või joonistuste põhjal. Siin aga võid peaaegu et käega ajalugu katsuda. Eriti meeldib, kuidas ta “äratab ellu” täiesti tundmatute inimeste fotod. Kes tulevad justkui minu tuppa ja kustutavad kõik aastad, mis meie vahele jäävad. Kui keegi kunagi peaks minu fotoga nõnda mängima, siis pole mul mitte midagi selle vastu. Siis jõuan justkui varjuna tulevaste põlvede meeltesse. Ja ma tean, et üks osa võib kohe välja tuua, kuidas mõni su nägu halvasti ära kasutada võiks, aga ma ei mõtle sellele. Eriti tähtsusetu, kui ma juba siit ilmast lahkunud. Tänapäeval on petufotode tegemine nõnda lihtne, et isegi “päris” pildi peale ollakse kahtlevad, kas on ikka tõeline 😏 Ma ei tea, kas enam leidub kedagi, kes laseks end sellest mõjutada (eriti petturite poolt).

Sel nädalal hakkasid lõpuks kirsid õitsema, kuulutades kevade tulekut. Ei läinud High Parki, kus kirsse maa ja ilm. Aga ka inimesi isegi rohkem kui maa ja ilm. Imetlesime neid hoopis meie enda maja ees. Ausalt, parimat ei saa ju ollagi, et iga päev kasvõi vähemalt aknast pilku välja heites näed õitemeres puud.

Meil (koos brittide printsi ja tema kaasaga) oli pulma aastapäev. Meie jaoks juba järjekorras number 39. Toomas oleks hea meelega mind kuhugi välja viinud sööma, see tähendab mõnda uhkemasse kohta, aga lõpuks jõudsime hoopis IKEAsse hommikusöögile. Ta läheb juba peale keskpäeva tööle, nii et ega seda pidutsemise aega meil palju polnud. Aitäh kõigile, kes nüüd mõttes meile õnne soovivad. Õnnitlustega seoses meenutus ühest sünnipäevalaulust, mille ajalugu mul siin kusagil üles hüppas. Õieti selle eestikeelne ajalugu. “Meie õnnitleme” on olnud päris paljude kohalike eestlaste lauluks, mis sündis Seedrioru suvekodus Rootsist tulnud Merike Paterson-Martini algatusel. Koos Rutt Veskimetsaga tõlkisid kaks teismeliseas noort väikese laulukese eesti keelde. Laulu lauldakse siiani Rootsis: Vi gratulerar! Kuigi eks sealgi tungi inglisekeelne maailm üsna tugevalt tänapäeval peale. Meie versioon koos pisikese Mari ja Kirkega on siin. Tegime selle 19 aastat tagasi vanaema sünnipäevaks. Minu meelest on see nii armas lauluke, mida võiks vabalt Happy Birthday! - Õnne soovime sul! asemel laulda. Mina igal juhul laulan, kui võimalust on, isegi kui kõik esimese hooga kaasa ei oska laulda 😄 Pulmapäeva puhul leidsime ühe kena taime aknalauale, ikka IKEAst, mis millegipärast mulle alati sellise mõnusa tunde loob. Toob Euroopa ja Rootsi lähemale.

Jõudsime siin vahepeal Kirke kodus käia kassi pildistamas. Tegelikult küll aitas Toomas tal natuke korterit putitada, ühe ukse hing oli lahti tulnud (ma ütlen, see võimalikult odavalt ehitamine on ikka hull küll, aga mis sa ära teed). Kass ise on paras kolakas oma üheksa kiloga. Allpool fotosid läbisegi kass Ukkost ka (isegi üks selfie Mangoga). Nii et võib mõistatada, kes on kes. Kassi ja koeraga põikasime veterinaari juurest läbi. Siin on eriti just koerte jaoks mingid süstid kohustuslikud. Kuna nad käivad väljas. Kassid võid vaikselt kodus ära hoida. Kuigi mõlemad peaksid olema linnaameti juures registreeritud ja mingi väike maks makstud. Mis tuletab meelde, et peale Covidit jäi see kuidagi lohakile. Aegajalt kuulen, kuidas mõni kontroll ikka trahvi teeb. Kuigi mul on tunne, et pigem kurja naabri pealekaebamisel. Seekord tuli Toomas kaasa, kasutasin teda “koormaloomana”, sest arstikabinet on väga lähedal. Jalutada pole probleem, ainult et viiekilone kass kaasa tirida pole just kõige lihtsam, kui koer rihma otsas. Tavaliselt olen läinud autoga. Toomas siis hoidis kassi, kes tegi sellist häält, nagu oleks ta just praegu ära varastatud. Õnneks koju minnes oli natuke rahulikum. Ehk tundis, et saab tagasi turvalisse kohta. Tagasiteel arutasime ka, millist hingehinda loomade ülevaatuse eest võetakse. Aga teisalt on lemmikloomad justkui terapeudi eest. Kes võtaks kümme korda nii paju, ma arvan.

