Montreali trepid

Treppide jahil ja linna kuulsaid bageleid maitsmas

Kui ma päris mitu aastat tagasi esimest korda Montreali sattusin, siis üks asi jäi eriliselt silma. Majade trepid. Mis polnud lihtsalt tavalised puust või kivist mõni trepiaste, mis viis esiukse juurde, vaid sellised, mis ulatusid teisele korrusele välja. Kui Torontos neid metallist suht lihtsa ehitusega treppe on siin-seal olemas, siis enamasti majade kõrval või taga. Aga Montrealis ilutsevad need majade ees. Nii et väga raske oleks mööda kõndida, ilma neid märkamata. Pluss tihtipeale on nad toredasti “keerdus” või kumerusega.

Juba nimetasin, et seekord jäid mul muuseumid külastamata, ning isegi nende kuulus katedraal, sest ühel hetkel meenus, kuidas ma tegelikult päris mitut asja näinud juba olin. Ainult aastate eest, õhkõrnade mälestustega. Muidugi oleks võinud ju neid värskendada, aga siis oli mul äkki endast ja ajast kahju. Ilmselt ununevad nad mul jälle. Nii et jälgisin hoopis näpunäiteid healt soovitajalt, kes saatis linna saabunud külalised hoopis tänavatele kolama ning just neid põnevaid treppe otsima. Parimate kohtadena nimetas ta ülikoolist pisut põhja poole jäävaid rajoone. Lisaks oli mul kusagil mälusopis pilt hästi vahvalt ära värvitud majade reast, mille lootsin samuti üles leida.

Laupäevane päev oli mõnusalt soe, või nii soe nagu hilissügisel see olla saab. Päike paistis pilve tagant välja, kuigi ega ma eriti tavaliselt sellest ei hooli. Ainuke mure oli, kas jõuan ikka sama palju kõmpida, sest kui jalad iseenesest väsinud polnud, siis puus oli ikkagi kange. Mariga käisime hommikul lähedal asuvas kohvikus bageleid söömas, sest ei saa ju Montrealist ilma neid proovimata ära minna. Ma ei oska võrrelda, kuid rahvast polnud ülearu palju. Olen kuulnud, et sellised paigad võivad suviti ikka päris täis olla. Mina valisin briejuustu ja soolalõhega ning Mari juustu ja kanaga saia. Võttis natuke aega, et väga suurest valikust just see õige leida. Palun, valige aga julgesti, kerge ju pole 🙂

Olime küllalt vara üleval, kuigi Maril alles keskpäevaks vaja kohale minna. Vaatas kaarti ja uuris kella, ning ütles, et läheb jala. Võtvat vaevalt tund aega. Samas oleks küll ka buss käepärast olnud, mis poole tunni võrra kiiremini kohale viinuks, aga tüdruk pigem kõnnib kui hakkab bussidega jamama. Oh, ja metroo oli meil ka üsna lähedal. Ütlesin, et tuleks ikka näiteks kasvõi sellega õhtul tagasi, aga… võite arvata, kuidas ta hotelli saabus 🙂 Täitsa oma ema tütar. Ma kõnnin kasvõi vigase jalaga, selle asemel et “rattad alla panna”.

Igal juhul seadis üks ühele ja teine teisele poole oma sammud. Mina põhja poole mööda Park avenüüd ja Mari ida suunas. Tänav on üsna suur ja lai, käib natuke üles alla. Aga õnneks leidsin sealgi kohti, kus korraks istuda ja ümbritsevat saginat jälgida. Ühe tänava nurga peal oli päris palju kodutuid (enamasti põlisrahvaste esindajaid, millegipärast jäid inuitid just silma), kellest mõned ikka käe ka välja sirutasid. Enamasti ma proovin hästi viisakas olla, naeratada ja kurvalt osutada, et sularaha pole. Ega ei teagi, kui kaugel on aeg, kui nad ütlevad, et tee palun ülekanne, või et neil endil makseterminalid olemas. Juba ette ütlen, et meie uus tuttav Victoria nimetas, et üldiselt on Montreal turvaline. Kodutuid on võrreldes varasemaga rohkem, aga nad pidid rahulikud olema. Arvestades, mida ise nägin, siis nii ongi.

Leidsin üles paar tänavat, mis soovitatute nimekirjas, ning ühel hetkel korrigeerisin plaane, peale seda, kui olin endaga pisut arutlenud, kas ehk pingutan üle. Ma ütlen, nii on super reisida, sest enamasti endaga väga vaidlema ei kipu. Tahtsin jõuda veelgi kõrgemal asuvasse St.Viateur bageli kohvikusse, kuid keerasin hoopis läände Mont-Royali avenüüle, ning seadsin sammud sama firma teise asukoha poole.

