Mis edasi, Kanada?
Natuke Kanadast ja natuke ostlemisest
Täna ärkasin pisut rahulikuma südamega, sest lõuna poolt oli õige pisut positiivsem suhtumine. USA valitsuse esindaja pöördus Kanada poole, et kokku leppida riigijuhtide omavaheline telefonikõne. Meie praegune peaminister Mark Carney oli varem teatanud, et ei hakka lõunariigiga üldse suhtlema, kui nad ei lõpeta oma “Kanada kui osariik” lugulaulu. Nüüd ei teagi, kas see või on jõudnud Trumpile pärale, et nõnda ei jõua meiega eriti kaugele, aga igasugune jutt 51.osariigist oli kadunud. Ta oskas isegi peaministri tiitlist kinni hoida ja ei kasutanud solvavalt “kuberner”.
Ma tean, et ega me ei saa midagi siin kergendusest ohata, sest kõik, mis lõuna pool toimub, on lõpmatult ettearvamatu. Nõnda arvab vist enamus kanadalastest, eesotsas valitsusega, sest Carney nimetab oma viimases kõnes, et kõik, mis meil USAga oli, kõik see suund tihedamaks koostööks ja kaubanduseks, on läbi. Edasi peame minema teadmisega, et parem suhelda usaldusväärsemate partneritega. Mina näeks, et kõige ideaalsem oleks muidugi täielikult ise hakkama saamine, aga see läheks juba pigem selliseks Trumpi moodi iba ajamiseks. Kaubavahetus toimus juba iidsetel aegadel, kui meil õieti mingeid kirjalikke allikaid selleks pole. Vahel ainult arheoloogilised leiud. Oleme ju ikka üks pisike maapallike siin suures universumis, kus peame kuidagi hakkama saama. Sest siia ilma me oleme tekkinud.
Eks aeg näitab, milliseks aga USA-Kanada omavaheline suhtlemine kujuneb. Kirjutasin Postimehele ühe arvamuseloo - Kanada ei taha olla USA osariik. Õieti paluti ühelt Kanadast pärit eestlaselt, kes töötas kaua Eestis ja asus mõni aasta tagasi Toronto Ülikoolis eesti õppetoolile. Tema omakorda uuris, kas ma ei tahaks hoopis seda teha. Need, kes on end lugejaks siin kirja pannud said artikli postkasti. Mingi väike eelis ka mu truudele lugejatele 🙂
Aga tõesti, mis edasi? Hetkel on enamus kanadalastest tagajalgadele aetud. Ja kuigi üldises arvestuses meie “eelista kodumaist” näitab suht väikeseid protsente, siis majandusteadlased ütlevad, et mingi mõju siiski juba on. Meie proovime enam-vähem jälgida, mida ostame. Õieti nii palju kui saab. Näiteks Mari tahab auto jaoks midagi Euroopast tellida, selle asemel et lähemalt USAst. Mina vahetasin just kassitoidu Kanadas valmistatu vastu. Oli küll natuke kallim, aga see eest isegi parem, sest sisaldab rohkem liha. Ja nõnda vaikselt-väikselt me edasi tegutseme.
Reisid USAsse on kõvasti vähenenud. Viimane statistika ütles, et aprillikuuks on umbes 200 tuhat piletit kinni pandud. Tundub ju suur number esimese hooga. Aga… eelmisel aastal lendas USAsse üks miljon ja 200 tuhat. Nii et miljon vähem sel aastal. Aegajalt satub mu videovoogu ameeriklastest hotellide omanikud, kes tunnistavad, et suure tõenäosusega peavad nad sel aastal uksed sulgema.
Ja nõnda “toeta kodumaist” teemaga kaasa minnes, olime eile kolmekesi jälle siinsel käsitöölaadal - One of a Kind. Ostsin Kirkele suviseks sünnipäevakingiks ühe puidust lõikelaua, mida saab kasutada juustu serveerimisel. Mõlemad tüdrukud kulutasid ka natuke raha. Ja just raha sularaha mõistes. Sest nii välidvad käsitöömeistrid krediitkaardiga kaasas käivaid tasusid.
Pärast läksime Ikkoi jaapani restosse sushit sööma. Kirke tellis jaapanlaste õlut, mida ka maitsesin. Ma ei ole õllejoojaja, aga see tundus isegi päris hea! Kas nii lähebki, et natukese haaval lähen Toomase õlletagavara kallale 😂 Restoran ise meeldib meile kõigile. Töötajateks ainult jaapanlased. Kirke ütles, et kui ta seal oma jaapanlasest sõbraga käis, siis sõber jutustas kokaga, ning see jagas tasuta maiuspalasid neile. Kahjuks on jaapanlane tagasi Jaapanis, kuigi suvel saavad juba jälle kokku, kui karatevõistlused Tokyos.
