Montreali Barbie Expo
Barbie nukkude väljapanek
Eelmine kirjatükk sai pisut pikavõitu, nii et täna lühemalt. Kui ma otsisin, mida seal kanada-prantslaste linnas teha, siis leidsin Tiktok video, milles soovitati kohti, mida turistid nii naljalt ei külasta. Üks neist oli Barbie-nukkude näitus (mis õieti mu eelmise postituse jalutuskäigu sihiks oli). Täiesti tasuta kõigile imetlemiseks, kuigi igaüks võis vabalt oma südametunnistusele ja olukorrale vastavalt toetuse jätta. Natuke peidus oli ta ka, sest esialgu ei saanud aru, millisest uksest täpselt sisse astuda. Ei tasu otsida mingeid suuri silte või abistavaid nooli. On ühe suurema mitmekordse maja teisel korrusel. Alumistel on kauplused ja üleval näiteks juuksurisalong. Esialgu läksin korrus ülespoole just sinna salongi sissepääsu juurde. Aga üks kena laua taga istuv tõmmu naine juhatas õigesse kohta. Mul on tunne, et talle juba tavaline ära eksinud turiste aidata.
Kui ma poleks enne Google Reviews lugenud, oleksin võinud arvata, et kogu näitus ongi kokku pakitud. Mulle kõrvataha, et tasub alati enne eeltööd teha. Kui just pole tegemist mingi suure muuseumi või katedraaliga. Neid nii kergelt ei liiguta. Ega peida ära ka.
Mul ei ole kunagi Barbie nukku olnud, kuigi teoreetiliselt oleks ju võinud. Juba neli aastat enne mu sündi oli neid toodetud. Naljakoht! Minu lapsepõlv möödus ju helges nõuka ajas, kus kõike teoreetiliselt saada, ainult praktiline elu ei jõudnud kunagi sinnamaani. Kõige rohkem mängisin ühe saksa nukuga, mille millalgi enne kooli saime. Mina, mu õde ja venelannast naabriplika. Juuste värvi järgi mulle blond, õele pruunika toonika ja venelannale punaka peaga nuku. Mul see siiani alles, lausa üle ookeani lennanud.
Maril ja Kirkel Barbi-nukke ikka oli, üks või kaks kummalgi. Täielik mäluauk selles osas, sest nad ei mänginud nendega eriti palju. Aga minu väikesel nüüdseks kaheksasel sõbrataril neid juba jagub. Kohe väga palju. Vähemalt kakskümmend kui mitte topelt. Lihtsalt alguses vaid kaks (ema vanad nukud), aga siis on neid kingitustena muudkui juurde tulnud, ja lisaks andis keegi hulga nukke ära. Põhiliselt mängib ta ainult kaheksaga: Barbie ja Ken, Siim ja Pille-Riin, Aleks ja Tiina, Peeter (Päästja) ja Liisbet. Vahepeal olid veel mõned mängus, nagu Marta, Tiiu ja Kertu. Oh, ja Merineitsi figureerib meil ka aegajalt. Nimede järgi võib öelda, et enam-vähem eestipärased. Seda muidugi tänu minule, sest ta ise kipub inglise keelele omaseid välja mõtlema. Arvestades, et eestikeelseid multikaid pole jalaga segada, ning kooliski ju enamasti teistmoodi nimed, siis pole eriti imestada. Õnneks pole veel kordagi vaidlema kippunud, kuigi ega ma midagi peale ei suru. Loen mõned nimed ette, ning ta valib oma lemmiku. Aeg-ajalt lähevad mõned nimed küll meelest, aga siis võime ju uue välja nuputada.
Kõige selle jutu peale tahtsin öelda, et loomulikult lubasin väikesele pisipreilile, et lähen vaatan Montrealis kõik need mõnisada nukut üle ja teen hästi palju pilte. Isegi video panin kokku. Päris mitu lemmikut seal. Eriti kostüümid. Väikesena oleks vist küll nii mõnegi endale tahtnud.