Mitte ainult lõikusest seekord

ehk loodetavasti tagasi oma kord nädalas kirjutiste juures

Kui on suvi ja vaba päev (mitte et mulle praegu see suurt tähendaks), siis mida paremat veel teha, kui hommikul vara end üles ajada ja jälle õenduskliinikusse rutata. Vaatasid mu haava üle, dreeniaugu, millega paranemine pisut kauem võttis. Aga ma lasin sel paar päeva niisama “hingata” ning õde arvas, kõik hästi. Samas oli huvitav, et soovitas ikka ühe korra veel läbi tulla. Sest olenevalt sellest, mida ütleb ja soovitab kirurg, siis äkki pean veel haavahooldusel käima. Kui mitte, siis sulgevad mu faili ja ongi kõik. Uue faili alustamine pidi paras peavalu olema, nii et parem olen justkui nende patsient edasi. Kõik see osa on ausalt öeldes mulle nii tundmatu maa. Arvasin alati, et on olemas arstikabinetid, kliinikud, kuhu võid oma hädadega üldjärjekorras sisse jalutada ja haiglad. Et meie tervishoidu kuuluvad ka õenduskliinikud (ma ei tea, kuidas neid tegelikult kutsuda), oli mulle uudiseks. Muu abi seas on ka füüsiline teraapia, ning vajadusel tulevad nad koju.

Ma tean, et mu haav paraneb ja kõik tundub hästi olevat. Õde puhastas natuke ümbrust ja seletas, et valged plaastriribad, mis haava kinni hoiavad, kukuvad omatahtsi ära, üks kiiremini kui teine. Kuigi kirurg võib otsustada, et võtame hoopis maha. Õde, kes oli vanem india proua, lohutas veel, et esialgu võib arm tunduda väga suure ja silmapaistvana, aga ajaga ta tuhmub ning ühel päeval ei pane enam tähelegi. Nii nagu sul võib olla üsna tugev põletushaav, mille asukoht lõpuks isegi mälust ära kaob. Kuigi ma pole kindel, et mul nii hästi läheb, siis oli lohutav ta sõnu kuulda. Nii et muudkui paranemise teed edasi. See tähendab lõikusest paranemist. Juba kümne päeva pärast näen kirurgi edaspidise osas.

Muidu on mu päevad üsna tühjad olnud. Välja arvatud magamine, lugemine ja sarjade vaatamine, ja some, mille puhul tunnen, et võiksin tagasi tõmmata (eriti, sest mulle viskab liiga palju ette vahel eriti kurbasid vähiteemasid, ning ma ei jaksa hetkel rohkem sellele mõelda). Sisemuses justkui tahaks üht-teist kodus ära teha, aga annan aru, et pean rahulikult võtma. Ega ma suurt midagi toimetada saagi, sest käed liiguvad ainult piiratud ulatuses. See vast häirib mind hetkel kõige rohkem, kui näiteks kusagilt kõrgemalt mõne asja kättesaamiseks pean end nii kikivarvukile ajama kui võimalik või võtma väikese trepi välja. Mul on harjutused, mida teen iga päev, kuid praeguses tempos pole aimugi, millal päriselt saan käed otse püsti tõsta. Ei mingeid tuuleveskite harjutusi minu jaoks hetkel.

Nagu nimetasin, siis jääb mul rohkem silma uudised, mis seotud vähiga. Viimaste suuremate teaduslike avastuste hulgas on pankrease ehk kõhunäärme vähiravimini head tulemused (konverentsil, kus sellest räägiti, tõusid meditsiinirahvas ja teadlased lausa püsti ning plaksutasid pikalt, mida peaaegu kunagi ei juhtu). Tean vähemalt kahte haiget, kes on peaaegu ainult nädalatega siit ilmast just selle kasvajaga lahkunud. Kõige suuremaks probleemiks, et see avastatakse nii hilja, kui enam õieti midagi teha pole. See uus ravim ei pikenda küll eluiga ei tea kui pikalt, kuid iga kord kui sellistest teaduslikest läbimurretest loen, siis tean, et teadlased liiguvad kogu aeg aina sinnapoole, kuidas üha rohkem inimesi aidata. Ning sellepärast olen lubanud nii oma verd kui lõigatud kudesid edasi uurida. Väga võimalik, et mu genoomis on tegelikult minu tüüpi vähi osas oht kusagil kirjas. See tuleb ainult avastada.

