Lõimekojas ehk Threads platvormil sattusin postituse peale, kus pilt võimalikust perest (ükskõik siis mis põhjusel pole tegelikult näiteks teada, milline inimese ema või isa võinuks olla, või lapsed, või vanavanemad).
Kuidagi keeruline on küsida, mis siis nende lastega juhtus. Kas surid sündides või oli mingi haigus või õnnetus? Igatahes väga valus kaotus, aga kuidagi olete osanud sellest ikkagi üle saada. Paljude paaride jaoks saab lapse kaotus saatuslikuks.
Mul oli ka pikk abielu, aga mitte nii harmooniline , kui teil. Enne 40.aastapäeva läksime lahku. Just siis, kui kõik teravamad nurgad olid maha lihvitud ja oleksime võinud rahulikult koos vananeda. See, mis algul tundus suur vapustus, osutus tegelikult uueks alguseks, kui kohtasin oma elukaaslast ja sain temaga elada just sellist elu, millest mul abielus puudu oli. Mulle meeldis seltsielu, aga mu eksile mitte. Toomasega saime käia igal pool, meil tekkisid uued tuttavad, kellega koos mõnusalt aega veeta. Pärnus Konna korraldatud jahisõidul kohtusime ka sinu Toomasega.
Aga nüüd juba kaks aastat Toomast enam pole. Ootamatult vara lõppes tema elutee, kuigi ta tundus olevat terve ja tugev mees.
Poeg suri samal päeval kui sündis. Pelgulinna haiglas, kus pidin ikka nädal aega sees olema. Alguses pandi mind tuppa, kus teine noor ema, kellele laps imetamiseks toodi. Nutsin palju, ju see mõjutas, et pandi täiesti privaatpalatisse. Teine, Kanadas sündinud laps, oli meiega natuke kauem. Uus rasedus katkes neljandal kuul. Geneetiline uuring seisnes tol korral lihtsalt küsitlusest, kas peres on varem midagi sellist juhtunud. Muidugi muretsesin uue rasedusega, aga siis tuli täiesti terve ja tugev tüdruk ja peale seda veel üks. Suutsime kaasaga kõik üle elada, kuigi ma ei imesta, kui midagi sellist lõhe sisse lööb. Võib-olla tänu nendele katsumustele oleme hoopis lähemal teineteisele, isegi kui alati kõigest samamoodi ei mõtlegi 😏 Samas oleme andnud teineteisele vabaduse teha seda, mis meeldib, ning me ei kontrolli kramplikult kus ja kui kaua ja kellega. Oleme küll abielus, aga samas ka väga head sõbrad.
Aga jah, mõni lõpp võib tegelikult hoopis palju parema alguse tuua. Kahju, et sul seda aega lõpuks nii väheks jäi.
ENSV lipu heiskas Jaak Valge pmst solvangu või kriitikana selle eest, et kirjanike maja küljes on Smuuli bareljeef, ta arvab, et sellist kommunisti ei peaks mälestusmärgiga austama. Selle üle on palju vaidlemist olnud, kuidas Smuuli nüüd takkajärgi hinnata.
Aitäh 🙂 Mulle eriti ei meeldi "lõimla", mida vahel näinud, nii et panin pea tööle! Jah, selle lipuheiskamise kohta lugesin ka põhjuseid, kuid põhiline mõte käis peast läbi, miks lipp alles. Ma prooviks teistmoodi oma meelsust näidata. Sest see vastik punalipp on nii lõpmatult vastik, et väärib vast mõnes üksikus muuseumis keldrikorrusel hoidmist. Aga mitte kunagi enam kusagil avalikus kohas väljapanekut, isegi kui see on protestiks. Minu jaoks täiesti läbimõtlematu tegu.
ta on poliitik, tal on vaja tähelepanu võita. Ega ma temast teab mis palju ei arva ka, arvestades, et EKRE (mis ise purjetab suuresti nõukanostalgia tuules, nii et ses mõttes eriti silmakirjalik).
Iial ei või teada, millal Eestis taas punalippude all marssima hakatakse. Noorsoo hulgas katkuna levivat meelsust arvestades eo ole see sugugi võimatu stsenaarium. J.Valge on mu silmis eelkõige ajaloolane, kelle saateid VRs on huvitav kuulata. Miks aga Smuuli reljeef seniajani kirjanike maja seina ehib on mulle arusaamatu.
Väga loodan, et see ei juhtu kunagi, aga teades, milliseid imelikke käike ajaloos toimub, siis pole me millegi eest kaitstud. Pärast on neil uljaspeadel hilja kahetsema hakata, nagu seda uuesti ja uuesti näha. Õieti on mu enda peres olnud selline unistaja paremast elust, mu enda onu, kes oli alla 18, kui punaste ideedega kaasa läks. Nii kaua, kuni terve pere lastega küüditati. Talle anti võimalus koju jääda, aga ta ei saanud pere jätta. Nii et kõik suured ideed kutsusid Patarei vanglas, kust ta sandina tagasi koju jõudis ja peagi siit ilmast lahkus. Kui ma mõtlen kõigele sellele, siis tõesti küsin sama Smuuli kohta. Kuigi punalipu jätaks ikka mängust välja.