Tänav oli omamoodi elamus, sest meenutas natuke Toronto tänavaid, kus igat sorti “huvitavat” rahvast elab ja toimetab. Ma ei mõtle siin halvustavalt, pigem selline boheemlaste maa-ala, kus väikesed kauplused ja igat sorti muud põnevat. Ega ma tegelikult ei tea, kas päriselt saan võrdusmärki panna, kuid mingi väga tuttav vaib oli seal.

Heitsin jalutades pilke ka kõrvaltänavatesse, kas märkan põnevaid treppe. Kuigi mitte ka järjepidevalt. Mõnikord on aga inimesel eriline vedamine, sest ühel hetkel nägin just neid värvilisi maju, mille leidmiseks eriti suurt lootust polnud!

Hästi natuke ka treppidest. Minu silmale tundus, et need on ehitatud ruumi kokkuhoidu silmas pidades. Sest siis ei pea ruutmeetritki sees ära andma. Tulebki välja, et just nii oligi. Kunagised ehituskoodid olid üsna ranged, kui laiad majad võiks olla, pluss maja ees pidi olema roheline lapike “loodust”. Ja kuna enamasti tegemist tavatöötajate elamistega, siis pandi ikka korrus või kaks majale otsa, et siis tekitada kaks kuni kolm korterit, kuhu palju inimesi mahub. Kui treppe vaadata, siis kolmekordsete majade puhul on teisele korrusele viiva trepi juures kaks ust. Üks viib siis üles, mis tähendab, seal sees peaks ikka mõned astmed olema. Esimesel korrusel võis vabalt majaomanik elada, kes siis ülemisi välja üüris. Natuke rikkamad Montreali elanikud vaatasid sellise “trepitamise” peale ülevalt alla, ning ühel hetkel prooviti selliste ehitamine keelata. Mis läks nii ja naa. Uusi vahepeal ei ehitatud, vanu sai hoida.

Enamus 30- või 40-tuhandest trepist ei vastaks praegustele nõuetele, kuid ära neid pole vaja lammutada. Tingimus on ka, et ei mingit omaloomingut alumiiniumi või muu sarnasega. Trepid peaks olema võimalikuklt autentsed, rauast. Omaniku kohustus on neid siis roostest puhta hoida, ning talvel lund ajada. Minu mõte oli, kuidas küll vanemad inimesed seal oma toidukotiga üles saavad. Aga arvan, et nad ilmselt kolivad mujale, või ongi hoopis hästi vormis suurest trepist kõnidmisest. Mõtisklesin ka selle üle, kas Halloweeni ajal joostakse üles või istuvad kommijagajaid väljas. Lastel ju pole tavaliselt raske nõnda ringi kihutada, aga tihtipeale neil pikad rõivad seljas, mis võiks jalgu jääda.

Jõudsin lõpuks oma rännakuga St.Viateur kohvikusse, mille ukse taga järjekord. Õnneks oli üks pikk vibalik noormees seal korda loomas, ning uuris igalt seisma jäänud külastajalt, esiteks, kas nad räägivad prantsuse või inglise keelt ja siis, kas nad soovivad sees laua taha istuda ning kohapeal süüa, või tulid ainult saiu ostma. Kuna mina tahtsin ainult saiu, kuigi mul tol hetkel polnud aimugi, milliseid, siis suunas ta mind kohe teistest mööda sisse. Leti juurs oli mul vaid kaks inimest ees, nii et ega mul polnud aega seal midagi väga mõelda ja valida, mida täpselt soovin või mitte, kui juba laia naeratusega tõmmu prillidega meestrahvas uuris, mida soovin. Tegin hästi kiire otsuse võtta igast üks. Igaks juhuks küsis ta üle, kas tõesti igast üks, ja teine pisut väiksem mehike, kes saiu kotti tõstis, päris veel kord sama. Aga mul on tunne, et ma polnud esimene sellise palvega.

Kohvikus võis ka vabalt jälgida, kuidas rõngassaiade tegu käib, sest mingit suurt spets vaheseina külastajate ja töötajate eristamiseks polnud. Töötajatel olid küll seljas sinised t-särgid kollaste kirjadega. Nii et igaühte ikka sinna tahapoole ei lastud. Montreali bagelite kohta olen mõne video vaadanud, ning ilmselgelt vormitakse neid hoopis teistmoodi võrreldes minu meetodiga. Nemad võtavad pikad ribad, mis siis rõngasse keeratakse, kui mina võtan pätsikesed, millesse venitan augu sisse. Mu tainas on palju pehmem, see ka põhjuseks, miks pean teistmoodi tegema.