Tahan ka öelda, et olen oma silmaga näinud, kui palju tööd ning vaeva ja aega üks teadlane paneb uurimistöösse. See ei ole töö, mida tehakse iga päev üheksast viieni, vaid käib kogu aeg sinuga kaasa. Näen, kui palju rõõmu iga avastus neile teeb. Samas on nad väga sõltuvad heatahtlikest toetajatest, et üldse laborites toimetada. Nii et kui teadustöö võib tunduda midagi põnevat, nagu kunagi kooli ajal huvitavaid keemia või füüsika katseid tehes ilmaelu tundma õppisime, siis teisalt kulutavad nad paju aega selleks, et oma töö rahastamisi põhjendada. Üsna karm maailm tegelikult. Selles osas on näiteks Washingtoni hampelmann oma riigis kõva karuteene teinud.

Lugesin just hiljuti arutlust, kui mitu generatsiooni inimesi üldse siin ilma peal elanud on. Erinevate arvutuste kohaselt lausa kümme kuni kaksteist tuhat. Oleme tõesti ainult jäämäe tipp, aga samas nii palju lühikese ajaga saavutanud. Mis ei tähenda, et peaksime kõike varasemat maha tegema. See lihtsalt pani aluse, kus me tänapäeval ükskõik milliste saavutusteni jõudnud oleme. Muidugi võiks edasi mõelda, et mõnisada generatsiooni edasi (kui planeet ikka veel inimkõlbulik on) ja meie järeltulijad vangutavad ainult pead, kui naiivsed me olime. Nii et igasugused üllitised, mis panevad piduri arengu peale ajavad küll kopsu üle maksa. Tehisintellekt on ilmselgelt tulnud, et jääda, sest juba on tänu temale leitud suurepäraseid lahendusi, kuid samas tahaks näha ehk rohkem teatud kontrolli kasutuse üle (olen varem nimetanud, et hetkel on pisut nagu “metsik lääs” olukord). Tean, et mõned löövad häirekella, kuidas juturoboteid võib halvasti ära kasutada pahalaste poolt, kuid eks praegugi ole neid nutikaid, kes kasvõi interneti abil võiks ei tea millega hakkama saada. Samas on mul vahel tunne, et need muretsejad muretsevad natuke üle. Nad on liiga kinni mõttes, kuidas inimesed on samasuguse hariduse või mõttemaailmaga kui nemad. Aga tegelikkuses elab suur mass inimkonnast ikkagi suhteliselt lihtsas maailmas, kus peamine eesmärk on võimalikult hästi oma elu ära elada. Ja eriti ei vaevata pead, kuidas ja miks. Kõige selle juures pole üldse oluline, kui palju keegi haridust on saanud, vaid pigem on määrajaks harituse tase. Ühte või teistpidi elavad meie praegused põlvkonnad huvitavas ajajärgus.

Ajajärkudest rääkides, siis jäi silma, et taanlased on ametlikes lastekasvatuse soovitustes teinud ümberpöörd ning nad ei arva, et beebide omapäi voodisse jätmine ja ootamine, kuni nad ise nutuga magama jäävad, on hea mõte. Olen sel teemal korra sõna võtnud, sest sain ühe eestlasest lauljanna peale peaaegu et kurjaks, kui ta seletas, kuidas oma lapsed just nõnda “välja koolitas”, samal ajal esitades seda kui põhitõde, mille järgi kõik võiks käituda (tuli kohe kurikuulus dr.Spocki õpik meelde, kuigi tegelikult oli tal olnud päris häid nõuandeid seal ka). Õieti kirjutasid uudistekanalid taanlaste seisukoha kohta kui rangest keelust, kuid isegi kui reeglid oleks paika pandud, siis vaevalt suudaks nad saata välja beebipolitseid, kes õhtul majast majja käivad ja ukse taga kuulatavad, kas beebid nutavad 😄 Samas on minu meelest nii hea, et sellest üldse räägitakse. Ja natuke kõrgemal tasemel, et siis ehk ei kuulata nn influentsereid ehk suunamudijaid, vaid pigem ikka iseenda südame häält. Noh, ma millegipärast loodan, et enamus emadel on süda just seal, et nad oma lastel pikalt nutta ikka ei lase.