Kuidagi keeruline on küsida, mis siis nende lastega juhtus. Kas surid sündides või oli mingi haigus või õnnetus? Igatahes väga valus kaotus, aga kuidagi olete osanud sellest ikkagi üle saada. Paljude paaride jaoks saab lapse kaotus saatuslikuks.
Mul oli ka pikk abielu, aga mitte nii harmooniline , kui teil. Enne 40.aastapäeva läksime lahku. Just siis, kui kõik teravamad nurgad olid maha lihvitud ja oleksime võinud rahulikult koos vananeda. See, mis algul tundus suur vapustus, osutus tegelikult uueks alguseks, kui kohtasin oma elukaaslast ja sain temaga elada just sellist elu, millest mul abielus puudu oli. Mulle meeldis seltsielu, aga mu eksile mitte. Toomasega saime käia igal pool, meil tekkisid uued tuttavad, kellega koos mõnusalt aega veeta. Pärnus Konna korraldatud jahisõidul kohtusime ka sinu Toomasega.
Aga nüüd juba kaks aastat Toomast enam pole. Ootamatult vara lõppes tema elutee, kuigi ta tundus olevat terve ja tugev mees.
Poeg suri samal päeval kui sündis. Pelgulinna haiglas, kus pidin ikka nädal aega sees olema. Alguses pandi mind tuppa, kus teine noor ema, kellele laps imetamiseks toodi. Nutsin palju, ju see mõjutas, et pandi täiesti privaatpalatisse. Teine, Kanadas sündinud laps, oli meiega natuke kauem. Uus rasedus katkes neljandal kuul. Geneetiline uuring seisnes tol korral lihtsalt küsitlusest, kas peres on varem midagi sellist juhtunud. Muidugi muretsesin uue rasedusega, aga siis tuli täiesti terve ja tugev tüdruk ja peale seda veel üks. Suutsime kaasaga kõik üle elada, kuigi ma ei imesta, kui midagi sellist lõhe sisse lööb. Võib-olla tänu nendele katsumustele oleme hoopis lähemal teineteisele, isegi kui alati kõigest samamoodi ei mõtlegi 😏 Samas oleme andnud teineteisele vabaduse teha seda, mis meeldib, ning me ei kontrolli kramplikult kus ja kui kaua ja kellega. Oleme küll abielus, aga samas ka väga head sõbrad.
Aga jah, mõni lõpp võib tegelikult hoopis palju parema alguse tuua. Kahju, et sul seda aega lõpuks nii väheks jäi.
küll "lõimekoda" on hea uudissõna!
ENSV lipu heiskas Jaak Valge pmst solvangu või kriitikana selle eest, et kirjanike maja küljes on Smuuli bareljeef, ta arvab, et sellist kommunisti ei peaks mälestusmärgiga austama. Selle üle on palju vaidlemist olnud, kuidas Smuuli nüüd takkajärgi hinnata.
Aitäh 🙂 Mulle eriti ei meeldi "lõimla", mida vahel näinud, nii et panin pea tööle! Jah, selle lipuheiskamise kohta lugesin ka põhjuseid, kuid põhiline mõte käis peast läbi, miks lipp alles. Ma prooviks teistmoodi oma meelsust näidata. Sest see vastik punalipp on nii lõpmatult vastik, et väärib vast mõnes üksikus muuseumis keldrikorrusel hoidmist. Aga mitte kunagi enam kusagil avalikus kohas väljapanekut, isegi kui see on protestiks. Minu jaoks täiesti läbimõtlematu tegu.
ta on poliitik, tal on vaja tähelepanu võita. Ega ma temast teab mis palju ei arva ka, arvestades, et EKRE (mis ise purjetab suuresti nõukanostalgia tuules, nii et ses mõttes eriti silmakirjalik).
Iial ei või teada, millal Eestis taas punalippude all marssima hakatakse. Noorsoo hulgas katkuna levivat meelsust arvestades eo ole see sugugi võimatu stsenaarium. J.Valge on mu silmis eelkõige ajaloolane, kelle saateid VRs on huvitav kuulata. Miks aga Smuuli reljeef seniajani kirjanike maja seina ehib on mulle arusaamatu.
Väga loodan, et see ei juhtu kunagi, aga teades, milliseid imelikke käike ajaloos toimub, siis pole me millegi eest kaitstud. Pärast on neil uljaspeadel hilja kahetsema hakata, nagu seda uuesti ja uuesti näha. Õieti on mu enda peres olnud selline unistaja paremast elust, mu enda onu, kes oli alla 18, kui punaste ideedega kaasa läks. Nii kaua, kuni terve pere lastega küüditati. Talle anti võimalus koju jääda, aga ta ei saanud pere jätta. Nii et kõik suured ideed kutsusid Patarei vanglas, kust ta sandina tagasi koju jõudis ja peagi siit ilmast lahkus. Kui ma mõtlen kõigele sellele, siis tõesti küsin sama Smuuli kohta. Kuigi punalipu jätaks ikka mängust välja.