Saiad käes istusin veel kord sama tänava nurgale, et korraks nägu päikese poole suunata, ning otsustada, mis teed pidi tagasi. Õieti keerasigi üsna kohe sealsamas Kristoffer Kolumbuse tänavale, mis mind lõuna poole viis. Lootsin, et jõuan St.Lawrence jõeni välja, ning siis mööda seda hotellile lähemale. Ma pean ütlema, et nõnda aeglaselt jalutades jõuab hulga rohkem märgata. Märgata ka seda, kui erinevad võivad linnaosad olla. Elav tänav asendub pargiäärse alaga, siis natuke suuremate majadega, kus eriti liikumist pole ning lõpuks oledki jõe ääres, kus eemalt näed sadamakraanasid, ja kõnnid üle silla, mille alt jooksevad raudteerööpad. Montreal on olnud ju suur sadamalinn, kuhu mööda jõge lausa ookeanilaevad jõuavad. Ning siis on sealsamas käimas uute korterimajade ehitus. Tundub, et pisut mahajäetud rajoonid saavad endale hulga uusi elanikke juurde. Midagi sarnast toimub meil siin Torontos vanadel sadamaaladel.

Nägin ära Cirque du Soleil kodu (ma tean sealt ühte ukrainlannat oma kaksikutega, hetkel on nad Mehhikos esinemas, abikaasa on akrobaat, ta ise on õppinud baleriiniks). Sealsamas olid Montreali suur vaaterattas ning Love MTL silt, mille ümber pidevalt rahvast siblis. Kui ootasin vahet, et püüda kinni hetke ilma ühegi siblijata, siis nägin ema-isa oma väikeste lastega, kes suunati pildistamiseks sildi juurde. Mul hakkas neist kahju, ja küsisin, kas tahavad, et teen neist kõigist foto. Nii imelik, kuidas mõnikord on inimesed lõpmatut tänulikkust täis, kui oled nende vastu kena 🙂 Just nõnda suhtusid nad minusse. Mul oli peaaegu tunne, et olen oma aasta kõige suurema heateoga hakkama saanud. Kui ma lõpuks vanalinna poole liikusin, märkasin jõe ääres ka suurt seiklusparki, mis ilmselt ainult suveperioodil käigus. Esimest korda nägin midagi sellist suht linna keskel.

Viimane lõik ööbimispaigani oligi õieti mööda Saint-Paul tänavat, mille otsas meie hotell. Ma polnud enne isegi vaadanud, et see vanalinnani jookseb, ning kui siis vanas osas jalutasin, tundsin nagu oleksin Viru tänvale sattunud. Linnaosa nimeks Cité du Multimédia, kus 90-ndate lõpust alates on toimunud hulgaliselt uuendusi. Vanadest mahajäetud 19.sajandi lao- ja tööstushoonetest on saanud elamud, hotellid, firmade asukohad ja it-maailma keskused. Või vähemalt nõnda väidab Wikipedia. Minu meelest suurepärane, kui vana saab uueks.

Mari jõudis ka viimaks tuppa, loomulikult tuli ta jala. Ning teatas, et läheb õhtupoole kusagile baari uute sõpradega kohtuma. Oli juba vaadanud, et milles küsimus, sinna vaid 40 minutit jalutada. Kuigi ma emana ikka manitsesin, et võtku tagasitulles Uber või ma saan ka äärmisel juhul tulla autoga (võite arvata, kas tegi nii 😉). Keetsin meile suppi ja sõime oma rõngassaiu. Kui laps läinud, siis kasutasin mina Netflixi juurdepääsu ära, ning vaatasin viimase Nicole Kidmaniga tehtud krimisarja ära. Ükski hing ei oleks saanud mind enam õhtul välja. Sest kilomeetreid viieteistkümne jagu käidud. Ära ma oma neiukest ei oodanudki, kuigi mingi hetk kuulsin, et jõudis vist tagasi. Pärast ütles, et emme muretseb liiga palju, kui tahtsin, et ta Uberi võtaks. Aga emmed peavadki muretsema ju. Tegelikult, häbi tunnistada, aga ma jäin nii sügavalt magama, ja ei oodanud närvitsedes, millal ta ometi tuleb. Teised noored olid edasi jäänud, ma tean küll, et see pole tema teema baaris aega veeta.