Lastekasvatuse osas nägin veel ühte huvitavat soovitust, mille võtaks kohe kasutusele, kui mu lapsed väiksemad oleks. Vanematena tahame ju lapsi õpetada mitte niisama kõike saama, vaid et nad ka mingil määral oma oskuste ja võimete tasemel näiteks kodustes töödes kaasa aitaksid. Oli mulgi kunagi pikk nimekiri töödest, mida nad pidid tegema. Ja iga kord, kui tehtud, said nad tabelisse klepsu. Kuni oli mingi number täis, et siis väike “preemia” anda. Ega ma ei tea, kui hästi see töötas, aga ehk natuke aitas kaasa. Nüüd on tuldud välja tagurpidi tabeliga. Kirjuta üles kõik need tööd, mida sa lapsevanemana teed. Näiteks: pesupesemine, puhta pesu ärapanemine, poeskäigud, söögitegemine (võiks eraldi ülesandeid kirja panna, nagu kartulikoorimine, porgandi tükkideks lõikamine), prügi väljaviimine, köögi koristamine, sünnipäevakinkide ostmine, kooli viimine jne. Kui need kirjas, siis istu lastega maha ja aruta, mis kõik käib igapäevase koduse töö hulka, et neil hea oleks seal olla. Küsi näiteks: mis sind selles nimekirjas kõige rohkem üllatas, millised tööd võtavad nende arvates kõige kauem, mis juhtuks, kui keegi neid asju ei teeks. Pidi avama laste silmi, sest ega eriti ei mõelda, kui palju aega ema-isa sinna sisse paneb. Võib lasta neil ise pakkuda, mida nad saaks teha või koos neid leida. Hea võrdlus hiljuti, kui Toomas tahtis väga rabarberikooki, aga mina rivist maas. Ta sai minu juhendamisel hakkama (mul ju suu ikka peas), aga imestas, kui kaua kõik võttis. Oli läbi nagu läti raha lõpuks, või peaaegu 😜 Nii lihtne on öelda, et tahan kooki, ja mõni tund hiljem ongi kook laual 😊

📸 Panga poolt kingitud lillekimbust korjasin välja need, mis polnud närtsinud ja tegin uue. Tuli ka kena lillekimp vaasi. — Toomasega käisime Costcos ühel päeval. Olin jätnud panemata oma rinnahoidja, mis rohkem küll “kaitsena” töötab. Ja olin siis kogu aeg valvel, et keegi mu vastu ei läheks. Mul on ikkagi väga õrn kõik see ala. Olen alati see, kes käru armastab lükata, aga seekord tundsin, kuidas kärust sai justkui mu kilp. — Üks pilt õenduskliiniku uksest välja, kus grupp töötajaid tegid ühispilti, käes olid neil tunnistused mingi kursuse lõpetamise kohta, arvan. Tundsin äkki, kuidas see osa elust ilmselt kunagi ei kordu. Kui ma just pensionipõlves midagi suurest igavusest õppima ei lähe. Ühtepidi nostalgia, aga teistpidi ka rahuldus, et ei pea selliste asjadega tegelema. — Meie minisirel on imeline, palju õisi ja lõhnab nõnda, et terve ilm tunneb seda. — Paar pilti teedelt, kui me õenduskliinikusse sõitsime. Lennuk, mis tõuseb üles, olime üsna lähedal. Ja jalgratturid hommikul vara väljas harjutamas. — Mu kasupere Mari maoga. Kumbki pisipreilidest ei tahaks madu, aga silitada meeldib. Eestist külas olev vanaema läks igaks juhuks kaugemale, kuigi lõpuks ikka katsus esimest korda elus madu sellist roomajat. — Kanadas müüakse nüüd 6% piima!!! Siiani oli kõige rasvasem 3.25%. Neli liitrit oli Costcos 9 dollarit. Nägin vähemalt ühte seda kaasa haaramas. Põhimõtteliselt hea näiteks oma jogurti valmistamiseks või toitudele lisamiseks, kus näiteks soovitatakse natuke rasvasemat lisa. No, ma ei tea, kas ma just kiirustan seda veel ostma. Aga kunagi ei tea. — Kirjutan siin, ja akna taha lendas punae isane kardinal. Nad on nii ilusad 😍