Muudest uudistest jäi mul silma, et keegi oli heisanud kirjanike maja seinale vana ENSV lipu. Ja ma mõtlesin, kes üldse sellist lippu tahab kodus alles hoida?! Ma saan aru, et eestlaste sini-must-valge oli midagi, mida hoidsid, aga see vana punane kalts… Ausalt, inimesed!?! Natuke teemaga haakuvalt, kus justkui vanast kinni hoiti, oli Orbani võimul olek. Kuulsin ühte ungarlast, kes ütles, et oli kaheksandas klassis, kui O võimule tuli, ning nüüd, kui see jobu oma kohalt lahkub, lõpetab välismaal doktoritööd. Ütles, et tal oli häbi olla ungarlane, kui teistega rääkis, aga nüüd on süda täis uhkust oma rahva üle. Ning ma elan ta mõttele kaasa. Eriti lõunanaabrite poole vaadates, sest mul on tunne, et nii mõnigi ameeriklane tunneb häbi sellise presidendi pärast. Ei tea, kas keegi on teinud statistikat, kui palju rohkem usakaid on hakanud reisides (kui selleks üldse raha jätkub) väitma, et on kanadalased. Läbi aastate kuuled pidevalt peaaegu anekdootlikke lugusid, aga mul on tunne, nüüd on ehk see veelgi enam levinud.

USAga seoses jäi silma uudisenupuke, et Washingtoni hampelmani 1-miljoni viisa, ehk elamisluba on antud vaid ühele inimesel. Oodatakse aga neid üle kahesaja tuhande. Hmm… pooleteise aastaga üks?! Kuidagi kahtlane tundub see ennustus, kui nad just ei jätagi seda võimalust edaspidiseks. Selle kõrval nägin kohe ühe noore neiu teadet, et ta loobus USA kodakondsusest. On sünnijärgne, kuid elanud Kanadas põhimõtteliselt terve elu. Ning lõpuks on tal täielikult villanud. Ma ei tea, kui paljud üldse on kuulnud, et kui oled USA kodanik, siis pead ükskõik kus elades ikka USAle tuludeklaratsiooni esitama. Olen pangas töötades näinud, kuidas nad sellega vahel hädas on, sest peavad mingeid lisadokumente esitama.

Ning muidugi uudis Põltsamaa sinepi kohta, mille tootmine läheb Eestist ära. Sellepärast olen küll kurb. Mis sest, et sinepit ju iga päev poest ostma ei saa minna. Eestist tulles võtan küll kaasa. Mis kogu selel loo juures minu jaoks eriti huvitav, et… tsiteerin: Kange sinepi valmistamiseks kasutatakse Kanada päritolu sinepipulbrit, mis on terava maitsega ja mille eelis on stabiilselt hea kvaliteet. Sinepi kangus oleneb paljuski sinepipulbri kogusest, kuid maitsenüanssides mängib muidugi rolli ka sinepitaime sort. Mul polnud aimugi, et siit sinepipulbrit tuuakse. Nüüd on kuidagi kurb tunne, et Kanadas endas nõnda head sinepit ei toodeta 😊

📸 Allpool: Hetk metroorongis. Sinise kattega toolid on eakatele ja nendele, kes vajavad istumist rohkem, kui tavainimene. — Ukse küljes ripub meie lõngakogu. Kuna me kolmekesi heegeldame ja koome, siis peab olema erinevates värvides lõnga. Just amigurumi mänguasjade jaoks. — Mari ja Kirke kutsusid sõbrad jälle külla D&D mängima. Mari on mul hakanud rohkem kokkamisega tutvust tegema. Eile tegi ise nuudlid lasanje jaoks, keetis kastme ja riivis juustu (pildil). Veel pole proovinud, kas tuli ka hea. — Paremal allpool on üks “triibuline” purk. Triibud on mul erinevatest seemnetest. Teen segu valmis, et pudrule lisada. Muide, kui toiduained on siin käibemaksuvabad, siis igat sorti seemne- või pähklisegud lähevad maksu alla. Sest keegi on pidanud ju tööd tegema selleks 😊